Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley

Скачать книгу

mulle tegelikult korda läheb. Minu sõbraks sai Google, ja ma leidsin end netis rääkimas riigi teises otsas elavate algajate jooksjatega sellest, kust täpselt pahkluu tunda annab. Ma kõndisin ja jooksin, ma jooksin väikeste sööstudega, ma jooksin pärast pimeduse saabumist, kui kõnniteed olid tühjemad. Ma laadisin alla ühe taskuhäälingu teise järel, nii et sain teeselda, et teen „töö jaoks uurimistööd”, kui trampisin oma higises maailmas. Ma liikusin, liikusin, liikusin. Kuu aja pärast sain aru, et üks auhindadest oli lähemal, kui ma arvanud olin.

      Ma hakkasin kaalu kaotama. See omakorda muutis jooksmise kergemaks. Pärast kahte või kolme nädalat visa sörkimist mööda Loode-Londoni tänavaid seisin oma tolmusel vannitoakaalul. „Oh, ma ei kaalu end kunagi! Mind ei saa mõõta kilodes või untsides!” olin eelmiste jõulude ajal oma emale ja õele uhkeldades rääkinud. Vaatasin alla oma jalgade juurde ja nägin, et kaalunumber näitas vähem kui tavaliselt. Hiljem samal nädalal, logelemishetkel kohaliku supermarketi kassasabas, võtsin oma kärust kilose kartulikoti. Ma kaalusin seda kotti käes, hüpitasin natuke, uurisin mugulaid. Ma olin juba sama palju kaalu kaotanud. Ma kujutasin ette, kuidas see kott on ümber mu puusade, kujutasin ette, kuidas oleks sellega joosta. Polnud ime, et pool tundi jooksmist tundus juba kergem; oli ju vähem „mind” vaja kaasa vedada. Aeglaselt hakkas ratas tagasi keerama ja mu ülesanne tundus olevat kergem. Jooksmine hakkas tasapisi, kuid kindlalt liikuma piina skaalalt rõõmu poole.

      Ma ei teadnud nonde päris esimeste jooksude ajal – siis, kui isegi mu nägu tundus koju jõudes valutavat – seda, et ma ei olnud argpüks ega tahtejõuetu. Ka polnud ma jooksuvõimetuks loodud. Tegelikult jooksin ma anaeroobses tsoonis. Mul polnud aimugi, et tavalises tempos kulub kehal kümme minutit, et hakata omastama hapnikku nii kiiresti, kui seda on vaja hingamise õigesse rütmi saamiseks ja keha korralikuks soojenduseks. Tegelikult polnud mul aimugi, kui kiiresti ma peaksin liikuma. Minu eesmärk oli lihtsalt mitte enne lõppu ära surra. Mitu nädalat kahtlustasin ma, et olen võimeline jooksma vaid kümme minutit. Ma lahkusin kodust ja lidusin distantsile nii kiiresti, kui suutsin, otsustanud mitte kõndida. Siis, kurnatuna, vajusin kokku, määratutesse piinadesse.

      Nüüd saan aru, et ujutasin oma keha üle üüratu koguse laktaadiga, mille tekitab süsteemi tormav hapnik. Hapnik voolab pidevalt läbi meie keha, kuid kui me seda kiiremini sisse võtame, kui välja laseme, kuhjub laktaat lihastesse ja tekitab selle võluva „veoauto alla jäämise” tunde. See torgib, see paneb su valutama sõrmeküüntest juuksejuurteni ja tagasi. Ja mis kõige tähtsam – see paneb nii paljud inimesed loobuma juba pärast kolme jooksukorda. Mind ajab nutma mõte, kui paljud naised on hakanud ümber kvartali jooksma ja kaksteist minutit hiljem murdunud ning pisarates tagasi pöördunud. Mul pole kahtlustki, et kui need naised minuga kokku saaksid ja kuuleksid, et olen jooksnud neli maratoni, tahaksid nad ka minu pärast nutta. Ma olen üsna kindel, et nad usuvad, et kõik jooksud on alati sama sandistavad kui need päris esimesed. Mina arvasin seda kindlasti. Aga see ei ole nii. Kui vaid keegi oleks seda mulle varem öelnud.

      Aja jooksul ja isa õrna innustuse toel sain ma aru, et kuna mu eesmärk on 42,2 kilomeetrit, peaksin püüdma pikendada vahemaid, mida suudan joosta, selle asemel et sooritada kummalisi ja enda silmis kiireid sprinte oma naabruskonnas. Niisiis hakkasin ma iga jooksu planeerima, valides kõigepealt ringikujulise distantsi, nii et olin sunnitud selle lõpetama, ükskõik, kas ma pidin vahepeal peatuma ja kõndima; ja seejärel vähehaaval distantsi pikendades. Mõte eksimisest ei tähendanud enam eksimist, vaid seda, et sel juhul tuleks mul planeeritust rohkem joosta. Ma kordasin sörkimise ajal tänavanimesid, pidades meeles, milline nurk tähistas mitmendat kilomeetrit, et võiksin oma tempo kallal töötada. Tänapäeval on suurepärased äpid, mida saab telefoni või iPodi tõmmata. Need juhendavad sind rahulikult vaheldumisi kõndima ja jooksma, kindlustades selle, et su pulss oleks tõusnud, kuid siiski taastumisvõimeline, mitte täisvõimsusel töötav mootor ja siis toss väljas. Kuus aastat tagasi püüdsin ma sellest ise aru saada nagu mingi hullumeelne Victoriaajastu leiutaja, kes avastab elektrit. Aga jooksutossudes leiutaja.

      Kuigi mu närune treeningplaan tundus üldjoontes töötavat, kogesin ma ikkagi tobedaid hirme peaaegu iga kord, kui distantsi lõppu jõudsin. Ma ei kartnud enam olla naeruväärne, kuid pelgasin mõtet sellest, et jooksen kaugemale, kui ma kunagi varem oma elus olin jooksnud. Ma seisin seal, välisukse juures, keerates ettevaatlikult kõrvaklappide juhet kaela taha, sisemiselt torisedes, et see saab olema mu lõpp: üksteist kilomeetrit oli olnud piisavalt ränk, nähtavasti olen ma hull, et üritan joosta viisteist.

      Need üha üksikasjalikumad hävingustsenaariumid kerisid end mu peas, kuni ületasin punkti, kuhu olin jooksnud nädala eest. Omal kohal olid muidugi tavalised komistamised, nikastused ja luumurrud. (Minu kujuteldavad kukkumised olid muide alati „ilustatud” mingisuguse alandava riieterebestamisega, nii et mind nägid poolpaljana selle eriti šiki Regency Parki viiva tänava elanikud.) Siis tegin mõttes läbi eksinud jooksud, mille ajal ma tiirutasin kuidagi Londonis, teadmata midagi ajast või ruumist, võimetu ümbrust ära tundma või koju jõudma. Oli ka oksendamise ja kõhulahtisuse hirme. Mis juhtub, kui ma keset tänavat haigeks jään? Või kui mul on vaja kempsu minna? Kas on võimalik joosta pissihädaga ilma end täis laskmata? Aga kui sa sööd mingit jama ja pead seetõttu asjale minema kaheksa kilomeetri kaugusel kodust? Kas keegi mõistaks? Ilmselt oli kõige suurem mu hirmudest seletamatu, kuid kõikehaarav vedelikupuuduse hirm, ja sein-tuleb-vastu-hirm.

      On täiesti võimatu leida jooksmise kohta lugemisvara, mis ei korruta, kui tähtis on vedeliku tarbimine, ja ei ole maratone käsitlevat kirjandust, mis ei räägiks „seinast” ehk sellest kuulsast punktist, mil su keha on kulutanud kõik tallele pandud energia, aga tal on veel kasutada see toit või jook, mida oled tarbinud. Need asjad tähendasid minu jaoks täielikku kontrolli kaotamist ja see oli hirmutav. Mu peas sähvisid pildid sellest, kuidas mu keha üles ütleb, kui mind tabab vedelikupuudus ja kurnatus. Mu nägu läheks hirmutavat tuhkhalli värvi, mu jalad vajuksid ära ja ma lebaksin – ilmselt mõnel Londoni kõige ajaloolisemal tänaval – suust vahtu välja ajades, tõmmeldes, üksi. Inimesed naeraksid ja näitaksid pilgates minu poole: „Nii juhtub, kui sa ei treeni korralikult!” või „Ilmselt ta ei joonud piisavalt vett!” ja kõige häbistavam: „Ta ilmselt võttis ette rohkem, kui ta sel distantsil suuteline on”. Mul polnud kahtlustki, et ühel päeval niimoodi juhtub.

      Seda pole kunagi juhtunud.

      On aga juhtunud seda, et olen komistanud ja kukkunud. Olen katki rebestanud oma jooksupüksid; olen taibanud poole tee peal, et mu jooksupükste kumm on kadunud; ma olen ära eksinud ja pidanud distantsil veidi tagasi minema; mul on hakanud väga palav; mul on tekkinud suur janu; ma olen väga ära väsinud.

      Siiani pole ei mu soolestik ega põis mind keset teed reetnud. Lapsena igatsesin tihti, et herilane nõelaks mind, et saaksin täpselt teada, kui valus see on – ja võiksin lõpetada muretsemise selle pärast, kui valus võib olla herilase nõelamine. Ma tundsin keset jooksu tekkida võiva pissihäda suhtes veidi samamoodi. Umbes kolm kuud pärast mu treeningute algust see tähtis päev koitiski. Ma jooksin külma ilmaga läbi Kilburni surnuaia ja taipasin, et pean enne koju jõudmist tualetti saama. Armas Kilburni surnuaed, mida ma pidasin nii tujutõstvaks, nii inspireerivaks, nii imeliseks kohaks, kus joosta. Ma lihtsalt ei saanud seal häda teha. Aga vähemalt kümne minuti jooksul ma arvasin, et teen seda siiski.

      Mu mõtted lippasid. Libistasin sõrmega üle jooksupükste tagumise kummi. Kas ma saan püksid ühe käega maha? Või pean iPodi hammaste vahele võtma? Ja võtmed juustesse torkama? Ma peaksin kiiresti tegutsema. Ma ei suutnud seda teha. Ent iga kord, kui mu jalg maad tabas, jooksis värin piki jalga otse sulgurlihasesse. Ma ei suutnud enam kauem vastu pidada. Mis oli suurem risk, kas kõndida ja lükata sobivamasse kohta jõudmist veel edasi, või joosta ja lasta hädal sedasi tugevamaks muutuda? Ma hakkasin jooksma kikivarvul, justkui võiks vaikne samm petta mu tagumikku veel veidi kauem vastu pidama. Keerasin Kilburn High Roadile ja sain aru, et koduni on ainult viis kuni kümme minutit ja tee on puha allamäge. See sobis mu valutavatele jalgadele. Kuid isegi see ei veennud mind, et saan hakkama. Õudus teadmisest, et oleksin võinud kükitada peene Victoria-aegse hauakuju kõrvale, asendus nüüd sünge visiooniga minust, jooksmas alla mööda Kilburn High Roadi, haisemas kui peldik.

      Korraga hakkas aeg kiiremini liikuma. Ma ei mõelnud enam

Скачать книгу