Kaval Kilk ja kaksteist lolli - Tarmo Teeväli

Скачать книгу

Pere Leib kätte. Inkassofirmade ning riigimaksude võlgnevus jäi üles ning ettevõte Nurmus Grupp läks pankrotti. Pankrotimenetlus rauges, kuna firmal polnud vara nõuete ja menetluse kulude katteks.

      Kui Nurmus Grupp pankrotistus, kanditi tolleks hetkeks alles jäänud lambad firmale Eesti Lambakasvatuse Tõukeskus. Selle aadressiks oli Kilgile kuulunud kinnistu, toonane omanik aga Kilgile kuulunud Tartu Sadama juht Peeter Kukk. Lambakasvatust asus uues ettevõttes arendama varem pedagoogina töötanud Toomas Kõiv. Taas anti lubadusi asjad korda ajada ning massiline lambapiinamine lõpetada. Paraku tulutult. Veterinaar- ja toiduameti Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja asetäitja Arbo Kepi hinnangul võiks ärimehed tegeleda äriga, mitte põllumajandusega. „Viimati oli sellel ettevõttel registri järgi 700 lammast, aga tegelikult tunduvalt vähem,“ ütles Kepp reporter Nils Niitrale 2012. aasta märtsis antud intervjuus. Tema sõnul jätsid Kilgi firmad täitmata elementaarse kohustuse anda seitsme päeva jooksul teada loomade hukkumistest ja liikumistest teise karja. Lambakasvatuse juhtimissüsteem oli Kepi hinnangul mäda igal ajahetkel, mil veterinaarametnikud selle karjaga kokku puutusid. „Otsest taudi karjas polnudki, oli loomakasvataja süsteemne viga – lambad tahavad saada süsteemset karjatamist erinevates koplites, mitte seda, et neid peetakse pikaajaliselt ühel rohumaal,“ selgitas Kepp, „lambad olid otsast otsani parasiite täis, see oli jube, mis seal oli.“ Hiljem suremus siiski mõnevõrra vähenes, kuid oli ikkagi loomulikust väljalangemusest suurem. „Kõige suurem väljaminek ühe kuu jooksul oli 108 täiskasvanud lammast,“ tunnistas Kepp. Lambaid ka lihtsalt kadus koplitest ära. „Haldussuutmatus käib sõnaga „Kilk“ kaasas – see on täielik bardakk. Ei tahaks midagi arvata, aga ei saa ka midagi head öelda,“ sõnas Kepp. Ka lammastele laudas antud sööt kippus olema ebakvaliteetne.

      Kilgi hädaks kujunes ka see, et ehkki tal oli vahepeal nii tapamaja kui ka kaks lihatööstust, puudus tal võimekus lambaid realiseerida. „Tekkis elementaarne rahapuudus,“ ütles Kepp. „Nagu me teame, on kõik Kilgiga seotud põllumajanduslikud projektid läinud hingusele. Ta ostis toimiva tapamaja, aga kuna ta ei investeerinud sinna midagi, panime selle tapamaja kinni.“

      Kilgi lihatööstusi juhtinud Elmut Paavel meenutas kontsernis valitsenud korralagedust, mis takistas lambakasvatusel ja lihatööstusel koostööd tegemast. Tema sõnul oli Kilgi farmis mingil hetkel küll lambaid, mis pidanuks jõudma Lihameistri tööstuseni, aga kui oli vaja lammast kätte saada, siis ütlesid lambakasvatuse kohalikud ülemused, et neil ei ole kedagi, kes lambad kinni püüaks. Nälgivate lammaste toitmiseks tegi Paavel Kilgile ettepaneku küsida Pere leivatööstuselt tootmisjääke, kõrbenud leiba ja praaksaia. Mõnda aega nii tehtigi, kuid siis teatas leivatööstuse kaasomanik Neeme Raig, et kuna lambakasvatus nende koorikute eest raha ei maksnud, siis lõpetas ta nende andmise ära.

      2012. aasta kevadel müüdi Kilgi suurejooneliseks planeeritud lambakarjast maha viimased sadakond lammast ning selle etapi Eesti lammaste tõuaretuses võis tulemusteta lõppenuks lugeda. Kui mitte arvestada tulemuseks maksuvõlgu ja partneritele maksmata jäänud raha.

      Nurmus Grupp jättis riigile maksmata 913 207 krooni riigimakse ning 225 779 krooni intresse.

      Äia vennalt välja petetud leivatehase pankrotti juhtimine ehk leivad ühte kappi Kilgi moodi

Unistus toidutööstuskontsernist

      Paljuhaarmeline toiduainekontsern, milles kõik etapid alates toiduainete tootmisest kuni valmis roogade serveerimise ning söömiseni kuulub ühele omanikule, paistis uue millenniumi alguses olevat Rein Kilgi suur helepruun unistus – vähemalt intervjuude põhjal, mis tol ajal ajakirjanduses ilmusid. Lambakasvatus-tapamaja-restoran oli üks lihtsamaid visiooniskeeme, kuid leidus keerulisemaidki, millesse olid segatud ka rapsiõli- ja leivatootmine. Kilgi endiste koostööpartnerite hulgas leidub aga eksperte, kes on väitnud, et kogu kontserni-jutt oli vaid hämamine, et tegelikult oli eesmärgiks hoopis erinevatele juriidilistele kehadele eurorahasid taotleda ning firmad seejärel pankrotti lasta.

      Kuidas asjad tegelikult olid, seda on tagantjärele raske öelda ning võib olla, et mingil hetkel jäi Kilk isegi oma juttu uskuma ning mõtles endast tõemeeli kui suure toidutööstuskontserni omanikust. Erinevaid katseid selle unistuse elluviimiseks aga saatsid pidevalt keerulised skeemid, konfliktid, võlgu jäämised ja pankrotid. Kuigi lühiajaliselt õnnestus Kilgil mõned toidutööstuse harud ka oma kontrolli alla saada, sünergiat sellest ei tekkinud. Paljud Kilgi ettevõtetes juhtidena töötanud inimesed peavad ebaõnnestumise peapõhjuseks lisaks üldisele korralagedusele Kilgi ärides ka kroonilist toorainete ja käibevahendite defitsiiti ehk rahapuudust.

      Kuna Rein Kilgi metalliäriga teenitud napp algkapital oli kinnisvara ning muude ostude peale juba 1997. aastaks ära kulunud, olid kõik tema hilisemad ärid rajatud laenudele. Vaatamata tollal pankades leidunud „Kilgi omapoiste“ abile, sai reeglina laene juurde siis, kui õnnestus omandada mõni järjekordne niinimetatud perspektiivikas ettevõtmine. Arusaadavalt läks ka laenude teenindamisele ja intresside maksmisele märkimisväärne hulk ressurssi, oma osa tahtsid ka arvukaid kohtuasju lahendavad advokaadid. Tagantjärele vaadates meenutab see tegevus kasiinosõltlase visklemist, kes oma mängukire rahuldamiseks võtab SMS-laenu ning hakkab seejärel järgmiste laenudega eelmise laenu intresse ning osamakseid tasuma, jätkates samas mängimist, lootuses kunagi saabuva peavõiduga maksta kuhjunud võlad. Peavõitu aga ei saabu ning sõltlane on sunnitud asuma kuritegelikule teele, varastama, petma ning otsima viise võlausaldajate šantažeerimiseks või kõrvaldamiseks. Vaid selle erinevusega, et Kilk jäi lisaks äripartneritele võlgu ka riigiasutustele ja – ametitele, teiste hulgas PRIA-le, EAS-ile, Kredexile ning maksuametile.

      Peale selle olid Kilgi kontserni asjad juriidiliselt aetud nii keeruliseks, et materjalide esimesel läbivaatamisel ei saa tehtud tehingutest selget sotti isegi äriküsimustele spetsialiseerunud advokaadid ega pankrotihaldurid, rääkimata siis lihtsast maksuametnikust või ajakirjanikust. AS Pere Leib, AS Pere Leib Tootmine, AS Pere, Pere Pagar, LT Pagar – firmade nimekiri, mis tegutsevad tegelikult samade inimeste, samade seadmete ja hoonetega samadel aadressidel on aga pikemgi. Kas see on teadlik vee sogaseks ajamine, et oleks lihtsam kala püüda ja hiljem jälgi peita või on asi nii kujunenud ajaloolistel ja majanduslikel põhjustel, et laene, käendusi ja garantiisid paremini kombineerida – tulemus on üks. Laenates mõtte Ilfilt ja Petrovilt: keegi kahmas raha, järele jäid vaid tühjad kestad. Järgnevalt püüamegi selles segaduses selgust saada.

      Meie igapäevane leib

      2005. aasta lõpul teatasid vendadele Vambola ja Neeme Raigile kuulunud leivatööstus Pere Leib ning Rein Kilk, et moodustavad ühise toiduainetööstuskontserni Lõuna Toiduainetööstuse AS. Formaalselt asutasid uue firma Pere Leib ja Kilgi valdusfirma Elikante. Pere Leib pidi panema loodavasse suurfirmasse oma pagaritööstused Tartus ja Pärnus ning Kilk Põltsamaa EDE lihatööstuse, osaühingud Püssirohukelder, Pärnu Kuursaal ja Vana Kohvik, Zum Zum Kohviku AS-i ning Jõgevamaal asuva tapamaja. Juriidiliselt oli asi hoopis keerulisem, kuid sellest pisut hiljem.

      Raigidele kuulunud üks Eesti edukamaid leivatööstusi Pere Leib tekkis pärast Tartu Leivakombinaadi erastamist 1994. aastal, Kilgi kokkuklopsitud äride grupi ehk niinimetatud kontserni saamisloost on juttu käesoleva raamatu teistes peatükkides. Pere Leiva juhataja oli tol ajal Eero Mikenberg, kes kirjeldas Postimehele antud intervjuus, kuidas loodavas kontsernis hakkab tekkima suur sünergia – kogu toiduainetootmise väärtusahel pidi olema sama ettevõtete grupi kontrolli all. Mainiti ka investeeringuprognoosi 100 miljonit krooni ja käibenumbrit 300 miljonit. Kilgi lambakasvatus pidi Raigidega koos loodavast suurtootmisest siiski välja jääma, see oli just see aeg, kui lambakari veel kasvas ning tapamaju polnud kinni pandud, aga neisse polnud ka investeeritud. Kiratsev lambakasvatus koos Tartu raudteejaama põlenud hoonega ilmusid Kilgi mitterahalise sissemaksena firma varade hulka pisut hiljem. Kuid koostöö alguses ja ajaleheartiklites paistis asi igati ilus. Rein Kilgil olid Raigi perega leivad ka otseselt ühes kapis, Neeme Raigi tütrest Kaiest oli saanud Reinu elukaaslane.

      Vend ei tunne venda läbi kolme kohtuastme

      Nagu Kilgi ettevõtmistes sageli juhtus, hakkas asi huvitavalt arenema. Lihtsate ja selgete ostu-müügitehingute asemele ilmusid komplitseeritud aktsiatevahetused, tütarfirmade moodustamised, ülevõtmised, erinevalt

Скачать книгу