Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest - Janika Vaikjärv

Скачать книгу

Peas hakkab keerlema mõte, et mis oleks, kui viiks 60 eestlast korraga Kilimanjaro tippu. See muidugi tähendaks, et peaksin ka ise jälle minema, aga suure idee nimel olen valmis oma lubadust – ei iial enam – murdma. Ja nagu kord ütles armastatud näitleja Jaan Rekkor: „Siis on sul sitad põhimõtted, kui neid muuta ei saa!“

      Alustan oma hullumeelse mõtte jagamist.

      Eestlased on omanäoline reisirahvas, eriti mis puudutab seiklusturismi ja matkamist. Igale poole ise ja võimalikult odavalt. Reisikorraldaja on aga vahendaja ja vastutab nii reisija kui reisi õnnestumise eest. Aafrikas on väga oluline teada ja tunda, kes on su kohalik partner. Ei ole harvad juhused, kui kohale minnes pole sul ei teenust ega raha, rääkimata kohalikust esindajast. Enne tuleb kõik omal nahal järele proovida. Usalda, aga kontrolli.

      Peale selle on täiesti väär eelarvamus, et Aafrika on odav maa, kuna sellel kontinendil on valdavalt vaesed riigid. Ent sinna lendab oluliselt vähem rahvusvahelisi lennufirmasid kui Aasiasse või Ameerikasse. Odavpakkumisi võib ju vahel leida, kuid need on tavaliselt siis kas vihmaperioodil või sulle kui reisijale ebasobival ajal.

      Hoolimata sellest, et olen ise oma ideest vaimustuses ja suutnud ka kontoripiigad pöördesse ajada, tahan siiski enda mõtteid testida. Et üldse aru saada, kas mu plaan avalikku kriitikat kannataks, kutsun kohtumisele legendalpinisti Jaan Künnapi ja Matkaspordi kauplusteketi ühe omaniku Anneli Mere. Kui Anneli annab heatahtlikult lootust ettevõtmise õnnestumiseks, siis Jaan teeb mu mõtted kohe maatasa. Esiteks on see kõik tema arvates liiga kallis ja teiseks pole Eestis nii palju inimesi, kes 50 000 krooni matka eest maksaksid. Lisaks ei kannatavat eestlased üksteist nii suures seltskonnas välja ja praktikas ei jõuaks nagunii kõik korraga tippu.

      „Vot kolm tuhat krooni ja bussiga reis Elbrusele, sinna saaks sellise rahvamassi kuidagi kokku, aga ka seal on raske. Elbrus on pea sama kõrge kui Kilimanjaro,“ lööb Künnap käega minu poole ja sammub uksest välja.

      Olen pettunud ja õnnetu, kuid projekti veel korstnasse ei kirjuta.

      Juhuslikult tuleb samal ajal telekast „Eestlased Everestil“, saade Vahur Kersna kannatustest. Aasta oli 2003 ja Alar Sikk jõudnud esimese eestlasena Everesti tippu. Vaatan, kuidas Vahur jagab oma varustuse pärast 5600 meetri kõrgusel osaks saanud piinu kohalikele laiali ja lausub mulle tuttavad sõnad: „Ei iial enam.“

      Järgmisel hommikul arutan Kärt Anveltiga võimalust kutsuda Vahur Kersna Kilimanjarole kaasa ja teha sellest film. Olles enne näinud tema Everesti-kannatusi, ei tundu pakkumine just sellisena, mille ta avasüli vastu võtaks, aga Kärt seab julge ja sihikindla ajakirjanikuna sammud telemaja poole. Ega ta vist päris kohe seda õnnetut jah-sõna Vahurilt saa, kuid päris ära ka ei öelda.

      Muidugi, kui juba nii kaugele minna, võiks ikka rohkem filmida kui vaid mäge. Mul on lisaks mäele välja pakkuda Tansaania suguharud, rahvuspargid oma kireva loomariigiga ja Sansibar.

      „Tuleb vist uued saapad osta,“ saame Vahurilt mõne aja pärast vastuse.

      „Jess! Nüüd tuleb see lihtsalt ära teha!“ rõõmustame Kärdiga.

      Kõik rauad tulle! Nüüd on vaja kõigele sellele reklaami teha, meie mõttest ja ideest on vaja igal võimalikul pool kirjutada ja rääkida. Sõnum on lihtne – nii palju ühest rahvusest matkaselle ei ole kunagi korraga Kilimanjaro mäe tippu jõudnud.

      Kili on tuntud ja teatud oma igasuguste „hullumeelsete“ rekordite poolest. Kes on üritanud minna tippu jalgrattaga, kes mootorrattaga, kes hobusega. 1991. aastast, kui Tansaania valitsus kehtestas Kilimanjarol matkamiseks rangemad piirangud ja nõuded, see enam nii lihtne pole. Kõrged mäemaksud, rahvuspargitasud ja kohustus matkata vaid giidi ja pakikandjatega hoiab hulle veidi eemale. Mitte et keegi ei tohiks mingit ainulaadset rekordit püstitada, aga kõik, mida ette võtad, tuleb enne registreerida.

      Paras peavalu on filmimislubadega. Oma tarbeks võid pildistada ja filmida, palju tahad, kuid kui tahad midagi ametlikult teha, tuleb varuda aega ja kannatust ning loomulikult ka raha, et kogu paberimajandus kokku ja korda saada.

      Järjekordseks Kilimanjaro vallutuse kuuks valin alateadlikult sama perioodi – novembri, nagu oli aastal 2004. Siis oli ju suurepärane ilm, ei tilkagi vihma. Tipus oli küll udune ja imeilus päikesetõus jäi nägemata, kuid kõik muu oli suurepärane. Peale selle on november Tansaanias turismi mõttes madalhooaeg ja matkajaid mäel selle võrra vähem. Eks uueks sõjaks valmistutakse ikka eelmise sõja baasil.

      Rahvast koguneb ja nimekiri täieneb. Enamikus muidugi mehed. Eesmärk on kokku saada kuuskümmend eestlast ja ideaalne oleks, kui kolmel rajal oleks meid võrdselt. Noh, unistada ju ikka võib. Teades, et eestlased väga suures kambas reisida ei taha, anname peale Kilimanjaro valida kas safariprogrammi või Sansibari puhkuse. Usinamad valivad mõlemad.

      Aeg möödub hirmuäratavalt kiiresti ja saabub tõehetk, kus tuleb müügitööle joon alla tõmmata ja tulemusele otsa vaadata. Kokku on meid 43. Eesmärk jäi saavutamata, ehkki Fix Ideed ja Adrenaliini meeskond on teinud imelist tööd. Turundus ja müük on nagu Kalašnikoviga puusalt täristada. Keegi ikka pihta saab. Seekord siis sedapsi, 17 jäi 60st tabamata. Kuid ükskõik kes kuuleb, et 43 eestlast on korraga valmis alustama oma teed Kilimanjaro tippu, peab seda suurepäraseks tulemuseks. See pole ju mingi rannapuhkus või ühepäevane matk loodusesse. See on suur ettevõtmine ja enamikule elu reis, nüüd tuleb see lihtsalt ära teha. Nii hästi kui võimalik.

      Nii nagu mul juba kombeks saanud, tuleb kogu reisiseltskond enne sõbralikult kokku kutsuda. Tutvuda ja jagada infot. Kuna olen kogu kamba peale ainus, kellel on Kilimanjaro kogemus, saan tugineda vaid iseendale. Et mul oleks veel kellegi teise arvamusi ja nõuandeid, kutsun meie matka tutvustusõhtule ka hinnatud alpinisti Tõivo Sarmeti. Siinkohal tuleb lisada, et kogu meie suurest reisiseltskonnast on vaid mõned üksikud varem mägimatkamisega kokku puutunud ja vaid paaril meist on 6000 meetri kogemus.

      „Matk peab olema ikka väljakutse. Mehed, ega te siis pole mingid pensionärid! Marangu rada on Skandinaavia penskaritele,“ kõmisevad Tõivo Sarmeti sõnad üle ruumi.

      Siinjuures tuleb vahemärkusena ajas veidi ette rutata ja mainida, et ka Alar Sikk matkas 2007. aasta novembris Aafrika katusele just mööda Marangu rada ja mitte kõik tema rühmast ei jõudnud tippu.

      Paraku juhtub meil aga nii, et kui härra Sarmet on oma ettekande Kilimanjarost lõpetanud, otsustavad pea pooled, kes on enne ennast pannud kirja Marangu rajale, matkata hoopis Machame rajal. See on pisut keerukam ja ööbida tuleb telkides. Marangu raja eelis on see, et ööbides on sul katus pea kohal, kuigi leidub ka neid matkaselle, kes magavad ikkagi telkides. Ühe väikese hetkega ei kuula minu nõuandeid enam keegi. Nii mõnigi mees, kes enne on vaid Munamäel matkanud, otsustab end kohe kirja panna raskemale katsumusele.

      Et olukorda kuidagigi päästa ja kogu seda kampa mõistlikult radade vahele jaotada, ronin toolile ja võtan kõva häälega sõna.

      „Esiteks. Ära alahinda mäge. Kilimanjaro on suur ja kogu ettevõtmine on rasketöö!!!“ alustan oma kõnet. „Teiseks – tõenäoliselt on see tunduvalt raskem kui miski, mida te pärast kooli lõpetamist või ajateenistuses olemist kogenud olete!“ proovin mehi Munamäe nõlvadelt uuesti meelt muutma saada. „Teil on kindlasti väga külm. Hullem veel, me võime vihmas või lörtsis läbimärjaks saada ja tõelist külma tunda. Kas tahate pärast seda ööbida katuse all või telkides, mis võivad ka läbi lasta?“

      Seda rääkides ma muidugi veel ei tea, et need sõnad saavad hiljem meile saatuslikuks.

      „Kolmandaks – suurematel kõrgustel kannatate kindlasti peavalu all ja võite oksendada. Mäel võite üllatusega avastada, et teil on olemas lihased, mille olemasolust enne aimugi ei olnud, ning mõnikord võite pidada end hullumaja kõige sobivamaks kandidaadiks,“ räägin nüüd juba omast kogemusest. „Kuid ärge muretsege, olles mäel, mille kõrgus on veidi alla kuue tuhande meetri, on see kõik üsnagi tavapärane. Rahustage end mõttega, et kõik teie ümber olevad inimesed kogevad täpselt sama ja tihti ka hullemat. Aga mis peamine, kõigel sellel on ükskord lõpp. Tipp on küll oluline, kuid teekond tipuni on veel olulisem!“

      Lõpetan oma kõne ja ronin toolilt alla.

      Tundub,

Скачать книгу