LITMIR.BIZ

      Haydnit loetakse õigustatult klassikalise sümfoonia ja keelpillikvarteti stiili kujundajaks, suureks klassikalisele instrumentaalmuusikale alusepanijaks, nüüdisaegse orkestri loojaks.

      Franz Joseph Haydn sündis 31. märtsil 1732 Alam-Austrias, väikeses Rohrau nime kandvas kolkas Ungari piiri lähedal. Tema esivanemad olid põlised austria-saksa käsitöölised ja talupojad. Josephi isa Mathias oli tõllassepp. Ema – sündinud Anna Maria Koller – töötas köögitüdrukuna.

      Just isalt pärisid Haydnite perekonna lapsed musikaalsuse ja armastuse muusika vastu. Väike Joseph äratas muusikutes huvi juba viieaastaselt. Tal oli suurepärane muusikaline kuulmine ja mälu ning hea rütmitunne. Kõiki vaimustas ka poisikese hõbedaselt helisev lauluhääl.

      Tänu väljapaistvatele muusikalistele võimetele võeti poiss kõigepealt Heinburgi väikelinna kirikukoori ja seejärel Viini Sankt Stephani kiriku (peakiriku) koorikapelli. See oli Haydni jaoks otsustava tähtsusega, kuna oli ainus võimalus saada muusikaharidust.

      Kooris laulmine jäigi Haydni ainsaks, kuigi heaks koolituseks. Poisi võimed arenesid kiiresti ja talle hakati usaldama raskeid soolopartiisid. Kirikukoor esines sageli ka linnapidustustel, pulmades ja matustel. Samuti kutsuti koori laulma õukonnapidudele. Ja kui palju aega kulus veel proovidele ja esinemistele Sankt Stephani kirikus endas! Kõik see tähendas noorukeste kooripoiste jaoks ränka koormust.

      Joseph oli taibukas ja kõike uut kiiresti omandav. Ta leidis koguni veel aega tegelda viiuli- ja klavikordimänguga ning tegi selleski osas märkimisväärseid edusamme. Seevastu ei tahetud kuidagi toetada tema katseid ise muusikat kirjutada. Üheksa kooriaasta jooksul sai ta kapelli juhatajalt kõigest kaks kompositsioonitundi!

      Kui Haydnil algas häälemurre, mis muutis võimatuks kooris laulmise, vallandati ta pikemalt tseremoonitsemata. Noorukil tuli nüüdsest alustada iseseisvat elu, kannatades puudust ja näguripäevi, ent tehes seejuures pidevat ja visa tööd.

      “Kui ma lõpuks oma hääle kaotasin,” kirjutas Haydn oma märkmetes, “tuli mul tervelt kaheksa aastat kuidagiviisi toime tulla noorukite õpetamise varal.”

      Muide, ka tundide andmise võimalust ei saanud ta kohe. Enne seda tuli läbi elada meeleheitlik tööotsingute aeg. Ühtteist õnnestus tal leida – äraelamiseks küll kaugeltki mitte piisavat, kuid vähemalt näljasurmast päästvat. Haydn hakkas andma laulu- ja muusikatunde, mängis peoõhtutel ja vahel ka lihtsalt tänaval viiulit. Tellimusel kirjutas ta ka mõned oma esimesed muusikapalad. Kuid kõik see oli juhuteenistus. Noormees mõistis, et kui ta tahab heliloojaks saada, tuleb tal palju ja visalt õppida. Ta hakkas uurima muusikateooriat, sealhulgas Johann Matthesoni ja J. J. Fuxi töid.

      Tulusaks osutus koostöö Viini koomiku Johann Joseph Kurz-Bernardoniga – tol ajal Viinis väga populaarse andeka näitleja ja farsside autoriga.

      Haydniga tutvunud Kurz-Bernardon nägi noormehes kohe vajalikku sädet ja pani talle ette kirjutada muusika tema enda loodud koomilise ooperi libretole “Kõver kurat” (Der krumme Teufel). Haydn jäi nõusse, kuid kahjuks ei ole need noodid tänapäevani säilinud. Teame vaid, et “Kõverat kuradit” mängiti talvel 1751–1752 Kärnteni väravate juures asunud teatris ja sel oli menu. Haydn sai oma töö eest 25 tukatit ja tundis end väga rikka mehena.

      See 1751. aastal toimunud noore vähetuntud helilooja julge debüüt teatrilaval tõi kaasa populaarsuse demokraatlikes ringkondades ja… üsna tigeda vastukaja vanade muusikatraditsioonide austajate leeris. Ka hiljem heitsid mitmed “tõelise” muusika austajad Haydni loomingule – alustades tema sümfooniatest ja lõpetades missadega – sagedasti ette veiderdamist, kergemeelsust ja muid sarnaseid patte.

      Haydni loomingulise nooruse viimase etapi – enne seda, kui temast sai iseseisev helilooja – moodustasid õpingud Napoli koolkonda esindava itaalia helilooja ja kapellmeistri Niccola Porpora käe all.

      Porpora vaatas üle Haydni kompositsioonikatsetused ja jagas talle näpunäiteid. Vastutasuks oli Haydn tema laulutundides klaverisaatja ja täitis koguni teenri ülesandeid.

      Katusealuses külmas pööningukambris, kus Haydn endale peavarju oli leidnud, mängis ta vanal katkisel klavikordil kuulsate heliloojate töid. Ja rahvalaulud! Kui palju oli ta neid kuulnud, päeviti ja öösiti Viini tänavail hulkudes! Siin võis kuulda nii austria, ungari, tšehhi, ukraina, horvaadi kui ka tirooli laulukesi. Seetõttu kohtabki Haydni teostes sagedasti neid imepäraseid meloodiaid, enamasti ikka lõbusaid ja elurõõmsaid.

      Tasapisi hakkas Haydni elus ja loomingus küpsema murrang. Tema majanduslik olukord oli vähehaaval paranemas, positsioon kindlustumas. Esimesi vilju hakkas andma ka tema suur loomeanne.

      1750. aastal oli Haydn kirjutanud väikese missa (F-duur), milles väljendus mitte üksnes tolle žanri moodsate võtete oskuslik valdamine, vaid ka ilmselge kalduvus luua “lõbusat” kirikumuusikat. Ent veel olulisemaks osutus tema esimene, 1755. aastal kirjutatud keelpillikvartett.

      Tõuke selleks andis tutvumine muusikalembese mõisniku Karl Joseph Edler von Fürnbergiga. Tiivustatuna Fürnbergi tähelepanust ja materiaalsest toetusest kirjutas Haydn kõigepealt mitu keelpillitriot ja seejärel ka oma esimese keelpillikvarteti, millele peatselt järgnes neid veel ligi paarkümmend. 1756. aastal kirjutas Haydn Kontsert in C klavessiinile. Tema metseen kandis hoolt ka tema majandusliku olukorra kindlustamise eest. Ta soovitas heliloojat Böömimaalt pärinevale Viini aristokraadile ja muusikasõbrale krahv Karl Joseph Franz Morzinile. Talviti elas

Скачать книгу