ТОП просматриваемых книг сайта:
Kaval Kilk ja kaksteist lolli. Tarmo Teeväli
Читать онлайн.Название Kaval Kilk ja kaksteist lolli
Год выпуска 2015
isbn 9789949387953
Автор произведения Tarmo Teeväli
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kilk otsustas kasutada inimeste häda hüppeliseks rikastumiseks. Et erastamise õigustatud subjekt oli üürnik või tema poolt näidatud isik, hakkas Pindi Kinnisvara ostma kokku üürnike võlgu majavalitsuste ees. Majavalitsused müüsid neid nõudeid meeleldi, kuna olid omakorda võlgu vee-, sooja- ja elektritootjatele ning Kilgi pakkumine andis neile vähemalt mingisuguse osa üürnike lootusetutest võlgnevustest tagasi. Pindi Kinnisvara aga hakkas inimesi omandatud võlanõuetega šantažeerima. Kuna inimestel polnud reeglina nõutud summat kusagilt võtta, meelitati või nõuti neilt võlgade tagatiseks välja volitus korteri erastamiseks kellegi kolmanda kasuks ning selle isiku määras Pindi. Väga prominentne erastaja oli Aivar Tõnisson, kes sai enda kätte volitused paljude korterite erastamiseks. Selle skeemiga seoses algatati ka mitu kriminaalasja. Üks tookord korteritehinguid vormistada aidanud notar oli Peeter Tehver, kes hiljem ametialaste kuritegude eest karistada sai. Kannatanute sõnul volitusi võltsiti ning inimesi aeti teadlikult segadusse. Lubati, et korter erastatakse nende inimeste nimel ning nende eest ning nad võivad sinna üürnikena edasi jääda või korteri hiljem endale tagasi osta. Tihti olid volituste andjad vene keelt kõnelevad inimesed, kes ei tundnud seadusi ega saanud aru, millele nad alla kirjutasid. Nii peteti välja suurusjärgus 250–300 korterit, peamiselt Tallinnas ja Tartus. Inimesed said sageli hoopis hiljem teada, et nende korter on erastatud.
„Minu mure on teie mure. Teie korter on minu korter,“ kõlasid tol ajal Pindi Kinnisvaras tuntuks saanud Aivar Tõnissoni sõnad.
Kui üürnik oli veel korteris sees, siis hakati neid erinevate meetoditega välja tõstma – kohtuga, ähvardustega. Ja kui inimesed olid väljas, müüdi maha puhtad korterid. Keskmiselt läks korteri erastamine Pindile maksma paar tuhat eurot, aastatel 1999–2000 aga müüdi need hinnatasemega 20 000 – 30 000 eurot. Inimeste häda ära kasutades teeniti vahelt vähemalt kümnekordne kasum. Lisaks küsitavale eetilisele küljele oli neis tehingutes päris palju ka otsest võltsimist ja pettusi, mäletavad asjaosalised, kuid ohvriteks langenud lihtsad inimesed ei osanud end keerulistes juriidilistes küsimustes kuigi hästi kaitsta ning kuritegudena on need juhtumid tänaseks aegunud. Kilk müüs Pindi Kinnisvara 2000. aasta paiku, kui korteriprojekt hakkas lõppema ning partnerid maksid Kilgile firma eest 5 miljonit krooni.
5. PEATÜKK
ÄPARDUSTE JA KANTIMISTE JADA PERE KONTSERNIS
Autor: Jaano Martin Ots
Selles peatükis näeme, et kuigi tühi kott ei seisa püsti, saab paljudest tühjadest kottidest kombineerida suurepäraseid õhulosse, mille peale pankurid laenu annavad ning eurofondid toetust jagavad, kuid mis pärast vaikse plõksuga lõhkemist paljastavad, et sissepandud raha asemel on seal alles vaid pisut sõnnikulõhnalist õhku.
Lollideks osutuvad päris paljud tuntud ja tublid inimesed. Lambakasvatuse spetsialist Hillar Kalda. Ajakirjanik Katrin Lust, keda Kroonika esitleb kui Kilgi lambahuvilist Londoni pruuti. Vorstimeister Elmut Paavel. Koolipapa Toomas Kõiv. Veterinaarametnik Arbo Kepp. Vambola Raig, kes eduka leivatööstuse 50 % aktsiapaki asemel avastas end olevat varatu ja väärtusetu riiulifirma kaasaktsionär. Oma Pärnu leivatööstusest Cibus jäi ilma pärnakas Mati Kuusk, tõenäoliselt ka kiuslik ja loll inimene, kes suuärimehe lennukaid plaane mingi regionaalse väiketootmisega torpedeeris. Sõgedad leivatöösturid Tõnis Väli ja Andres Linnas püüdsid järgemööda Kilgi Pere-kontserni leivatehast päästa, kuid muidugi ei saanud hakkama ja tegid suuärimehele sellega suurt kahju. Millega seoses selgus, et lollid on ka Maria Mägi büroo advokaadid, kes aitasid Kilgil leivatehast maksuameti arestide alt välja kantida ning uutele omanikele müüa. Selles peatükis näeme ka, kuidas jäi lolliks ning sai kriminaalasja kaela Kilgi pikaajaline äripartner juba metalliveo päevadelt ning ustav varade haldaja Erliko Parisalu. Kriminaalsüüdistuse sai ka Kilgi koostööpartner, tema restoranide ja klubide pikaajaline haldaja Olga Aasav.
Täiesti lollilt käitus PRIA, kes lausa pressis oma raha investeeringuteks ettevõtmisele, millel ei saanudki mingit perspektiivi olla ning lubas seejärel varad teise ettevõttesse üle viia, ilusate lubaduste eest küll, aga siiski lollilt.
Lollid laenud andsid välja ka pankurid DNB ja Unicrediti kontorites. Muidugi osutus lolliks ka Eesti maksuamet ning koos temaga kõik ausad maksumaksjad.
Ja lõpuks, lollid olid ka tuhanded ja tuhanded lambad, kes selle asemel, et „teha ja olla“ hoopiski salenesid, haigestusid ning parasiitidest puretuna piinarikkalt hinge heitsid.
Kasutatud trikkide nimekiri on selle peatüki juures nii pikk, et siia võiks kõik nad kirja panna ning tõenäoliselt peaks veel mõne Pere-spetsiifilise juurdegi defineerima.
Suurejooneline plaan Eesti lammaste tõuparandamiseks
Lennukas plaan lambakasvatusega tegelema hakata küpses Rein Kilgil 2004. aastaks. Kuigi vähehaaval oli ta oma kooperatiiviaegsete äride – mesilasepidamise ja roosikasvatuse – käigus omandatud maadel juba paari-kolme aasta jooksul lambaid kokku ostnud, jõuti suuremahulisema loomakasvatuse projektini pisut hiljem.
Nagu Kiir mõisavalitsejaks õppides, nii käis ka Kilk Inglismaal ja Šotimaal lambakasvatuse kogemusi omandamas ning andis ärilehtede reporteritele suurejoonelisi intervjuusid. Projekt oli Kilgi arvates nii käegakatsutav ja selge, et ta võttis Šotimaale lambakasvatusega tutvuma kaasa ajakirjaniku Katrin Lusti, ostis talle karjamaade külastuseks sobivat riietust ning poseeris rahulolevalt farmide ja lammaste taustal. Plaan oli rajada Eestisse suur lambakasvatuskontsern, mis koondaks ühte ettevõttesse nii lihatootmise kui ka tõuparanduse, ja luua kogu Baltikumi hõlmav lambakasvatuse kompetentsikeskus. Lambaliha taheti hakata müüma ka moslemiriikidesse, kavandati koguni islamiusuliste reeglitele vastava rituaalselt korrektse tapamaja rajamist. Ka kodumaistes toiduainetööstustes ning restoranides pidi kohe algama lambaliharoogade ennenägematu võidukäik, sealhulgas eriti Kilgile endale kuuluvates söögikohtades.
Leia pildilt parandatud lambatõug ning PRIA toetus!
Karjakasvatuse algus oli ambitsioonikas. Kilgi ainuomanduses oleval firmal OÜ Elikante oli osalus sellistes ettevõtetes nagu OÜ Nurmus Grupp ning Marga Roosikasvatus, millest moodustuski esialgne lambakasvatusettevõte. Hiljem tekkis Elikante omandisse veel Eesti Lambakasvatuse Tõukeskus OÜ, kuid see oli ette nähtud varade kantimiseks, kui algsed lambakasvatusfirmad pankrotistuma hakkasid.
Kuid alguses osteti massiliselt lambaid ning palgati inimesi, ajakirjandus raporteeris Kilgi karja kasvamisest Eesti suurimaks lambakarjaks. Projekti hakkas juhtima nii usaldusväärne mees nagu Eesti Lambakasvatajate Seltsi tõuaretuse peaasjatundja Hillar Kalda. Kuid nagu sedasorti lennukate ideedega Kilgi kontsernis ikka kippus juhtuma, nappis käibevahendeid ning üsna varsti selgus tõsiasi, et ilma söömata lambad elada ei oska. Kohaliku omavalitsuse töötajate ning veterinaarametnike läbiviidud inspekteerimistel ja kontrollimistel ilmnes muidki puudusi.
Lambad hakkasid massiliselt surema ning Kilk süüdistas Kaldat. Tartu Postimehele antud intervjuus ütles Kilk Kalda kohta: „Tegemist on äriliselt täiesti saamatu vennaga.“ Mis puutus tol hetkel Nurmus Gruppi ähvardavasse kohtuasja, siis soovitas Kilk ajakirjanikul mureta olla: „Selle eest hoolitsen mina ja mingit kohtussekaebamist ei tule.“ Mõningad võlausaldajad saidki pärast ajakirjanduse sekkumist oma raha kätte, kuid see oli lühiajaline seis. Maksmata arvete ning tasumata riigimaksude kuhjumine kestis.
Sama tempoga kulges kogu suure lambakasvatuskeskuse allakäigutee ning jutud ja reportaažid koplis kümnete ja sadade kaupa surevatest lammastest muutusid järjest sagedasemaks. Küsimus muutus ebameeldivaks ka Rein Kilgile