LITMIR.BIZ

      Pärast nädalatepikkusi tulemuseta läbirääkimisi olevat toonane Tartu Kommertspanga juht Rein Kaarepere teatanud Kilgile, et ta teeb politseisse avalduse selle kohta, et Kilk tõi panka katteta või võltsitud tšeki. Tegemist oli juba toona kriminaalkorras karistatava teoga ja selle oleks saanud panna kelmuse paragrahvi alla. Selle ähvarduse peale tekkinud Tartu Kommertspanga ja Kilgi vahel viimase poolt välja võetud summa peale kiirelt laenuleping. Kuna vahepeal oli toimunud rahareform, siis arvestati tšekk ümber 2,8 miljoniks krooniks. Tuletame meelde, et Tartu Kommertspank oli toona madalaima laenuintressiga pank Eestis.

      Neinar Selini jõudis see nõue, kui Tartu Kommertspank 1992. aasta lõpus pankrotti läks ja kõik varad ning laenud müüki pandi. Kuna Selil oli pankrotipesast saada 78 miljoni krooni jagu panka jäänud raha, pakkus Kilk välja idee, et Seli ostaks tema laenu pankrotipesast ära ja ta maksaks raha ise Selile tagasi.

      Tolleks hetkeks oli Kilgi laen kogunud 600 000 krooni eest intresse, Kilk ei olnud aga tagastanud laenu põhiosa ega ka intresse. Seli oli ometi tehinguga nõus ja lubas maha arvata ka laenu peale kuhjunud intressid. Nii vähenes Selil pankrotipesast saada olev summa, Kilgi võlg pankrotistunud Tartu Kommertspanga ees aga asendus kohustusega maksta võlg tagasi Selile. Raha kättesaamine Kilgilt osutus aga tõeliseks peavaluks. Kord lubas ta seda maksta Saksa markades, teinekord oli tal mingi uus häda või mõte.

      Hiljem kuulis Seli linna pealt, et Kilk oli käinud oma toonasele parimale sõbrale olukorda kaebamas hoopis teise nurga alt. Nimelt rääkis ta Hans H. Luigele, et Ansip ja Seli rikastuvad Tartu Kommertspangas külmutatud rahadega äritsedes. Andrus Ansip oli tol ajal Tartu Kommertspanga pankrotihaldur. Sõbrale antud eksitava info põhjal ilmuski Eesti Ekspressis artikkel, mis käsitles Seli ja Ansipi rikastumist. Samal ajal ei ilmunud aga kusagil infot selle kohta, et Kilk ise oli kahtlastel asjaoludel saanud pangast 28 miljonit rubla, mis tolle aja kursiga olnuks tänases mõistes umbes 300 000 eurot, ning sellestki maksis ta Selile aasta või kahe pärast tagasi ainult 120 000 eurot.

      „Uskumatu, et inimene petab panka, siis saab minult laenu ning intressid andeks ja ometi on tal jultumust minna ajalehte ning näidata näpuga teistele inimestele omaenda sigaduste peale. Neile, kes on teda tegelikult aidanud,“ ütles Seli hiljem juhtunu kohta kommentaariks. See on ka põhjus, miks ta ei ole Kilgiga rohkem äritehingutesse astunud.

      Kohe näha, et vanad sõbrad!

      Aastaid on lahatud, miks Tartu kaks suurärimeest Seli ja Kilk omavahel hästi läbi ei saa. Sellest jahedast läbikäimisest on ajakirjanduses esitatud erinevaid versioone, muu hulgas ka eelmainitud juhtum Tartu Kommertspanga võltsitud tšekiga, aga tegelik tõde on palju lihtsam. Süüdi on hoopis Kilgi rotveilerid ja ribadeks näritud diivan.

      See juhtus 1990-ndate keskpaigas, kui ärimees Neinar Selil oli Tartu Annelinna rajoonis moodne korter. Seli ise seal ei elanud ja korter oli ostetud investeeringuna. Samas oli juba toona edukas Seli korteri tolle aja kohta vingelt sisustanud, see oli varustatud Tšehhi mööbli ja kõige moodsama tehnikaga. Seal leidusid ka puldiga televiisor, baarikapid, suured moodsad kõlarid, köögikombainid ja kõik muu, mis tundus tol ajal tavainimesele ülimoodsa, kalli ja defitsiitsena. Seli ütleb tagantjärele, et kui mõni Tallinnast tulnud sõber külla sattus, võimaldas see korter pakkuda tuttavale palju paremat öömaja kui enamik Tartu tollaseid hotelle.

      Kilk oli Seli uhkest Annelinna korterist kusagilt kuulnud ja võttis Seliga ühendust. „Ta sugulasel või tuttaval oli majaremont käimas ja Kilk küsis, kas ma ei tahaks talle oma tühjalt seisvat korterit raha eest paariks nädalaks või maksimum kuuks ajaks kasutada anda…“ meenutab Seli, miks ta otsustas hädas olevale Kilgile või õigemini tema sugulasele vastu tulla. See oli suvine aeg, kui Kilgi tuttav korterisse kolis. Kuna Selil seisis korter nagunii tühjalt, siis ei käinud ta seda ka hiljem kontrollimas. Pealegi oli Kilgil kui tollal kuuldavasti edukal ärimehel raha küllalt ja tundus täiesti ebatõenäoline, et ta sugulane korterist midagi ära viiks või mõne muu jamaga hakkama saaks.

      Mingil hetkel mitu kuud pärast Kilgi tuttava sissekolimist, hakkas kortermaja elanikelt Selile ebameeldivaid kõnesid tulema, majarahvas kurtis, et Seli üürnike haukuvad koerad ei lase inimestel öösiti magada, meenutab Seli. „Mis kuradi koerad,“ mõtles Seli, „kas Kilgi sugulane kolis siis tõesti koertega võõrasse korterisse?“ Seli tegi Kilgile kõne ja küsis, millal korter vabaneb. Kilk ajas talle omast ähmast juttu. Rääkis venivast majaremondist ja sugulase nirust seisust. Haukuvate koertega lubas ta isiklikult tegeleda.

      Suvest sai talv ja Kilgi sugulane või tollel hetkel juba sugulased elasid ikka veel Seli korteris, seda kuude kaupa ning täiesti tasuta. Alles pool aastat hiljem sai Seli Kilgilt korterivõtme tagasi ja läks ühel pärastlõunal seda ka vaatama. Luksuslikust korterist ei olnud aga enam midagi alles, kurdab Seli: kaks rotveilerit olid ära närinud mitte ainult mööbli, vaid seintelt oli maha kraabitud isegi tapeet. Köögikombainid olid katki ja kardinad rippusid pooleldi ribadena akende ees. Koerad olid hambad sisse löönud kõikjale. Korter vajas täielikku kapitaalremonti. Hiljem selgus tõsiasi, et tegu polnud siiski mitte Kilgi vaese sugulasega, kes korterisse kolis, vaid Kilgi tollase kallimaga Palamuse kandist. Korteris elasidki noorik ja Kilgi kaks väikest poega ning kaks suurt teravate hammastega rotveilerit, kes Seli korteris üles kasvasid. Lisaks peatus korteris sageli ka Kilk ise.

      Seli tegi korteri osas Kilgile üheainsa kõne ning küsis korteri hädise seisukorra kohta selgitust. „Normaalne inimene tunneks piinlikkust, aga Kilgil oli täiesti suva, et korter oli pool aastat hiljem kasutuskõlbmatuna tagasi antud,“ mäletab Seli. Hiljem olevat Kilk pakkunud Selile korteri remondi eest sadat dollarit, mille Seli oma sõnul tagasi lükkas, kuna summa oli tehtud kahjuga võrreldes naeruväärne.

      Kuidas Kilk olümpiavõitja Erika Salumäe oma valimisvankri ette rakendas

      2014. aasta alguses rõkkas olümpiavõitja Erika Salumäe rõõmust. Tervislike ning majanduslike probleemidega hädas olnud Salumäe oli tolleks ajaks juba aastaid võõrsil elanud ning kitsikust kannatades olnud sunnitud 2013. aasta sügisel panema oksjonile nii oma kunagise spordivarustuse kui ka olümpiamedalid. Oksjon toimus Londonis, kus Salumäe Souli olümpiakulla oli 25 000 Inglise naela eest ostnud Neinar Seli ning Barcelona medali samuti 25 000 naela eest alguses tundmatuks jääda soovinud, kuid hiljem siiski Pärnu Sadamaks osutunud Eesti ettevõte. Nüüd oli ärimees Rein Kilk olümpiavõitja tuttavate sõnul Erikale raskel ajal abikätt pakkunud ning lubanud medali talle tagasi kinkida. Suurepärase uudise lisaboonuseks oli veel asjaolu, et ärimees lubanud sportlase oma kulu ja kirjadega Eestisse tuua. Kuupäev lepiti kokku. Salumäe ei olnud aastaid kodumaal käinud ja võttis pakkumise rõõmuga vastu.

      Ta rääkis sellest isegi oma sõpradele kodumaal, kes nägid aga Kilgi ettepanekus kohe kavalat konksu. Nimelt kandideeris Rein Kilk 2015. aastal riigikogu valimistel Pärnus, kus pidi toimuma ka Salumäe pidulik vastuvõtt ja medali üleandmine. Salumäe oli üllatunud, kui kuulis, et ärimees Kilk kavatseb kandideerida valimistel ja et olümpiavõitja on sattunud osaks tema valimiskampaaniast. See oli muide ülimalt hästi läbimõeldud PR-trikk, kuna ajakirjanikud näitasid Salumäe käekäigu vastu jätkuvalt huvi üles, Eesti rahvas tundis Salumäele tema raske saatuse pärast kaasa ning Salumäe on tänini üks Eesti kuulsamaid ja armastatumaid sportlasi. Kilgi pidu Salumäele medali tagasi kinkimiseks oleks kindlasti näidanud ka annetajat ennast heas valguses. Mida selleks ajaks juba aastaid pankrottide ja kohtuasjadega ajalehtede esikaantel figureerinud pankrotimeistril poliitikuks kandideerides hädasti vaja oli.

      Kauge kullasära peibutab: Rein Kilk

Скачать книгу