Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley

Скачать книгу

erinevaid jooksusid tundnud olen. Kui vaatan esimest sissekannet, siis on seal kirjas:

      18. oktoober 2007

      5 km ring Regent’s Parkis

      17.45–18.20

      Esimesed 12 minutit kurnavad, kuid siis okei. Hingamine sai RP metroo juures korda, niisiis jooksin QP-st koju. Tundsin end palju kergemini, kui ootasin. Võiks uuesti minna!

      Järgmisel päeval panin end Londoni maratonile kirja.

      2. peatükk

      Õpi jooksma

      „Igaüks võib joosta. Me oleme loodud liikuma.

      Me oleme loodud jooksma. See on kõige lihtsam sport.”

Bill Rodgers

      Ma ei teadnud seda tol ajal, nonde esimeste jooksude ajal, aga maratonile registreerumine tähendas, et enam ei olnud tagasiteed. Ma olin määratud regulaarselt jooksma, kuigi mul polnud eriti aimu, mida ma tegin. Praktilisi eesmärke kõrvale jättes olin ma keskendunud maratonile kui sihile ja kasutasin seda motivaatorina. Ma olin varem käinud sõpru ergutamas ja mind oli liigutanud vaatepilt nii paljudest jooksjatest, kes püüdsid endast parimat anda. Mälestusi mööda jooksvatest meestest, kel rinnanibud veritsema hõõrdunud, ma targu ignoreerisin, nagu ka mälestusi enda hädisest enesetundest ühel eriti kuumal aprillipäeval, kuigi olin vaid pealtvaataja ja seisin täiesti paigal. Ma olin kindel, et ületan finišijoone uhkusega.

      Minu kohkumuseks paistis, et teised ei olnud nii kindlad. Selgus, et mõte jooksvast minust polnud mõne jaoks üldse huvitav, mõne teise jaoks oli see aga naljakas. Nende reaktsioon mu uuele hobile oli kas „Misasja? Mida sa teed?” või „Ahaa, õnn kaasa!” või hoopis veider „Ha-haa-haa, me usume seda alles siis, kui ise näeme”. Siis sain e-kirja oma sõbralt Vanessalt, kes töötas Sense’is, heategevusorganisatsioonis, mille nimel ma jooksma pidin. Ta tuletas mulle ettevaatlikult meelde, et see, millega ma end just sidunud olin, oli „üsna karm värk”. Suurem osa inimesi olid julgustavad, mu pere kaasa arvatud, kuid nende reageeringud ei suutnud kuigi palju kõigutada kasvavat kahtlust, et olin ette võtnud midagi hullumeelset, midagi teostamatut, midagi, mis polnud sugugi „minulik”.

      Iga kord, kui kellelegi maratonil osalemisest rääkisin, leidsin, et vajaksin natuke lisatugevust, sest reaktsioonid, mis järgnesid, olid peaaegu lahjendamata segu lustakusest ja uskumatusest. Mis selles nii naerma ajavat oli? Leidsin, et mõtlesin selle üle ikka ja jälle. See on vaid jooksmine, kindlasti on mingi piir, kui naljakas see olla saab?

      Kummalist kombinatsiooni otsusekindlusest ja hirmust ei olnud lihtne unustada. Iga kord, kui ma krigistasin hambaid, otsustanud teha asju õigesti, hoolimata itsitajatest, haaras mind hirm ja äge eneseteadlik olek. Lapsena ma ei teadvustanud ennast, mu käed ja jalad olid vaid mänguasjade pikendused, mida ma sain enda lõbustamiseks kasutada. Lapsepõlvest mäletan, et sport tähendas seismist päikesepaistelisel palliväljakul, oodates kannatlikult, et pall minu poole tuleks, või ringihüppamist korvpalliplatsil, täidetuna taltsutamatust energiast.

      Mind kummitasid hilisemad spordiaastad. Kaheteistkümnesena või kolmeteistkümnesena hakkas mu keha kiiresti muutuma ja ma tundsin end selles täiesti võõrana, justkui oleks mind täielikult teise olendi nahka tõstetud. Ma kasvasin nii kiiresti, et parima osa ühest 1980ndate suvest veetsin ma valu pärast nuttes. See oli kohutav koolivaheaeg, istusin liivarannal ning vaatasin venda ja õde mängimas, valu mu põlvedes end sirutamas, et kohaneda mu pikemaks kasvanud jalgadega, haaramas endasse mu meeli ja keha.

      Tolles vanuses muutusin kohmakaks. Algul suhtus mu perekond kaastundlikult sellesse, kui tõusin püsti, et toast lahkuda, ja lõin puusa vastu lauda või ukselinki ära. Kuni seda tuli ette lausa mitu korda päevas. Kui mul paluti õhtusöögilauas soola ulatada, tähendas see, et ajasin äkitselt külge kasvanud tissidega ümber täis veeklaasi, või pühkisin ootamatult pikenenud kätega laualt minema ketšupipudeli. Ma olin kui algaja tõstukijuht esimesel tööpäeval, püüdes kuidagi kontrollida mehhanisme, millega toimetulekut ma ei olnud õppinud.

      Sport muutus piinaks. Olin algklassides aastaid palliplatsil hakkama saanud, kuid mu uus kool pakkus seedimatus koguses kahvpalli ja tennist. Mu klassiõed paistsid kasvavat tugevamaks ja saledamaks, mina aga muutusin üha kurvikamaks ja kohmakamaks. Mu keha, mis kunagi oli nii suure rõõmu allikaks, tundus nüüd rohkem nagu mingi ebausaldusväärne hullusärk. Kui ma ei närvitsenud parajasti oma väljanägemise pärast, muretsesin ma selle pärast, mis järgmiseks kasvama hakkab. Mul oli aga ikkagi varuks võitmatu relv: huumor. Liiga uhke, et lasta kellelgi aru saada, et see mulle korda läks, ja liiga noor, et muretseda hea füüsilise vormi puudumise pärast, lollitasin ma kehalise kasvatuse tundide ajal. Minust sai spordiväljaku kloun. Kuku naljakalt ja keegi ei pahanda, kui kaotad meeskonnale värava, sain ma aru. Või tekita tennisetundide ajal piisavalt segadust, nii et tüdrukud, kes tõesti mängida oskavad, ei vali sind enam. Need olid lihtsalt õpitavad asjad ja varsti keerasin need jälestuseaastad taas naljaks. Siit sai alguse mu vaikiv arusaam, et sport „ei ole minu jaoks”. Ma olin naljakas tüdruk, tark tüdruk. Mul ei olnud aega tõsise, higise entusiasmi jaoks; ma lihtsalt lehvitasin teistele rõõmsalt Just Seventeeni ajakirja tagant ja lootsin, et keegi ei märka, et salaja olin ma kaotanud midagi, mida olin armastanud. See oli liivana mu sõrmede vahelt kadunud enne, kui ma arugi sain, et see läinud oli.

      Nüüd, kolmekümnendates, sain ma aru, et maksan selle eest, et mängisin kakskümmend aastat klouni. Iga naljaka kukkumise eest, mida ma olin korraldanud, et keegi mind tõsiselt ei võtaks, tuli nüüd üks itsitav e-kiri. Ma võisin ju olla otsustanud, et tahan, et mind tõsiselt võetaks, kuid keegi teine ei paistnud selle plaaniga kursis olevat. Hoolimata neist reaktsioonidest oli üks tolmune, vaevu kasutatud nurgake mu ajus, kus ma teadsin, et tahan tõestada kõigile, et saan hakkama. Ma tahtsin, et mind koheldaks kui täiskasvanut, et mind usutaks, kui ütlen, et mul on eesmärk. Ma tahtsin, et mind austataks, mitte ei peetaks lihtsalt meeldivaks. Maratonis nägin ma võimalust. Selleks oli lihtsalt vaja palju joosta.

      See oli see väike otsusekindluse terake, mis mind neil esimestel päevadel käigus hoidis. 2007. aasta sügisel on mu jooksupäevik täidetud sissekannetega, mis ei ütle rohkem, kui „Noh, algas kenasti, kuid siis tuli kohutav väsimus” või „Mu jalad olid viimased kümme minutit nagu tina täis – milleks see kõik üldse?” või isegi võluvalt pragmaatiline „See jooks oli nii jube, et ma ei taha sellest kirjutada”.

      Võib-olla pidasin päevikut seepärast, et ma ei oleks muidu hiljem uskunud, et olen need jooksud jooksnud. Mu isa oli seda soovitanud kui võimalust endale meenutada, kui väheseks ma end alguses võimeliseks pidasin, et aegamööda näha, kuidas mu arvamus endast muutub.

      See oli aeg enne nutitelefone ja jooksuäppe, niisiis panin ma enne kodunt lahkumist netis paika oma trajektoori ja kritseldasin tänavanimed, mida jälgida, endale käe peale. Kuid ma hoolisin vähem äraeksimisest kui sellest, et mind võidakse näha. Liiga palju nalju oli tehtud. Phoebe „Sõpradest”, „Forrest Gump” ja „Väike Hobo”. Kõik need kummitasid mind, kui lidusin piki kõrvaltänavaid, eramajade piirkondi ja kohalike parkide varjulisemaid nurki, veendunud selles, et inimesed märkavad mu kollanoklust juba viiesaja meetri kauguselt. Vältides silmsidet kõigi vastutulijatega, hoidsin mütsi peas ja pilgu maas, et ma ei näeks ühtki neist naistest mind vaatamas.

      Mitte et ma poleks tahtnud olla üks nende seast – saledad, vormis naised, kes meenutasid spordiriiete kataloogi modelle, kuldpruunid jäsemed helkimas ja hobusesaba kuklas hüplemas –, asi oli lihtsalt selles, et ma ei tahtnud trenni teha kuskil nende läheduses. Ma kaotaksin keskendumisvõime, kui märkaksin mõnd sellist enda poole jooksmas, ma tunneksin, kuidas mu tossuninad kõnnitee külge kleepuvad, kui mõni neist nähtavale ilmuks, kui ma pargist välja jõuan, mu samm muutuks hirmunuks ja kohmakaks, kui kuuleksin mõnd seljatagant lähenemas. Lõpuks hakkasin siiski aru saama, et mitte keegi tegelikult ei vaata. Kõik on palju rohkem huvitatud iseendast, oma lastest või mobiiltelefonist. Ja nagu ma avastasin, kui hakkasin vastutulevatele jooksjatele naeratama, siis päris mitmed neist on nii väsinud, et ei märka mitte midagi.

      Praegu mind üllatab,

Скачать книгу