LITMIR.BIZ

Скачать книгу

publikut hurmas ka väikese virtuoosi välimus. Poiss oli väikest kasvu, kõhnuke ja kahvatu. Riietatud raskesse kullaga tikitud õukonna-ülikonda, peas lokitud ja puuderdatud parukas, nagu tolleaegne mood nõudis, sarnanes ta elavale nukule. Publiku lõbustamiseks sunniti last mängima rätikuga kinnikaetud klahvidel, võtma üheainsa sõrmega keerukaid passaaže. Publiku lemmikmeelelahutus oli tema kuulmispeenuse kontroll. Wolfgang tabas ära intervallide ühe kaheksandiktooni vahe, määratles täpselt mis tahes instrumendil või heli tekitaval esemel kuuldavale toodud heli kõrguse.

      Kõik see mõjus väga kurnavalt, seda enam, et tolleaegsed kontserdid kestsid neli-viis tundi. Sellele vaatamata püüdis isa jätkata poja muusikalist harimist. Ta tutvustas Wolfgangile tolle aja parimaid muusikateoseid, viis poissi kontsertidele ja ooperisse, andis talle kompositsioonitunde. Pariisis kirjutas Wolfgang oma esimesed sonaadid viiulile ja klaverile, Londonis aga sümfooniad, mille ettekandmine lisas tema kontsertidele veelgi rohkem sära. Väike virtuoos ja helilooja võitis Euroopa südame täielikult. Kuulsaks saanute ja õnnelikena, kuigi väsinuna naasid Mozartid kodusesse Salzburgi. Oli aasta 1766.

      Kauaoodatud puhkepaus ei kestnud kuigi kaua. Leopold Mozart tahtis poja hiilgavat edu kindlustada, asudes teda ette valmistama uuteks esinemisteks. Algasid pingelised kompositsioonitunnid, töö kontseptuaalsete kontserdiprogrammidega.

      Samal ajal saabus pidevalt tellimusi uutele teostele ning väike komponist oli sunnitud muusikat kirjutama sama pingeliselt kui tegid seda täiskasvanud heliloojad. Kui Viini ooperiteater tellis temalt koomilise ooperi La finta semplice, sai Wolfgang selle tema jaoks uudse keeruka žanriga edukalt hakkama. Proovid ennustasid lavastusele menu. Siiski jäi Mozarti esimene ooper Viinis lavale tulemata, hoolimata isa Leopoldi visast tegutsemisest.

      Wolfgang elas oma esimest ebaõnnestumist rängalt üle. Tunda hakkas andma teiste muusikute kadedus ja ebasõbralik suhtumine 12-aastasesse võistlejasse. Nüüdsest ei olnud Mozart enam imelaps, temast oli kujunemas vägagi arvestatav ja juba kuulsust kogunud helilooja. Kadestajad kartsid, et tema kuulsusesära hakkab nende oma varjutama.

      Isa otsustas Wolfgangi Itaaliasse viia. Ta oli veendunud, et kui tema pojal õnnestub oma haruldase talendiga itaallaste südamed võita, on väärikas positsioon elus talle kindlustatud. Seekord suundusid isa ja poeg reisile üksnes kahekesi, suund võeti ooperi kodumaale.

      Kolme aasta jooksul (1770–1773) külastasid nad Itaalia suuremaid linnu – Roomat, Milanot, Napolit, Veneetsiat, Firenzet. Teist korda elus elas Wolfgang, nüüd juba 14-aastane, läbi triumfi. Tema kontserte saatis vapustav edu. Publikut rabas nooruki esinemiste keerukus ja mitmekülgsus. Taas ja taas astus ta nende ette klavessiinivirtuoosina (eriti hämmastas kõiki tema vasaku käe ebatavaline liikuvus), lauljate saatjana, viiuldaja ja organistina.

      Orelit mängis Mozart ka kirikutes, kloostrites, katedraalides. Tema kontsertidele oli säärane tung, et kontserdikohale pääsemiseks tuli talle endale läbi rahvasumma lausa jõuga teed teha. Peale selle astus ta publiku ette dirigendi ja lauljaimprovisaatorina. Sageli olid kontserdikavad kokku pandud üksnes esineja oma helitöödest.

      Milano ooperiteater – maailma suurim, mis oli kuulus oma suurepäraste lauljate poolest – tellis Mozartilt ooperi Mitridate, Re di Ponto (“Mithridates, Pontose kuningas”). Poole aastaga kirjutas Mozart selle keeruka lavateose valmis, tulles oma ülesandega hiilgavalt toime. Ooper etendus muutumatu eduga 12 korda järjest ning põhjustas uue vaimustus- ja imetluspuhangu nii noore poisi geniaalsuse üle. Mozart sai tellimusi nii uuele ooperile Lucio Silla (“Lucius Sulla”, 1772) kui ka muudele teostele.

      Itaallased olid rabatud Wolfgangi fantastiliselt tundlikust kuulmisest ja geniaalsest mälust. Kuuldes Roomas Sixtuse kabelis mitmehäälset kooriteost, jättis Mozart selle meelde ja kirjutas koju jõudes üles. Seda teost loeti kiriku omandiks ja esitati vaid kaks korda aastas. Nootide kabelist väljaviimine või nende ümberkirjutamine oli karmi karistuse ähvardusel keelatud. Aga nii imepärase muusiku suhtes leebus koguni kirik – Mozart ei olnud ju noote kabelist välja viinud ega maha kirjutanud, ta oli need üksnes meelde jätnud!

      Veel ebatavalisem sündmus oli Mozarti valimine Bologna akadeemia liikmeks. Tema lühikest aega väldanud õppetunnid kuulsa itaalia muusikateoreetiku ja helilooja, padre Martini käe all andsid hämmastavaid tulemusi. Geniaalne nooruk pani poole tunni jooksul paberile äärmiselt keeruka mitmehäälse helitöö. Esimest korda akadeemia ajaloos valiti selle liikmeks nii noor helilooja. Mozarti anne oli veel ühe hiilgava võidu saavutanud.

      Itaalias viibimise ajal laiendas Mozart märgatavalt oma silmaringi ja rikastas teadmistepagasit. Vastuvõtlikule poisile avaldasid tugevat muljet kuulsate itaalia heliloojate, maalikunstnike, skulptorite meistritööd. Ta käis palju ooperis, kontsertidel, osales rahvapidustustel, uuris hoolikalt itaalia ooperilauljate laulmismaneeri, instrumentaal- ja vokaalmuusikat. Tema oma sümfooniad, ooperid ja paljud muud teosed, kirjutatud Itaalias ja hiljem, annavad tunnistust, kui põhjalikult noor helilooja itaalia muusika iseloomu ja varasalve tundma oli õppinud.

      Wolfgangi edu oli ületanud kõik isa ootused. Leopold Mozart oli kindel, et nüüd oli ta tõepoolest oma poja saatuse korraldanud ja tema edasisele elule kindla aluse pannud. Wolfgangil pole vaja elada igavat provintsimuusiku elu Salzburgis, kus pole isegi ooperiteatrit ja võib kohata vaid äärmiselt piiratud muusikahuvi.

      Paraku polnud isa lootustel määratud täide minna. Kõik noore muusiku, kelle nimi oli igaühe huultel, katsed leida Itaalias tööd jäid edutuks. Mitte keegi tähtsatest ja mõjuvõimsatest metseenidest ei vaevunud geniaalset noorukit, endist imelast, vääriliselt hindama. Itaallasi tegi valvsaks Mozarti ande omanäolisus, tema muusika tõsidus ja mõtlikkus, mittevastavus traditsioonilisele maitsele. Mozartitel ei jäänud üle muud kui koju, halli argipäeva tagasi pöörduda. Noort geeniust alles äsja ümbritsenud kuulsusesära muutis kodutee eriti rõõmutuks. Lõbu ja lust oli läbi. Itaallased unustasid Mozarti kiiresti. Mitte kordagi elus ei pöördunud ta sinna enam tagasi. Raske, ent õnnelik lapsepõlv ja noorukiiga olid lõppenud. Algas täiskasvanuelu, täidetud loomepalanguist ja täitumatutest lootustest.

      Kodulinn võttis kuulsad rändurid vastu ebasõbralikult. Vana krahv, kes suhtus Mozartite pikkadesse äraolekutesse leplikult, oli surnud. Salzburgi uus peapiiskop, krahv von Colloredo, osutus võimukaks ja julmaks meheks. Noores Mozartis, kelle ta oma kapelli kontsertmeistriks määras, tajus krahv kohe isepäist mõtlejat, kes ei talunud, et teda jõhkralt koheldakse. Seega kasutas ta ära iga võimaluse noormeest solvata. Colloredo nõudis oma teenijaskonnalt, kelle hulka ta arvas ka Mozarti, vastuvaidlematut kuuletumist.

      Selles väljapääsmatus olukorras vannutas isa Leopold poega leplikkusele ja sõnakuulmisele. Wolfgangile käis see üle jõu. Talle oli solvav, et teda koheldakse kui teenrit. Samuti ei pakkunud talle rahuldust vaimuliku muusika, mida krahv eriti armastas, ja väikeste meelelahutuslike palade kirjutamine. Ta unistas ooperite komponeerimisest, elust, mida täidaks huvitav, tõsine muusika, peenetundelisest ja vastuvõtlikust publikust.

      Nõutanud endale suure vaevaga puhkuse, sõitis Wolfgang koos emaga Pariisi. Ta oli 22-aastane. Kas tõesti oli ka Prantsusmaa kunagise imelapse unustanud? Pealegi oli tema anne nende aastate jooksul vaid kasvanud ja arenenud. Ta oli kirjutanud juba ligi kolmsada helitööd, mis esindasid kõige erinevamaid žanre. Teda oli tunnustatud koguni Itaalias!

      Aga ka Pariisis ei leidunud Mozartile kohta. Tema katsed korraldada kontserte või saada ooperitellimusi jäid tulemusteta. Ta elas tagasihoidliku võõrastemaja numbritoas ja teenis leivaraha näruste krosside eest muusikatundide andmisega. Kõige tipuks haigestus tema ema üleelatud pingete tagajärjel ja suri. Mozart oli meeleheitel. Ees ootas üksnes veel suurem üksindus ja vihatud ametikoht Salzburgis.

      Pariisi-aja loominguliseks tulemuseks oli viis suurepärast klavessiinisonaati, milles väljendus kogu tema talendi jõud ja küpsus.

      Aastatel 1775–1777, mis tuli taas veeta Salzburgis, kirjutas Mozart lisaks peapiiskopi tellitud arvukatele vaimulikele helitöödele ja n-ö tarbemuusikale – eramajades mängimiseks mõeldud serenaadidele – suurel hulgal soolokontserte. Nende hulgast eriti tähelepanuväärsed on viiuli- ja klaverikontserdid koos orkestriga. Siin oli Mozart saavutamas oma soolokontsertide tipptaset. Tohutu populaarsuse on võitnud tema viiulikontserdid A-duur ja D-duur,

Скачать книгу