21 maailmakuulsat heliloojat - Laura Grünberg

Скачать книгу

mis ülistas vabadust, võrdsust, kõigi inimeste vendlust. Need kuninga vastu üles tõusnud rahva õilsad püüdlused leidsid Beethoveni hinges ägeda vastukaja. Prantsuse revolutsiooni ideedele jäi ta ustavaks kogu eluks. Nooruk oli tulvil jõudu ja julgeid kavatsusi. Temas keev energia leidis väljapääsu uutes helitöödes ja kontsertide andmises. Kodulinn hakkas talle väikeseks jääma. Kohtumine Bonnis läbisõidul viibiva Haydniga tugevdas veelgi otsust Viini kolida, et täiendada end kuulsa helilooja käe all.

      Beethoveni esimene avalik kontsert Viinis toimus aastal 1795. Seejärel suundus noor muusik pikale reisile – läbi Praha, Nürnbergi, Leipzigi Berliini. Kolm aastat hiljem oli ta taas Prahas. Kontserdireisid olid talle meeldima hakanud.

      Aga enamasti esines ta Viini kõrgseltskonna salongides. Beethoven äratas tähelepanu mitte üksnes oma geniaalse mängu, vaid ka sõltumatu ja kompromissitu iseloomuga. Järsk ja sirgjooneline noormees ei talunud vähimatki sundimist ega säästnud kõrgilt oma geniaalsust tunnetades ka kõrgeaulisi metseene. Näiteks kirjutas ta neist ühele raevuhoos: “Vürst! Kõik, mis teie olete, võlgnete te juhusele ja oma päritolule; kõik, mis mina olen, võlgnen ma iseendale. Vürste on ja saab olema tuhandeid, Beethoveneid aga üks ja ainus!”

      Vaatamata edukusele pianistina jäi muusika kirjutamine tema jaoks siiski kõige peamiseks. Mozartit ta kahjuks enam elavana eest ei leidnud, õppetöö Haydni juures ei andnud aga oodatud tulemust – õpilane ja õpetaja ei saavutanud omavahel kontakti. Hoopis teistsuguseks kujunesid aga suhted Antonio Salieriga. Auväärses eas helilooja suhtus noorde Beethovenisse tähelepanu ja sümpaatiaga ning viimane õppis itaalia maestro käe all mitu aastat kunsti, kuidas kirjutada õhulist ja väljendusrikast ooperimuusikat.

      Salieri juures õppimine pakkus Beethovenile suurt rahuldust. Nende hea läbisaamine säilis ka pärast õpingute lõppemist. Näiteks jättis Beethoven 1809. aastal, kui ta kord Salieri juurest läbi astudes toda kodust ei leidnud, maestrole kirjakese teatega: “Käis õpilane Beethoven.”

      Seega sai Beethoven õpetust Viini parimatelt muusikutelt-pedagoogidelt. Suurimad tema eelkäijatest Mozart ja Haydn olid talle loominguliseks eeskujuks uues klassikalises suunas. Johann Georg Albrechtsberger võttis temaga põhjalikult läbi kontrapunkti, mille meisterlik valdamine Beethovenile teenitult kuulsust on toonud. Salieri oli noorele heliloojale teejuhiks muusikatragöödia kunstiliste probleemide valdkonnas. Emanuel Aloys Förster õpetas kvartettide komponeerimise kunsti. Ühesõnaga, andekas helilooja imas ahnelt endasse mitte üksnes oma aja kõige eesrindlikumat muusikat, vaid ka kõige kogenenumate kaasaegsete muusikute rikkalikke loomeoskusi. Ühenduses uskumatu töövõimega muutis kogu see omandatud ja läbitöötatud muusikaline kultuur Beethoveni oma ajastu harituimaks muusikuks.

      Üheksakümnendate aastate keskpaigaks oli temast saanud juba täiesti väljakujunenud helilooja; 1796. aastal söandas ta lõpuks välja anda oma esimesed klaverisonaadid.

      Selle žanri juurde pöördus ta edaspidi korduvalt tagasi. 32 sonaadis, mis tervikuna moodustavad kõige väärtuslikuma osa Beethoveni klaveriloomingust, peegeldub kõige täiuslikumalt tema loominguline areng ja ammendamatu leidlikkus suure instrumentaaltsükli kunstiliste võimaluste kasutamisel.

      Selle arengu tähisteks on kolm kõige populaarsemat sonaati – c-moll “Pateetiline”, cis-moll “Kuupaistesonaat” ja C-duur “Appasionata”. Lüürilis-dramaatilised “Pateetiline” ja “Kuupaistesonaat” on iseloomulikud Beethoveni heliloomingu esimesele perioodile. Teise perioodi algust märgib “Appasionata” leegitsev väljendusrikkus. Võib-olla ei ole võitluse tragism üheski helitöös leidnud nii vapustavat väljendust kui “Appasionatas”.

      Beethoveni esimese kümne Viini-aasta jooksul toimunud muusikaline areng oli äärmiselt intensiivne. Selle aja jooksul kirjutas ta üle saja erinevaid žanre esindava teose: 17 klaverisonaati, 9 sonaati viiulile ja klaverile, kolm klaverikontserti, kaks sonaati tšellole ja klaverile, muusika oma ainsaks jäänud balletile “Prometheuse lapsed” ja palju muud. Otsekui kogunuks ta enne sümfooniate kallale asumist loomejõudu, hakkas ta sümfoonilist muusikat kirjutama suhteliselt hilja: oma esimese sümfoonia lõpetas Beethoven aastal 1800. Sellele pidi järgnema teine. Ent vahele tuli ränkade katsumuste ja isiklike üleelamiste aeg.

      Beethoven oli juba mõni aasta varem tajunud, et ta kuulmine hakkab nõrgenema. Arstid ei suutnud teda aidata ning võib-olla hoopis kiirendasid haiguse arengut. 1801. aastal usaldas ta oma traagilise saladuse lähimatele sõpradele. “Juba kolm aastat olen ma märganud, et mu kuulmine muutub üha nõrgemaks,” kirjutas ta. “Teatris pean lauljate kuulmiseks istuma otse orkestri kõrval. Kui ma kaugemal istun, ei kuule ma kõrgemaid noote ja hääli… Kui vaikselt räägitakse, saan vaid hädavaevu midagi aru; jah, ma kuulen küll helisid, aga mitte sõnu, ja samal ajal on karjumine minu jaoks väljakannatamatu.”

      Kuid 1801. aasta sügisel pööras elu Beethoveni poole korraks veel oma helgema näo. Ta tunnistas oma noorpõlvesõbrale doktor Franz Gerhard Wegelerile, et on armunud “ühte armsasse imelisse neidu”, ning leidnud ka vastuarmastust. Ta plaanis koguni abiellumist, vaatamata sellele, et neiu pärines aristokraatlikust perest. Beethoven sisendas endale, et kui ta palju kontserte annab ning rohkem raha teenib, kuulsuse ja sõltumatuse saavutab, osutub see abielu võimalikuks.

      Neiu, kes Beethovenis sääraseid leegitsevaid tundeid oli äratanud, oli tema abikaasaks täiesti sobimatu. Tegemist oli helilooja 17-aastase õpilasega – krahvinna Giulietta Guiciardiga, provintsist pealinna tulnud koketse elavaloomulise, kuid üsna tühise ja kergemeelse preilikesega, kes oli siiski musikaalselt päris võimekas. Seega oli täiesti arusaadav, et Giulietta soovis tunde võtta just Viini aristokraatia muusikaliselt lemmikult, seda enam, et aastast 1800 oli Beethoven sõbrunenud tema nõbude, noorte ungari krahvide Brunswickidega. Helilooja imponeeris Giuliettale nii oma populaarsuse kui ka veidrustega. Kõigi oma rangete põhimõtete juures polnud Beethoven naiselike võlude suhtes kaugeltki ükskõikne ega keeldunud kunagi muusikatunde andmast noortele ja ilusatele neidudele. Ega keeldunud ka seekord. Ta ei võtnud Giuliettalt tundide eest tasu ja neiu kinkis talle särke, luisates, et oli need ise jumaldatud õpetaja jaoks välja õmmelnud. Tundides ärritus Ludwig sageli niivõrd, et loopis mõnikord koguni noodid põrandale laiali, kuid sellele vaatamata sattus ta peatselt oma õpilase võlude võrku. Kiindumus näis olevat vastastikune. 1801. aasta suve veetis Beethoven Ungaris Brunswickide mõisas Korompas. Seal on tänase päevani säilinud lehtla, milles ta legendi kohaselt olevat kirjutanud oma 1802. aastal välja antud ja Giuliettale pühendatud “Kuupaistesonaadi”. See oli Beethoveni õnnelikem suvi.

      Peatselt saabus aga järsk muutus. Beethoven sai endale võistleja – end samuti heliloojaks pidava noore krahvi Wenzel Robert Gallenbergi. Kergemeelne Giulietta oli nüüdsest armunud hoopis krahvi ja tema teostesse, uskudes siiralt, et Gallenbergi talent ei ole seni tunnustust leidnud üksnes tema vastaste pahasoovlikkuse tõttu. Neidis eelistas Gallenbergi Beethovenile mitte üksnes kavaleri, vaid ka muusikuna. 1802. aastaks olid Beethoveni ja Giulietta suhted lõplikult jahenenud, järgmisel aastal abiellus neiu Gallenbergiga ja sõitis ära Itaaliasse.

      Biograafid on “Kuupaistesonaadi” sisu seostanud eelkõige helilooja armastusega Giulietta vastu, kellele ta sonaadi pühendas. Aga sonaadi sisu väljub kitsa isikliku tundeelamuse raamest niivõrd, et armastus võis anda üksnes ajendi selle hilisemaid heliloojaid-romantikuid vaimustanud teose kirjutamiseks. “Kuupaistesonaadi” esimest osa võiks õigusega nimetada 19. sajandi esimeseks nokturniks.

      Haigus tabas Beethovenit kuulsuse haripunktis. Metseenid määrasid talle soliidse pensioni. “Minu teosed toovad mulle palju sisse,” teatas ta sõpradele, “ja ma võin öelda, et saan tellimusi rohkem, kui ma neid täita suudan. Iga asja jaoks võin ma leida kuus või seitse kirjastajat, või isegi rohkem, kui ma seda vaid tahan.” Beethoven tunnetas, kuidas geenius temas üha tugevamaks muutub: “Iga päev lähendab mind eesmärgile, mida ma seni veel ähmaselt näen, suutmata seda täpsemalt määratleda.” Ta ei olnud veel loobunud auahnetest plaanidest teha karjääri pianistina: “Olen kõvasti täiendanud oma klaverimängutehnikat,” kirjutas ta. Ja nagu haavatud hinge oie kõlas ülestunnistus: “… Kui ainult poleks seda haigust! Oh, kui ma vaid sellest vabaneksin, tahaksin emmata kogu maailma!”

      Paraku

Скачать книгу