Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley

Скачать книгу

otsustasid mu keha ja meel kaheksandal kilomeetril, anonüümses rahvamassis end korraga koormast vabastada. Ainult et ma polnud anonüümne; ma kandsin pluusi, millel seisis suurte tähtedega mu hüüdnimi HEMMO. Kui ma sellest aga ükskord aru sain, oli minust juba läbi jooksnud tuhandeid emotsioone sekundis, justkui oleksin ma mingi maagiline tundekaleidoskoop. Iga järgmise hetkega tundsin midagi uut, mida ma polnud lubanud endal tunda oma õe, kirurgide või ükskõik kelle ees haiglas. See oli pisarate tulvavesi.

      Enne kui arugi sain, olid nuuksatused muutunud peaaegu hüsteeriliseks, nii et mu jalgade ühtlane rütm sillutisel oli ainus, mis hoidis mind laiali lagunemast. Ma ei tea, kuidas mul õnnestus edasi joosta, aga see oli ainus, mida teha suutsin. Möödunud kümne päeva mälupildid vilksatasid mu silme ees: mu käsi pimedas kinos mobiili pigistamas, oodates uudiseid, mu õe käsi kirjutamas alla abikaasa operatsioonipaberitele, mu õemehe käsi silitamas oma naise kõhtu. Antiseptiku lõhn haiglas, selle toidu lõhn, mida ma valmistasin, kuni õde magas, mu vastsündinud õepoja lõhn. Meenutused viimaste päevade lõpututest vestlustest, mis hakkasid juba tähendust kaotama, voolasid tagasi mu teadvusse: „Misasja, ta oleks võinud surra?”, „Misasja, laps sündis järgmisel päeval?”, „Misasja, sa ikkagi jooksed nädalavahetusel?”.

      Muidugi ma ikkagi jooksin, sest ainult joostes olin võimeline läbi töötama viimaste päevade traumeerivaid sündmusi. Pealtvaatajad raja ääres muidugi ei teadnud mu nutu põhjuseid. Nemad nägid vaid õnnetut jooksjat ja ergutasid mind. Olgem ausad, see tegi asja vaid hullemaks, sest iga sammuga tundus mu süda paisuvat – muutuvat suuremaks, et teha ruumi uuele arusaamisele, et armastan oma õemeest, oma pisikest õepoega ja sõpru, kes meid kõiki toetanud olid. Seal lihtsalt ei olnud ruumi armastada ka neid vahvaid lapsenägusid, kes olid tulnud toetama isa või õde-venda ja ergutasid mindki. Ei olnud ju? Nende osavõtlik lahkus muutis mu veel härdamaks, püüdsin nuuksudes vastu naeratada ja seletasin: „Ei-ei, ärge muretsege, minuga on kõik korras! Lihtsalt …” Ja juba ma olingi neist möödunud.

      „Tubli, Hemmo!” karjusid nad mu seljataga. Ja see ajas mu veel rohkem nutma.

      Rahune maha, sa teed endale häbi, sa pead pulsi alla saama, kui tahad edasi joosta, ütlesin endale, ent see tõi veelgi rohkem pisaraid mu südame põhjast. Oh, süda! Südamed on imelised! Taas olin ma haaratud liigutustundest, milliseid imesid võib elus juhtuda.

      Viimaseid kilomeetreid enne lõpusirget ma ei mäleta. Nägin finišijoont ja tundsin endas korraga ootamatut jõudu. Muidugi ei olnud ma oma tiheda nutugraafiku tõttu kuigi kiiresti jooksnud, kuid korraga tundsin end tugevamana kui iial enne. Mu õemees oli elus. Mu õde oli elus. Me kõik olime elus. Niisiis ma sprintisin. Tundsin, kuidas mu jalad liikusid üha väledamalt, kuni märkasin, et hakkasin inimestest mööduma. Ma jätsin nad seljataha, jooksin kiiremini kui kunagi varem. Aeglaselt tundsin, kuidas mu nägu hakkas kipitama, seejärel käed. Mõned meetrid enne finišijoont kahtlesin, kas jõuan üldse lõpuni. Aga ma jõudsin, otse mind märganud St John’si kiirabitöötaja käte vahele. Ta surus mu pea ettepoole, põlvede kohale, et rahustada mu hingamist, mis oli nüüd kiire ja hakitud. Ma tänasin seda meest veidralt õhku ahmides ja võtsin tänulikult vastu vee, mida ta pakkus. Mõni hetk hiljem ilmus välja mu vend, kes tõi mulle hot dog’i. See oli parim hot dog, mida ma kunagi söönud olen, kuigi hot dog’id on alati head. Rongiga koju sõites kirjutasin sõpradele, mis oli juhtunud, oodates, et mind nimetatakse hulluks. Aga nad said aru. Nad said kõigest aru.

      See oktoobripäev näitas mulle kõige paremini, miks ma üldse jooksen: kui oled üsna kindel, et hakkad tuhandete ees pisaratesse surema, aga jõuad siis imelise mõistmiseni, et suudad ikkagi jätkata, oled selgeks saanud oskuse, mis kulub ära igas olukorras. Tuleb välja, et vastupidamiseks tuleb lihtsalt edasi tegutseda.

      I OSA

      „See on maailma kõige loomulikum asi.

      Me oleme sündinud jooksma.”

      „Lihtsalt pane jooksuriided selga ja mine uksest välja. Täiesti imeline!”

      „Vaid sina, tee ja sinu mõtted – see ongi jooksmine.”

      NIIMOODI ÖELDAKSE JOOKSMISE kohta. See kõik on vale.

      Jooksmine on kohutav. See tundub ebaloomulik, ebavajalik, valus. See võib muuta su hingetuks, viia su paanikasse ja matta sind ebakindlusesse. See ei ole soe kaminatuli või pehme sohva või tass teed ja naeratus. See on külm, karm ja andestamatu. Mida paremaks sa saad, seda raskem see tundub. See paneb valutama su pea ja varbad.

      Kuid jooksmine on ka rõõm päikesepaistelisest päevast õues, heameel päikese pehmest puudutusest. See on rahuldus tundest, kuidas su kehatemperatuur tõuseb, hoolimata näkku puhuvast külmast talvetuulest. Sa tunned, kuidas veri voolab läbi kõigi kehaosade, ja jõuad koju sooja vanni, maitsva karri juurde, nahk veel tunde hiljem säramas.

      Ja nagu ma olen teada saanud, on see ka au, privileeg ja kingitus.

      Ma ei püüa sind veenda, et peaksid jooksma, vaid julgustan sind, et sa suudad joosta. Seal ma olin, tõrjutud ja alandatud spordile pühendunud tüüpide võidukast naeratusest ja säravast enesega rahulolust. Aastaid oli jooksmine tundunud kui karistus, et hoida kehakaalu kasvamast – või vähemalt oli meile õpetatud, et kaalu tuleb jälgida, tuleb end karistada, maksta selle poole pokaali valge veini ja nelja šokolaaditüki eest. Hoidku taevas selle eest, et meil oleks keha, mis pole rannavormis!

      Mul oleks ju võinud meeles olla, kuidas lapsena tundus jooksmine palju lõbusam, kuid polnud midagi, mis julgustanuks mind, naist kolmekümnendates, kes oli juba aastaid jätnud reedeti õhtusöögi söömata, et võiks muretult sõpradega välja minna. Jooksmine polnud minu jaoks. Niisiis, siin on raamat, mida mul ei olnud, kuid mida mulle oleks meeldinud lugeda enne seda, kui läksin oma esimesele (kohutavale) jooksule. Midagi nendele inimestele, kes arvavad, et nad ükskõik mis põhjusel ei suuda joosta. Naistele, kes arvavad, et nad pole piisavalt saledad, et kanda jooksuriideid, või et pole mõtet joosta, kui nad maratonile ei lähe, või naistele, kes leiavad, et ringiratast jooksmine on idiootlik viis tunnike mööda saata. Nendele naistele, kes päriselt ei usu, et jooksmine tõesti on parim mõõtmatu naudingu, eneseusu ja ootamatu sõpruse allikas, mitte piinarikas puhastustuli – et nad võivad, lihtsalt võivadki nautida seda enesekindlust, füüsilist kergendustunnet ja vaimset selgust, mida jooksmine toob.

      Just jooksmise ajal avastasin ma, et meie saavutusi ei määra mitte teised, vaid meie ise.

      1. peatükk

      Ei ole sündinud jooksma

      „Ainult need, kes on valmis suurelt kaotama, saavad suurelt võita.”

Robert F. Kennedy

      Ja nii oligi, ma kavatsesin joosta ümber kvartali. Mul olid suured lootused: ma lootsin, et saan sportlase tagumiku, supermodelli piha ja gaselli kiiruse. Spordiklubid olid mu tahtejõu seljatanud, vagatsevad joogatreenerid mind ära tüüdanud ja peentes tennisetrennides olin alandatud – otsustasin aga, et on aeg heita kõrvale aastatepikkune uskumus, et mina ja sport ei kuulu kokku. Ma naasen tugeva ja uhkena, linn ikka veel juubeldamas mu graatsia ja kiiruse nägemisest Kilburni tänavatel. See on lugu minu esimesest jooksust.

      Ma ei saanud seda enam edasi lükata. Pesu oli pestud ja triigitud, raamaturiiulid tolmust puhtaks pühitud. Iga viimane kui võimalik halb stsenaarium oli miljon korda mu peas maha mängitud, ja ilmselgelt ei paistnud niipea sadama hakkavat. Vabandused olid otsa saanud. Ma panin juuksed kinni, haarasin pooleliitrise veepudeli, pistsin võtmed jooksupükste tagataskusse ja seisin ukse ette. Nii oligi. Ma läksin jooksma.

      Avasin välisukse ja astusin kolm sammu trepist alla kõnniteele. Mis järgmiseks? Äkki mõned venitusharjutused? Ma toetusin vastu laternaposti, haarasin kannast ja tõmbasin kõverdatud jala vastu tagumikku, et venitada reie esiosa. Tegin sama teise jalaga ja vaatasin ärevalt ringi. Mu süda tagus juba liiga kiiresti. Äkki keegi saab aru, et see on mu esimene jooks? Kas nad taipavad, et ma tegin midagi valesti?

      Jooksen. Ma lihtsalt jooksen, ütlesin ma endale.

Скачать книгу