LITMIR.BIZ

      Tōkyō-nimelise keeristormi vaikseks südameks on maailma ainsa keisri residents Kōkyo. Räägitakse, et keisri hiigelsuurest aiast on leitud putukaliike, mida kusagil mujal enam ei ole. On see tõsi, ei tea, aga igal juhul elutsevad seal loomad ja kasvavad taimed, mille puhul ei kujutaks ettegi, et midagi sellist keset Tōkyōt eksisteerida võib. Kōkyost ei saa mööda vaadata. See on märgitud isegi Tōkyō metrookaardile ja mitte ükski rongiliin ei ole end kaevanud keisri kodu alt läbi, vaid suundub aupakliku kaarega ümber selle. Samamoodi ringi ümber keisri residentsi, sörgivad ka tervisejooksjad.

      Residentsi ühel küljel on Tōkyō jaamahoone, 1914. aastal valminud Euroopa-hõnguline arhitektuuriteos. Jaama külje all on peen Marunouchi äripiirkond: täiuslikult puhtad laiad tänavad ja säravad kõrghooned, mille alumisi korruseid hõivavad maailmakuulsate brändide esinduspoed.

      Tōkyō jaamast vaid jalutuskäigu kaugusele jääb Ginza piirkond, mille peatänavaid mööda patseerivad turistidega läbisegi kohtingule tulnud paarikesed ja rikkad koduperenaised. Ginza oli vanasti, eelmisel ja üleeelmisel sajandil, moderniseerumise sümboliks oma esimeste telliskivihoonete, elektrivalgusega tänava ja läänelike poodidega. Ginza liin on Tōkyō vanim metrooliin. Nüüd on piirkond pigem ajaloolise väärtusega. Ginza vanade väärikate kaubamajade hinnaklass lihtinimesele ei sobi ja seepärast naudib enamik vaid silmailu, mida lugematutel vaateakendel laisalt lesivad brändikaubad pakuvad. Rikkad koduperenaised aga astuvad poodidesse sisse, et soetada endale midagi hinnalist.

      Sealsamas on Ōtemachi jaam, mis laiub ilmatu suurel maa-alal, õigemini maa-alusel alal. Ōtemachi jaama tunnelid on nagu kaheksajala pikad jäsemed, mis ulatuvad kõikjale oma lugematu arvu väljapääsu-kombitsatega, ja iial ei tasu sõita sinna jaama mõttega, et küll sa sisetunde järgi otsustad, millises väljapääsus sinu sihtpunkt asub. Sisetunne võib eksida mitme kilomeetri jagu.

      Ōtemachiks nimetatakse kunagi seal kandis paiknenud Ōtemoni värava esist piirkonda. Mon tähendab väravat ja keisri kodu ümber on terve hulk vana värava järgi nime saanud paiku: Toranomon, Sakuradamon, Hanzōmon. Nimed viitavad vanale Edo kindlusele, mis võttis endale veel suurema maa-ala kui praegune keisri residents.

      Sellest, milline see piirkond aastasadu tagasi välja võis näha, annavad aimu praeguse residentsi ümber kaarduvate tänavate nimed: Uchibori dōri (vallikraavisisene tee) ja sellega paralleelselt suurem kaar Sotobori dōri (vallikraaviväline tee).

      Kui mööda Uchibori dōrit keisri residentsi äärt pidi jalutada, võib põigata Kasumigaseki piirkonda, mille laiu teid ja alleesid ääristavad ministeeriumid. Pisut edasi kõndides jõuab Nagatachō linnaossa, kus paikneb rohelusega ümbritsetud suursugune parlamendihoone.

      Parlamendihoonest paarikümne minuti jalutuskäigu kaugusel, ikka mööda keisri kodu kaart, on Hanzōmoni piirkond – linnulennult vaadates jääb keisri residents otse Tōkyō ja Hanzōmoni jaamade vahele.

      Meie Hettiga sõidame metrooga just nimelt Hanzōmoni jaama ja astume ärihoonetega ääristatud tänavale. Olen teist korda elus Tōkyōs ja lähen tööintervjuule taotlema ametit, mis eeldab, et oskan selles maailma metropolis orienteeruda. Olen küll relvastanud end väikse, aga kaaluka raamatukesega, mille lehed moodustavad kokku Tōkyō kaardi, ent see ei too selgust, pigem lisab lihtsa metrookaardi kõrval segadust juurde.

      Meil on veel hetk aega, nii et teeme tiiru ümber Jaapani rahvusteatri, kust äsja lõppenud bunraku18 või kabuki19 etendust nautinud kimonosse riietatud prouad ja küllap vähemalt tunnikese-paar mõnusalt tukastanud vanahärrad rahulikul sammul väljuvad.

      Lepime kokku, et ma helistan Hettile, kui intervjuu läbi saab. Sisenen ühte neist hirmuäratavatest ärihoonetest, sõidan südame põksudes liftiga kolmandale korrusele ja tutvustan ennast vastuvõtus. Juba näen eemal laua taga istuvat imeilusat veevärvi silmadega eestlannat. Liina ütleb, et ma hetke ootaks. Mulle tundub, et ta räägib kerge aktsendiga. Ta pakub, et võiksime vestelda pisut teistsuguses keskkonnas, restoranis, mispeale julgen avaldada, et minuga on kaasas veel üks eestlane. „Kutsume tema ka kaasa,” ütleb Liina.

      Ma olen riietudes vaeva näinud ja kannan isegi kontsakingi, aga ikka ulatun Liinale napilt lõuani. Jalutame, nüüd juba koos Hettiga, peenesse hotellirestorani. Seame end istuma, et oodata veel üht eestlast. Ene saabub hetk hiljem. Tal on kärtspunased lühikesed juuksed, sama tooni miniseelik ja kontsakingad.

      Vaatan välja terve seina suurusest aknast ja imetlen peenelt kujundatud väikest siseaeda. Mängib mahe muusika. Klienditeenindajad toovad meile rohelise tee ja selle juurde kuuluva suhkruse maiustuse, mida pisikese puust tahumatu hambaorgi moodi pulga otsa torgates saab tükikaupa suhu pista.

      Liina ja Ene tahavad teada, kauaks ma Jaapanisse jääda plaanin ja millised tööajad mulle sobivad. Tundub, et eestlaseks olemine on ainus töölevõtu kriteerium.

      „Praegusest tunniplaanist lähtuvalt sobib mulle töötada kolmapäeviti ja nädalavahetustel,” ütlen. Ma ei pea küll silmas, et kogu oma vaba aja tööl veeta tahan, aga just nii paistavad nad mind tõlgendavat.

      „Hästi,” ütleb Liina. „Me anname sulle korteri, et sa ei peaks iga päev tagasi Tsukubasse sõitma.” Samuti katab firma kõik mu sõidukulud, ostab mulle töötelefoni ja tasub ka kõnekulud. Kui ma tahan, saan jalgratta, kui soovin, toovad riisikeetja korterisse ja nõnda edasi.

      Nad istuvad, jalg üle põlve, ja tõmbavad sigareti sigareti järel.

      Minu tööülesandeks on kohtuda kliendiga kokkulepitud raudteejaamas, juhatada ta majani, näidata kortereid, seletada üüritingimusi ja siis tagasi jaamani jalutada. Kliendid on tavaliselt välismaalased, kellel klassikaliselt kinnisvarafirmalt on väga keeruline korterit üürida. Paljud korteriomanikud ei taha üürnikuks välismaalast, sest ta ei oska jaapani keelt, lärmab palju, ei pea prügisortimise reeglitest kinni … Välismaalasel ei pruugi olla käendajat tööandja või eeskujuliku tuttava näol ja lisaks võib ta suvalisel hetkel jäljetult kaduda.

      Ma ei suuda otsustada, kas võtta vahelejäämisega riskides pakkumine vastu ja igal nädalal salaja Tōkyōs tööl käia. Otsustamist ei muuda kergemaks teadmine, et sellisel juhul ei jää mu nädalasse ühtki puhkepäeva. Kardan liiga paljust ilma jääda.

      Nädalavahetusel on koolihoonete vahel suur sagin. Igasugused poekesed-söögiletid pannakse üles, kõikvõimalikud klubid esinevad oma kunstidega – toimuvad erinevate tantsude, võitluskunstide ja taiko-trummide etteasted, võib külastada kalligraafianäitust ja näha saab isegi kyōgen’it20. Ühe klassiruumi on hõivanud Kalinka klubi. Koolipinkidest moodustame supi-, pannkoogi- ja pirukaleti. Nüüd avastan end leti taga suppi jagamast ja mind valdab kohmetus, kui ülikooli meediaklubi

Скачать книгу