Kaval Kilk ja kaksteist lolli - Tarmo Teeväli

Скачать книгу

„Volga probleem tuli sellest, et inimesed käisid seda vaatamas kui muuseumi. Astusid sisse, vaatasid ja läksid siis mujale einestama…“ räägib Aasavi tuttav, kelle sõnul tegutseb nüüd majas Lauri Laubre. „Täna on Volga sama kehvas seisus!“ teab ta.

      Kui Aasav 2011. aastal Ateena majast lahkus, tegi ta Kilgiga tolle toonase usaldusmehe Liivapuu vahendusel uue diili. Et mitte firmat pankrotti lasta, tegi ta ettepaneku, et nad maksavad kahe peale Volgas kasutusel olevat tehnika liisingut. Ka pidi ta Ateena majas maksma uue rentniku leidmiseni kommunaalmaksud. Aasavi tuttav peab silmas, et Volga restorani juurde kuulusid ka samas majas asuva kino Ateena ruumid, mille seinal rippus kallis ekraan, lisaks oli majja ostetud kallis helitehnika, soetatud tõstukid ja restoranis kasutusel olevad kõlarid, mikrofonid jne.

      Liivapuu toonasel kinnitusel ei olnud Kilgil selle plaani vastu midagi. Kokkulepe jäi, et proua Aasav maksab pärast firmast lahkumist tehnika liisingut edasi. „Ühel päeval helistas Olgale aga tema vana raamatupidaja, kes oli jäänud Kilgi alluvusse tööle. Ta hoiatas Olgat, et ärgu too Kilgi firmale enam midagi maksku, sest tegelikult ei tasu nad juba kuude kaupa tehnika eest mingit liisingut.“

      Kui Aasav asja uurima hakkas, oli tema kunagine kontaktisik Liivapuu aga Kilgi juurest juba tüliga lahkunud ja tema asemel istus nüüd troonil Kilgi uus parem käsi, värskelt suusaradadelt naasnud Kaspar Kokk. Too olevat hakanud Olgat ähvardama, nõudnud, et koos majaga tuleb Kilgile tagasi anda ka kogu tehnika ja väikevahendid, mis olevat maja omad, kuigi Aasav oli need välja ostnud.

      „Olga kirjadele ei vastatud liisingute osas, kuigi ta oli neid maksnud. Olga hakkas hoopiski Kilgi advokaatidelt saama kirju selle kohta, et ta olevat jätnud liisingud maksmata ja Aasavilt nõuti tehnika osas sisse kahjunõue 500 000 eurot. Kirjad tulid Tallinnast Zelluloosist, kuhu Kilk oma ärid oli üle kantinud. Aasavil ei jäänud muud üle kui lasta Volgas tegutsenud firma siiski pankrotti. Sellest aga jäi Kilgile väheks, ta otsustas, et Olgalt tuleb võtta, mis võtta annab. Selleks, et kättemaksuaktsioon oleks mõjuvam, anti Aasavi vastu sisse kriminaalasi ning Kaspar Kokk rääkis üle linna erinevatele inimestele, et tegu on vargaga.“ Kriminaalasi puudutas Olga poolt liisinguga soetatud ning juba kinni makstud 17 mikrofoni, mis Koka arvates oleks tulnud lepingu lõppemisel koos majaga üle anda.

      See on ilmselt see tõik, mille pärast Tartu raudse leedi silmad täna Kilki meenutades pisaraid täis valguvad – aastaid ausat äri ajanud inimene tembeldati vargaks ning sai hirmutamiseks kaela kriminaalsüüdistuse. Tõsi, see asi lõpetati peagi, kuna politsei tuvastas, et tegelikult pole kuritegu toimunud.

      Olga Aasav ehk Tartu Raudne Leedi teenis Kilgile suuri summasid, kuid sai „tänuks“ valesüüdistuse omaenda vara varguses.

      Kuidas Kilk võõra viinaga ärikohtumisi peab?

      Ülikoolilinna kuluaarides räägitakse juhtumist, kuidas Aasav olla kunagi Kilgiga käed löönud seoses Tartu Raudteejaama restorani puudutava projektiga. See olnud Ukraina päritolu naisele hingelähedane mõte. Tartlased teavad, et teda on alati tõmmanud slaavilike ideede poole ja 1876. aastal ehitatud vanasse vaksalisse sobis valgete laudlinadega ja armastatud slaavi köögiga restoran suurepäraselt.

      Kilgi lubadusi uskunud Aasav oli Reinuga käed löönud ja palganud isegi juhtaja, kes hakkaks uue plaanitava restorani asju ajama. Kuigi leping oli sõlmitud, venis raudteejaama ehitus aga kuude kaupa – ja nagu käesoleva raamatu vastavast peatükist võib lugeda, koguni aastate viisi. Kui Olga juba restorani avapidu planeeris, olevat ta Tartu Linnavalitsusest teada saanud, et Kilk pole veel isegi mitte ehitusluba taotlenud. Aasav helistas Kilgile nädalate kaupa, et vaksali osas kohtumine kokku leppida ja äriplaani arutada. Kõik lepingud olid selleks ajaks allkirjastatud.

      „Kilk aga ei tulnud ja ei saanud,“ mäletab Aasavi tuttav. Olga olla muutunud iga hetkega närvilisemaks, sest raudteejaama tulevik oli Kilgi käitumist arvestades hämar. Et saada kindlaid vastuseid, suutis ta siiski ühel päeval Kilgi nii kaugele rääkida, et too lubas temaga Tartu Raudteejaamas kohtuda. „Olga ütles Reinule, et ootab teda terve päeva vaksalis. Et tulgu, millal ta jõuab. Lihtsalt nad pidid kohtuma! Asi oli juba kriitiline.“ Kilk lubas tulla kella seitsmeks õhtul, kuid oli Aasavi imestuseks suisa pool tundi varem kohal.

      „Olga oli üllatunud, et ta pidas kohtumise ajast kinni ja tuligi kohale,“ naerab anonüümsust palunud tartlane. Proua Aasavi rõõm jäi siiski üürikeseks. Kilk teatas kohtumisel naisele, et kõrvalmajas toimub parasjagu hosteli avapidu. „Olga ütles Reinule, et tema küll sinna minna ei taha. Ta ei tundnudki seal kedagi ja milleks, tal oli vaja Kilgiga oma juttu rääkida. Rein aga ütles, et seal saab süüa ja juua ning nad saavad maha istuda ja oma asju arutada. Et ta teeb Olga teistega tuttavaks.“

      Nii läkski Olga Aasav koos Rein Kilgiga peole, kuhu teda polnud kutsutud ja kuhu tal ei olnud mingit soovi minna. „Rein oli nii fenomenaalne kuju, et ta suutis Olga ära rääkida. Olga oli seda kohtumist nii kaua oodanud ja mõtles samas, et ega midagi – räägime siis seal.“

      Vaksali kõrval asuv hostel oli avamispeo puhul rahvast täis. Külalistele pakuti head ja paremat. Mingil hetkel pakkus Kilk Aasavile istet ühe suure laua taga ja soovis naisega pitsi viina teha. Aasav kehitas esialgu õlgu, kuid mõtles siis, et mis siis ikka.

      „Olga mõtles, et ega midagi, teen siis ühe pitsi viina Reinuga. Ehk saame oma asju arutada.“

      Kilk valanud aga Aasavi pitsi veel kord täis ja jällegi tõsteti ei millegi toost. Kui proua Aasav siis lõpuks suu avas ja raudteejaamast rääkima hakkas, tõusnud Kilk tema üllatuseks püsti ja öelnud, et ta peab hambaarsti juurde minema. Proua Aasav sai teada, et ärimees ei tulnud Tartusse mitte temaga kohtuma, vaid pani hoopiski endale sinna hambaarsti aja kinni. Kilk kadunud peolt ära, Olga aga jäänud üksinda võõraste keskele istuma, kaks pitsi viina hinge all. „Olgal oli tükk tegemist, et pärast oma lähedastele selgitada, et oli sattunud Kilgiga peole ja joonud kaks pitsi viina ning ei saanud seepärast ise koju sõita.“ Hiljem lõpetas Aasav Kilgiga raudteejaama osas koostöö ja kuigi tal oli õigus lepingu alusel nõuda Kilgilt trahve projekti venimise osas, siis seda ta ei teinud.

      Tuttava kinnitusel on Olga Kilgile tänaseks andestanud, kuid leiab, et tegu on inimesega, kes tahab teistelt ainult saada ja on väga vähe valmis vastu andma. Olga on Kilgi ettevõtetesse nii palju raha pannud ja ei väärinud sellist käitumist. Mis Olgat aga kõige rohkem hämmastab, on see et Kilk on suuteline inimesele nii palju haiget tegema, aga samal ajal naeratades tänaval vastu tulles käe pihku suruma. See on „ausa eesti ärimehe puhul“ tema jaoks kõige arusaamatumaks jäänudki.

      4. PEATÜKK

      AASTA ÄRIMEHE KORTERIÄRI VÕÕRASTE KORTERITEGA

      Autor: Jaano Martin Ots

      Selles peatükis näeme, kuidas Kilk pärast metalliäris vahelt tehtud füüri tühja-tähja peale äraraiskamist esimese suurema skeemi püsti paneb ning sellega ühele firmale laenuralli-pöörded peale lükkab.

      Selles peatükis osutuvad lollideks kommunaalmaksetega raskustesse sattunud inimesed, omandireformi õigustatud subjektid ja erastamislootusega üürnikud. Aga ka tehinguid läbi viia aidanud notar ning nii mõnedki toonased äripartnerid „Pindi poiste pundist“.

      Kasutatud trikid:

      • Anna lubadusi

      • Esita „leitud“ dokumente

      • Ähvarda

      Alates aastast 1995, mille lõpul ajaleht Äripäev Kilgi aasta ärimeheks kuulutas, kuulus Rein Kilgile Pindi Investi kaudu ettevõte nimega Pindi Kinnisvara AS. Selle firma esialgne äriprojekt oli omandireformi käigus inimestele erastamiseks ettenähtud korterite volituse alusel hoopis kellegi teise nimele erastamine.

      Mäletatavasti oli elamispinna erastamine võimalik korterivaldajal ehk üürnikul, kes oli selle elamispinna endale kasutamiseks saanud ENSV-s kehtinud korteriorderi alusel. Peamiselt puudutas sedalaadi erastamine nõukogude ajal ehitatud kortermajades asunud riiklikke elamispindu, erastamine ei puudutanud eestiaegsetele

Скачать книгу