LITMIR.BIZ

      4. märtsil 1678 sündis Veneetsias elavate Vivaldide perekonda esiklaps. Seitsmendal kuul ilmale tulnud lapsuke paistis nii nõrguke, et peljates tema esimesi hingetõmbeid ühtlasi viimasteks jäävat pidas ämmaemand paremaks vastsündinu kohe ära ristida, andes talle nimeks Antonio Lucio.

      Kuigi perekonda sündis pärastpoole veel kaks poega ja kolm tütart, sai muusik üksnes esiklapsest. Nooremad vennad hakkasid isa eeskujul parukategijateks.

      Antonio esimestest eluaastatest on teada vähe. Tema musikaalsus ilmnes õige varakult. Juba 10-aastaselt asendas ta Püha Markuse kiriku orkestris tihtipeale oma isa, kui orkester esines väljaspool Veneetsiat. Poisi esimene ja peamine õpetaja oligi tema isa Giovanni Battista, kellest oli tolleks ajaks kujunenud tõeline viiulivirtuoos. Oletatakse samuti, et noor Antonio võttis kompositsioonitunde 1690. aastal surnud auväärselt maestro Giovanni Legrenzilt. Oma esimese helitöö kirjutas nooruk 1691. aastal. Ka annavad noore Vivaldi virtuoosne mängustiil ja esimeste heliteoste iseärasused alust oletada, et 18. sajandi algul oli ta seotud kuulsa Roomas tegutsenud itaalia viiulimängija ja helilooja Arcangelo Corelliga. Suurt mõju avaldas noore Vivaldi kujunemisele tema sünni- ja lapsepõlveaastate linna muusikaline atmosfäär.

      Otsuse valida vaimuliku karjäär tegi Antonio arvatavasti isa mõjul, kes oli aastaid tegev olnud Püha Markuse kirikus. Nagu selgub dokumentidest, ordineeriti viieteistkümne ja poole aastane Antonio Vivaldi 1693. aasta 15. septembril alama astme vaimulikuks, nn väravavahiks, kel oli õigus kiriku uks lukust lahti keerata. Järgnevatel aastatel omandas ta veel kolm alamat ja kaks kõrgemat vaimulikku tiitlit ja õiguse teenida päevastel jumalateenistustel. Kõik need aastad oli tema peamine huvi muusika. Kasutades ära võimaluse saada preestri abiliseks, loobus Vivaldi õpingutest vaimulikus seminaris jätmaks endale rohkem aega muusikaga tegelemiseks. Seega pole imestada, et peatselt oli ta juba omandanud väljapaistva viiulivirtuoosi maine. 1703. aasta septembris, varsti pärast preestriks pühitsemist, kutsuti Antonio Vivaldi muusikaõpetajaks tütarlaste varjupaika Ospedale della pietá’sse. Sellega oli alanud tema hiilgava pedagoogilise ja loomingulise tegevuse esimene etapp.

      Varjupaiga muusikaõpetajana leidis Vivaldi end suurepäraste muusikaliste traditsioonidega keskkonnast, kus avanesid võimalused teostada kõige erinevamaid loomingulisi ideid. Nagu teisedki 18. sajandi heliloojad-pedagoogid, pidi ka Vivaldi pidevalt kirjutama oma õpilaste tarbeks suurel hulgal vaimulikku ja ilmalikku muusikat – oratooriume, kantaate, kontserte, sonaate jms. Peale selle tegeles ta koorilauljatega, tegi proove orkestriga ja dirigeeris kontserte ning õpetas muusikateooriat. Tänu Vivaldi nii intensiivsele ja mitmekülgsele tegevusele hakkas Ospedale della pietá Veneetsia teiste samalaadsete asutuste hulgas peatselt esile kerkima.

      Oma esimestel õpetaja-aastatel pööras Vivaldi erilist tähelepanu instrumentaalmuusikale. Oli ju Veneetsiast ja kogu Põhja-Itaaliast 18. sajandil saanud suurte instrumentalistide ja eriti viiulimängijate tõotatud maa. Sarnaselt teistele oma kaasaegsetele heliloojatele astus Vivaldi esimest korda laiema muusikaavalikkuse ette triosonaatide autorina. 1705. aastal andis muusikakirjastaja Giuseppe Sala Veneetsias välja tema 12 sonaati op. 1.

      Järgnevail aastail pöördus Vivaldi sonaadivormi juurde korduvalt tagasi, kirjutades neid nii ühele kui ka mitmele instrumendile (kokku on teada 78 taolist teost). Vivaldi teine oopus, mille andis Veneetsias 1709. aastal välja Bortoli kirjastus, koosnes 12 viiuli- ja tšembalosonaadist.

      1711. aastal määrati Vivaldile kindel aastapalk ja ta tõusis varjupaiga muusikajuhiks. Sellest ajast peale hakkas tema kuulsus juba kodulinna piiridest kaugemalegi ulatuma. Veneetsiat külastanud tähtsad välismaalased ei lasknud mööda võimalust saada osa Vivaldi kontsertidest. On teada, et juba 1709. aastal istus publiku hulgas Taani kuningas Frederik IV, kellele helilooja pühendas oma viiulisonaadid.

      Vivaldi teoseid hakati välja andma ka väljaspool Itaalia piire. Näiteks 1712. aastal Amsterdamis kuulsad 12 kontserti L’estro armonico op. 3. Selle oopuse paremad palad, nagu kontsert h-moll neljale viiulile, a-moll kahele viiulile ja Esduur viiulile kuuluvad tänase päevani Vivaldi kõige sagedamini esitatavate teoste hulka. Oma uudse elutunnetusega, mis väljendus ebatavaliselt eredais vormides, pidi see muusika tema kaasaegseid hämmastama. Üks nüüdisaja muusikaajaloolasi on kirjutanud duokontserdi a-moll kolmanda osa eelviimasest soolost järgmiselt: “Tundub, nagu oleks barokkajastu luksuslikus saalis äkki lahti paiskunud aknad ja uksed, et tervitada vaba looduse sisenemist; muusikas kõlab uhke, suursugune paatos, 17. sajandil veel tundmatu maailmakodaniku hüüd.”

      Aastatel, mil Vivaldi esimest korda suurele Euroopa lavale astus, näis lausa saatus ise tema edukale loometegevusele kaasa aitavat. 1713. aastal sai tast ametlikult pietá peahelilooja, kelle kohustuste hulka kuulus kasvandikele regulaarne muusika kirjutamine. Nüüd pöördus Vivaldi tema jaoks uudse žanri – ooperi poole, millest kujunes pikkadeks aastateks tema üks tähtsamaid tegevussfääre. 1713. aastal võttis ta kuu aega puhkust toomaks Veneetsias lavale oma esimest ooperit Ottone in Villa. Alates teisest ooperist Orlando finto pazzo (1714) oli aga edu ooperiheliloojana talle kindlustatud. Nii algas Vivaldi loomingulise biograafia teine etapp, mil ta otsustavalt purustas talle juba kitsaks jäänud senised tegevusraamid pietá’s püüeldes rohkearvulisema publiku tunnustuse poole.

      Ottone in Villa, Vivaldi esimene ooper, kujutas endast oma veniva tegevustiku ja segase süžeeintriigiga tolleaegse ooperi tüüpilist näidet.

      Esietendus toimus Vicenzas 1713. aasta 17. märtsil (Teatro delle Grazie’s). Nähtavasti oli lavastusel edu, mis omakorda köitis Veneetsia impressaariote tähelepanu. Varsti sai Vivaldi tellimuse uuele ooperile St Angelo teatri omanikult Modottolt, kellega ta säilitas sidemed kuni oma viimase ooperi Feraspe’ni (1739) välja. Tema teine ooper Orlando finto pazzo oli kirjutatud G. B. Braccioli libretole, mis kujutas endast vaba töötlust itaalia poeedi Lodovico Ariosto kuulsast poeemist “Raevunud Orlando”.

      Ent hoolimata muljetavaldavatest edusammudest ooperi vallas ja mujalt saabuvatest ahvatlevatest ettepanekutest jäi Vivaldi siiski truuks Ospedale della pietá’le, pöördudes siia pärast pikemaid pause ikka ja jälle vääramatult tagasi. Kohe oma esimestel kirgliku teatrist huvitumise aastatel kirjutas ta pietá tarvis kaks oratooriumi ladinakeelsetele tekstidele: Moyses Deus Pharaonis (1714) ja Juditha triumphans devicta Holofernes barbarie (1716).

      Kahjuks on kaduma läinud tema esimese oratooriumi partituur; säilinud on üksnes selle tekst, kus on ära toodud ka esitajate nimed, millest ilmneb, et kõiki häälepartiisid, kaasa arvatud meeste omi, esitasid tütarlapsed – varjupaiga kasvandikud.

      Meloodilise hingestatuse värskuse ja orkestrikoloriidi peenusega silma paistev Juditha triumphans… kuulub aga Vivaldi loomingu paremiku hulka.

      Selleks ajaks loeti juba suureks auks kuulsa itaalia muusikageeniuse käe alla õppima pääseda. Ent ei uued õpilased ega heliloojatöö rohkus Ospedale della pietá’s suutnud Vivaldit sundida loobuma intensiivsest tööst teatris. St Angelo teatrilt saadud uus tellimus – 12 pea-aariat ooperist Nerone fatto Cesare – kanti ette 1716. aasta karnevalil.

      Ooper L’Incoronazione di Dario – seegi St Angelo teatrile kirjutatud – telliti Vivaldilt 1716. aasta karnevali kolmanda esietendusena. Järgmise ooperiga, La Costanza trionfante degl’Amori e de Gl’odi, vallutas Vivaldi aga Veneetsia teise teatri, St Mose, millega ta järgnevail aastail tihedalt seotuks

Скачать книгу