LITMIR.BIZ

      Südame põksudes ootan kokkulepitud kellaajal Yamanote ringliinil umbes täpselt Ueno vastaskaarel, Lääne-Tōkyō sisse ära eksinud Korea linnaosa Shin-Ōkubo jaama ainsamas piletiväravas. Keerutan peas erinevaid salvavaid fraase, millega oma esimese kliendi, 1973. aastal sündinud väärastunud huumorimeelega varakiilaneva kanadalase robustseid lähenemiskatseid tõrjuda. Nii olen maalinud ta oma kujutlustesse.

      „Tere, kas teie olete Maarja?” Minu ees seisab imeilus aasiapäraste näojoontega sõbraliku naeratusega kleenuke mees. Juhatan teda piki ülerahvastatud tänavat edasi. Me jalutame mööda Korea popmuusika poodidest, Korea popstaaride suveniirikauplustest. Möödume koduloomapoest, mille ees istub suur kurjalt põrnitsev papagoi, kes meid silmates hüüab sulaselges jaapani keeles „o-o-oo yabai!”27 Ta on ketiga jalgapidi pulga külge kinnitatud. Aknast sisse kiigates võib näha vabalt ringi kõndivaid tillukesi ja suuri koeri ning klaasakvaariumis lesivaid madusid. Korea söögikohtadest möödudes on tunda mingit spetsiifilist lõhna, mille allikat ma ei tunne. Möödume pachinko’st ehk mängupõrgust ja kui selle uksed avanevad, on näha automaadi taga tuimal pilgul istuvaid mängureid, nooremaid ja vanemaid mehi, mõni vanaproua sekka – ja nad ei paista tähelegi panevat kõrvulukustavat lärmi, mis neid ümbritseb. Uksed sulguvad taas ja hetkega jääb palju vaiksemaks.

      Klient räägib, et elab Jaapanis juba kuuendat aastat ja õpetab ühes Yokohama ülikoolis inglise kirjandust. Tema ema on jaapanlane, aga ta on sündinud ja kasvanud Kanadas. Mu pilk lausa puhkab ta kaunist nägu vaadates.

      „Kaua sa siin elanud oled?” küsib ta.

      „Umbes ühe kuu,” vastan.

      „Ja kui kaua sa juba seda tööd teed?”

      „Te olete minu esimene klient,” ütlen ja ta naerab. Räägime Eestimaast, teeme nalja ja nõnda me vestlus kulgeb. Ma näitan talle üht korterit ja see meeldib talle. Näitan talle teist ja see meeldib talle veel rohkem, nii et ta lubab selle ära võtta. Loodan endamisi, et tema valikut ei survestanud soov esimese kliendina võimalikult meeldiv olla.

      „Shin-Ōkubo on korealaste linnaosa, teate?” kontrollin igaks juhuks üle. Jalutame tagasi jaama poole hästi aeglaselt, et veel juttu puhuda.

      „Jah,” lausub tema. „Ja jaapanlased peavad seda ohtlikuks.”

      Just-just, sinna ma oma jutuga tüürisingi – see pole vist väga müügimehelik, tuleb mul pähe. „Aga Jaapanis pole ju midagi tõsiselt ohtlikku,” püüan müügitööd silmas pidada.

      Minu ilus esmaklient on nõus. „Pealegi, mulle meeldib Korea köök,” lausub ta. „Korea sushi on palju maitsvam kui Jaapani oma.”

      Ma ei kujuta ette, et midagi võiks olla veel maitsvam.

      Mida lähemale me jaamale jõuame, seda keerulisem on rahvamassis edasi liikuda. Viimaks kohale saabudes annab klient mulle oma visiitkaardi. Luban selle ülemusele edasi anda ja seepeale ulatab ta veel teise kaardi. Rõõmustan, sest olen temast natuke võlutud. Aga kahtlen, kas selle pisut liiga naiseliku mehe lahkust tasub võtta millegi enama kui sõbraliku žestina. Samas, Jaapanis ei oska eurooplane tihtipeale määratleda, kui mehine võib üks peavõru, korrigeeritud kulmujoone ja neiulike maneeridega kleenuke mees tegelikult olla. Aksessuaarid, millega siin mehelikkust rõhutatakse, on Eestist väga erinevad ja mul pole veel silma, et eristada Jaapani mehelikkust Euroopa naiselikkusest.

      Mul on nüüd vaba aega ringi vaatamiseks. Liina soovitab mul minna Don Quijote’sse, populaarsesse kõige-poodi. Kuulujuttude kohaselt saab poekett kauba nendest äridest, mis ei jaksa yakuza’le katuseraha maksta ja pankrotti lähevad. Kes teab, kas lugu vastab tõele, aga igal juhul lisab see põnevust ja niikuinii on mul oma nädalavahetuste korterisse üht ja teist vaja. Liina juhatab mind telefonitsi, et tuleb pöörata peatänavalt ära ühele imekitsale kõrvalteele, mis ääristatud hulga rabu hoteru’tega (inglise keeles love hotel) – selliste hotellidega, kus saab seksimiseks tuba üürida, vastavalt soovile kas terveks ööks või paariks-kolmeks tunniks päeval.

      „Lähed kõigist nendest hotellidest mööda ja oledki kohal,” õpetab Liina. Olen vaevalt juhatatud teed alustanud, kui märkan ülejäänud rahvamassi seas üht meest, kes mind üksisilmi jõllitab. Viskan talle külma pilgu vastu ja kahetsen kohe, sest ta tõlgendab seda kutsena mul sabas käima hakata.

      Enam pole mul mingit tahtmist mööda kitsast juba hämarduma hakkavat teed jalutada, mina ees ja jälitaja mõne meetri kaugusel minu selja taga. Põikan kähku esimesse ettejuhtuvasse poodi, kasutatud kodumasinate kauplusesse. Teen tiiru ümber külmkappide, silmitsen triikraudasid ja hindan neid jälitaja-relvaks sobimise skaalal.

      „Otsite midagi konkreetset?” küsib poeomanik.

      „Ei, aga keegi jälitab mind ja ma natuke kardan,” vastan, ise imestades, miks ma talle seda juttu räägin. Poemüüja, sümpaatne vanamees, arvab, et olen üks lolli jutuga välismaalane, ja tal on ka õigus.

      „Kas te kardate mind?” muigab ta.

      Ma lausun nüüd hästi aeglaselt ja kannatlikult uuesti: „Ei, aga õues on üks inimene, kes mind jälitab ja keda ma kardan.” Esitan illustreeriva minietenduse kasutatud pesumasina peal. Ühe käe keskmine ja nimetissõrm kehastavad meisterlikult minu hirmu täis kuju ja teise käe omad jälitajat. Arglikult tipivad ühe käe sõrmed mööda pesumasinat edasi ja järele hiilivad teise käe kurikavalad näpud.

      Poemüüjal paistab lõbus olevat. Annan alla ja jätan hüvasti. Uksest välja astudes ootabki jälitaja mind tänavanurgal. Astun tuima sammuga temale lähemale, temast mööda ja sukeldun siis peatänava inimmassi sisse. Piilun selja taha – ta on endiselt mul sabas. Kiirendan sammu, teen paar haaki, poen inimeste taha peitu ja siis astun kähku sisse järgmisesse poodi, seekord akvaariumikalade omasse. Vaatan kalu ja kilpkonnasid ja korea keeles lärmakalt vestlevaid poemüüjaid. Kuidas saavad naaberrahvad, kelle keeles ja kultuuris on nii palju sarnast, oma temperamendilt nii erinevad olla? Mõne minuti pärast otsustan välja piiluda. Paistab, et olen jälitaja edukalt maha raputanud. Otsustan, et jätkan turismituuri järgmisel korral ja lähen tagasi Shin-Ōkubo jaama.

      Järgmisel nädalavahetusel olen taas Tōkyōs tööl ja muudkui kirun, sest aina kallab vihma. Otsin raudteejaamas metrookaardilt õiget liini, kui mu juurde astub koolivormis noormees. „Kas saan teid aidata?” Poiss räägib minuga jaapani keeles. Seni on mind tänaval kõnetatud ikka ja ainult selleks, et välismaalase, järelikult ameeriklasega, inglise keelt praktiseerida. Aga noor poiss pakub nii kenasti abi, et ma ei taha talle öelda, et tegelikult juba tean, kuhu minema pean. Ta juhatab mulle õige suuna kätte ja kui tänan, lahkub minust sõnadega: „Ganbatte kudasai!”28. Poisikeselt sellist manitsust kuulda küll ei oleks tahtnud, mõtlen, aga astun perroonile, et minna järgmisele liinile. Mul on vaja nelja kliendiga kohtuda ja igaüks ootab mind erineva rongiliini erinevas jaamas. Nii et aina trotsin järjest tihedamat sadu ja suuremat tuult. Alles eelviimane klient, mustanahaline rastapatsidega mees, kes koos venelannast tibiga endale ühist kodu otsib, teatab, et tegemist on ju taifuuniga.

      Mind rumalat, ma oleks võinud seda ju aimata. Et see, mis minu jaoks on suur tuul ja paduvihm, ongi jaapanlaste jaoks taifuun. Olen nüüdseks juba kaks vihmavarju tuules lõhkunud ja pole sellest asjaolust vastavaid järeldusi suutnud teha. Mu seljakoti sügavustesse surutud Tōkyō kaart-raamat on läbi vettinud, rääkimata mu aluspükstest,

Скачать книгу