Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley

Скачать книгу

vennale, kes on mind innustanud rohkem, kui ta aimatagi oskabJa Davidile, kes päikese mu ellu tõi

      Eessõna

      OLIN SIIS VEEL KOOLILAPS. Kord aastas tuli kehalise kasvatuse tunnis joosta kaks kilomeetrit. See õudust tekitav tunne ei unune mul kunagi. Tihti püüdsin selleks ajaks haigeks jääda, kasutades mistahes meetodit. Kui see ei õnnestunud, mõtlesin välja igasuguseid lugusid, vahel tegin koolist poppi. Sellega pikendasin kannatusi veelgi, sest aeg oli kuklas tiksumas ja veerandi lõpuks tuli see maailmatu pikk distants läbida. Viimaks, kui see vastik päev kätte jõudis, olin ma suuteline enamiku maast kõndima, rinnus pistmas, vere maitse suus, sest ma polnud lihtsalt jooksjaks sündinud.

      Kasvasin üles teadmisega, et jooks ei ole minule. Sport ei ole minusugustele. Mitte et ma poleks soovinud saledat ja sportlikku keha, vastupidi, aga mulle polnud eeldusi antud. Mina polnud see väljavalitu ja nii naeris mu perekond isegi siis, kui ma pesugi välja väänata ei jõudnud. Kodutöödest jagati mulle kõige lihtsamad, kui üldse, sest nõrgad ju palju ei jõua. Uskusin sellesse täie veendumusega. Ma uskusin, et olen ja jään nõrgaks ning jooksmine ei ole minu ala.

      On keeruline öelda, millal täpselt kõik muutus. Ilmselt oli see pikem protsess, kuid ühel hetkel rabas jooksu- innustus mu endaga rajale kaasa, andis tõuke esimesteks sammudeks ja enne kui arugi sain, olid kilomeetrid edukalt seljataga. Üsna kiiresti saavutasin elu parima vormi, enesekindlus kasvas, vaim sai kuidagi eriti selgeks. Hea enesetunne tekitas sõltuvust. Kes oleks võinud arvata? Või uskuda minusse? Tõtt-öelda ei olnud neid palju, kuid seda suurem tundus hoog sees olevat. Kiusatus olla võimeline ja suuta.

      Raamat, mida käes hoiad, ei ole väljavalitust. See ei ole juhusest ega ka mitte õnnest. See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida. Esimesed sammud konarlikul teel ei pruugi kergete killast olla, kuid on kindla peale õpetlikud. Need on sammud, segatuna unistuste, soovide ja hirmudega. Need sammud viivad edasi, õpetavad motiveeritust ning aitavad luua hoopiski kvaliteetsemat elustiili. Kild killu haaval saab kokku hoopiski teistmoodi elamise kunst ja sind enam ei üllata, et oled sündinud jooksjaks.

      Vahel me lihtsalt keeldume unistustesse ja imedesse uskumast, arvates, et need juhtuvad kusagil kaugel, kus meid parasjagu ei ole, kuid tegelikult juhtuvad nad just siin ja praegu. Sinuga ka. Kui sa ei ole oma jooksuringi veel teinud, siis pane tossud jalga, ava uks ja mine oma esimestele sammudele jooksurajal. Esimesest sammust saab alguse imetlusväärselt pikk teekond.

Kertu Jukkum

      Proloog

      KÕIKIDE JOOKSJATE ühine saladus on see, et nad ei jookse mitte oma keha, vaid vaimu nimel. Saledad jalad võivad ju lõpuks ükskõikseks jätta, aga selge meel ei kunagi. Trimmis tuharad, välja joonistunud kõhulihased, rahuldus teadmisest, et võid teleka ees veel ühe sõõriku süüa: see ei ole jooksmise eesmärk, vaid lihtsalt boonus. Tegelikult on kõige tähtsam mõistmine, et kui hoolimata hirmuvärinast, mis sind uksest välja astudes tabab, suudad end liikumas hoida mõne minuti, mõne laternaposti, mõne kilomeetri kaupa, ei panusta sa mitte üksnes jooksmisse, vaid ka oma elukvaliteeti.

      Viha ja lootusetus, mida jooksjad pika distantsi kõige raskematel hetkedel kogevad, on tavalised psühholoogilised reaktsioonid sellisele olukorrale. Aga kui oled leppinud nende olemusega, oled õppinud neid ületama, hakkad sa uskuma, et kõik on võimalik. Murepuntrad, mis on sind päevi rõhunud, hakkavad justkui võluväel lahti hargnema, kui oled kas või vastu tahtmist kodust välja läinud. Hea jooks võib vallandada ka tundesügavusi, mille kogemiseks sa end üldse suutelisekski ei pidanud.

      Eelmise aasta septembri lõpus käisin Londonis kinos vaatamas filmi „Ohtlik sõit”, mille peaosas oli Ryan Gosling. Film oli suurepärane, soovitan, aga pidage meeles: mina nägin Teda esimesena. Mind on raske eksitada, kui imelise Goslingi lummuses olen, niisiis kui mu telefon kinno sisenemisel helises, vastasin ma kõnele ainult seepärast, et mu õde pidi iga hetk oma esimest last sünnitama hakkama ja ma nägin, et helistajaks oli meie ema. Kuid mulle ei öeldud, et õde on haiglasse läinud, öeldi hoopis, et haiglavoodis lebab õe abikaasa, terve, aktiivne 35-aastane mees. Tema pulss oli ohtlikult kõrge ja keegi ei teadnud, mis seda põhjustas. Ema ütles, et läheksin filmi vaatama, sest keegi meist ei saa midagi teha, kuni asjatundja pole õemeest läbi vaadanud, aga palus mul telefoni sees hoida juhuks, kui õde peaks mind vajama. Saali minnes olin pooleldi transis, veri soontes tardunud.

      Istusin, telefon käes, Goslingist hüpnotiseeritud, kuid siiski teadlik pidevast ärevusest, mis mu mõtetes ketras. Mis toimus mõne kilomeetri kaugusel haiglas? Olin segaduses. Saatsin isale filmi ajal sõnumi, uurides, kas midagi on muutunud: ei mingeid uudiseid. Ma lahkusin kinost ja helistasin St George’si haiglasse. Sain aru, et olukord polnud hea, kui mind kohe mu õega ühendati. Ta nuttis ja palus mul endale seltsiks tulla.

      Järgnevad olid meie elu kõige erakordsemad nelikümmend kaheksa tundi. Sain õega kokku, läksime koju, ma tegin talle röstsaia ja teed, aitasin teda vanni ja vannist välja, hiljem abistasin ta voodisse. Polnud märkigi sellest, et laps hakkaks sündima, aga polnud midagi kuulda ka õe abikaasast, kes oli ikka veel sadade salapäraste haiglavoolikute küljes. Järgmisel hommikul saatsin õde külaskäigul ämmaemanda juurde ja siis haiglasse, abikaasat vaatama. Keerasin pilgu kõrvale, kui õde mehelt kuulis, et lähemate tundide jooksul tehakse talle erakorraline südameoperatsioon. Hoidsin hinge kinni, kui kuulsin teda kirurgilt küsimas, millised oleksid teised võimalused. Vastust kuuldes ei saanud ma kergendunult välja hingata. „Teisi võimalusi ei ole. Teie olukord on väga haruldane, ja lõpeb surmaga, kui seda ei ravita.”

      Mu õel soovitati operatsiooni ajaks koju minna ja puhata, talle öeldi, et protseduur kestab kaks või kolm tundi. Puhkamist oli lihtne soovitada, kuid raske teha; meil kulus kümme minutit, et õde trepist üles saaks, meeleheitlikust nutust kurnatud, nagu ta oli. Läksin alla tagasi ja tegin kolm portsu lasanjet, soovides, et oleksin trenniriietes. Mul olid ikka seljas samad riided, millega olin eelmisel päeval kinno läinud.

      Neli tundi hiljem polnud me veel mingeid uudiseid kuulnud. Mu õde istus köögilaua taga ja vajutas pool tundi järjest haigla kordusvalimise nuppu. Viimaks saime külastusloa. Imekombel oli õe abikaasaga kõik hästi, tema haigus oli uuendusliku laparoskoopilise operatsiooniga seljatatud. Järgmisel hommikul hakkas mu õde sünnitama ja sai imeilusa terve poisslapse, kellele pandi nimeks Louis.

      Nädala pärast jooksin ma Londonis Royal Parksi poolmaratoni. Mingil hetkel olin kahelnud, kas ma sellega üldse hakkama saan, kuid lõpuks tundus see ainsa mõistliku teona. Eelnev nädal oli möödunud e-kirjade ja telefonikõnede pöörises, seda erakordset lugu ikka uuesti ja uuesti rääkides. Ma külastasin oma sugulasi, ma külastasin oma sõpru, ma külastasin kõiki, keda armastasin ja kelle kätte sain. Ma tahtsin neid kõiki emmata. Ja igal kohtumisel rääkisin seda lugu ikka ja uuesti, kuni see oli leierdamisest viledaks kulunud, kuni see hakkas tunduma nagu seebika kokkuvõte, mille ma sõprade jaoks Twitterisse postitasin. See nagu polekski minuga juhtunud.

      Poolmaratoni hommikul olin ma närvis nagu alati, kui lähen üksinda suurele avalikule üritusele. Olin ma midagi unustanud? Kes viiks mu tagasi Brightonisse, kui peaksin joostes juhuslikult kukkuma? Kas sellest saab nüüd viimaks jooks, mil ma end pealtvaatajate massi ees täis lasen?

      Tavalised mured. Aga kui võistlus kõrvale jätta, tundsin ma end õnneliku ja rahulikuna pärast nädalat nende seltsis, keda ma armastasin, seedides dramaatilisi, kuid äärmiselt rõõmsaid uudiseid.

      Stardijoont ületades tundsin end veidi emotsionaalsena selle pärast, kui ilus oli London tol päeval. Sel aastal oli olnud veider ilm – kui hommikul oli sadanud, siis nüüd oli sügistaevas meeldivalt selge ja puulehed Hyde Parkis olid kirevad. Mul oli väike klimp kurgus, kui lahkusime pargist ja suundusime Malli poole, edasi liikusime aga mööda jõeäärt. Me ületasime Waterloo silla ja hakkasime tagasi jooksma. Ja siis need tulid. Pisarad.

      Algul arvasin, et see on vaid väike „leke”, umbes niisugune, mida võib ette tulla liigutava poliitilise kõne ajal, suurepärase romaani juures või heategevussaate „Children in Need” viimase pooltunni ajal. Noh, kui on kulunud paras kogus viskit ja seltskond on hea. Härdushetk, mis möödub. Aga ma eksisin. Kui need algul olidki maskeerunud võtab-või-vee-silma-kui-näo-tuule-poole-keeran pisarateks, muutusid nad varsti sügavateks nuuksatusteks.

      Esimene oli midagi pooleldi neelatuse, pooleldi haugatuse moodi. Teise juures pidin täiesti äratuntavalt õhku ahmima.

Скачать книгу