LITMIR.BIZ

Скачать книгу

matkaselli August Kulli juhatusel. Kõigil neljal on väga pikk ja tugev mägimatkaja kogemus.

      Sel õhtul saan aru, et pean endale munad kasvatama, sest muidu ma selle meesteväega seal Tansaanias hakkama ei saa. Ees ootab pea kuu aega seiklusi, kus minu organisatoorsed võimed, emotsioonid ja vaim korduvalt proovile pannakse.

      VÕTE 1: RÄNNUD KERSNAGA

      Kui ma oleks sündinud teise riiki?

      Mitte siia hääbuvasse konnatiiki.

      Kas ma elaks põõsa alla või linnas?

      Mis väärtusetu tunduks ja mis oleks hinnas?

      On konnatiigil siiski oma võlu.

      Leib oluliselt tumedam ja täitsa joodav õlu.

      Kuigi inglise keelega saab Tansaanias igal pool hakkama, õpetan Vahurile selgeks mõned suahiilikeelsed sõnad ja väljendid.

      „Karibu – tere tulemast. Jambo – see on samuti tere, selline igapäevane tervitusviis nagu meil „tšau“. Asante – tänan. Hakuna matata – pole probleemi, kõik saab korda. Nakupenda – ma armastan sind.“

      Vahur naerab, et seda viimast väljendit läheb tal kohe kindlasti vaja. Seda enam, et hakuna matata on eestlased juba ümber sõnastanud: „Kohe läheb jamaks.“

      Sellest reisist peaks saama kolm filmi. Esimene peaks rääkima Tansaania suguharudest ja loomadest, teine Kilimanjaro vallutusretkest ja kolmas Sansibarist. Sansibar on riik riigis ja seal ei kehti samad seadused mis Mandri-Tansaanias. Kui maismaal saab veel mõnele ametlikule pisiasjale läbi sõrmede vaadata ja filmimise puhul leiame vajalikud lihtsamad kokkulepped, siis Sansibarile pole ühelgi telemeeskonnal ilma ametliku filmimisloata mõtet minna. Päevane luba maksab 500 dollarit. Planeerime veeta viis päeva safaril ja suguharude juures, nädala mäel ja viis päeva Sansibaril.

      Vahuri meeskond on kolmeliikmeline: režissöör Lepaleht (Andres Lepasar), operaator Konks (Teet Konksi) ja loomulikult tema ise – meie austatud teletäht Vahur Kersna.

      Olen valmistanud ette programmi, kus külastame Lake Manyara, Tarangire ja Ngorongoro rahvusparke. Lake Easy ääres elavaid bushman’e ehk põõsainimesi hatsa suguharust, datooga ja maasai rahvast. Rohkemaks meil lihtsalt aega ei jää. Teele asume kolme džiibiga ja õnneks on leidunud piisavalt reisiselle, keda huvitavad samad paigad ja inimesed.

      Tuleb välja, et mõnda huvitavad inimesed kohe eriliselt.

      „Mina olen siia reisile tulnud Vahur Kersna pärast,“ alustab Mees Munamäelt. „Seega soovin ma olla temaga ühes autos.“ Ülejäänud reis kulgebki tal vaid Vahurit filmides. Mees Munamäelt on otsustanud, et ta ei jää sammugi teletupsudest maha. Iga nende sõna, nali ja isegi pissilkäik tuleb tal oma kaadrisse saada ja säilitada. Asi kisub koomiliseks, kui Vahur ujuma läheb ja Mees Munamäelt talle, käterätt kaenlas, järele jookseb.

      „Eks fännidele tulebki ju meeldida,“ jääb Vahur igas olukorras rahulikuks.

      Esimene peatus on hatsa suguharude juures. Varahommikune külaskäik jätab meile kõigile kustumatu mulje. Hatsa inimesed, hadzabe’e, on etniline rühm Kesk-Tansaanias, nad elavad peamiselt Eyasi järve piirkonnas kesk Rifti nõlvu. Selle suguharu liikmeid on napilt tuhande ringis. Hatsad on valdavalt jahimehed-korilased. Suguharu on väga eraklik ja ei seo end teiste inimeste ega hõimudega. Kuigi traditsiooniliselt peetakse seda Ida-Aafrika suguharu khoisani rahvaks, on nad lisaks tihedalt seotud ka pügmeede ajalooga. Nende keel ei sarnane mitte ühegi teise suguharu keelega. Hatsad on ainsad inimesed Tansaanias, keda ei maksustata ja keda ei sunnita järgima kehtivaid riiklikke seadusi. Peamiselt toituvad nad marjadest, meest ning jahisaagiks langenud väiksematest loomadest ja lindudest.

      Hatsa mehed käivad toitu otsimas ja küttimas tavaliselt üksinda. Vaid kuivaperioodil hoiavad nad rohkem üksteisega kokku ja jagavad oma jahisaaki. Naised seevastu otsivad toitu üheskoos ja jagavad seda ka lastega. Mehed toovad toitu naistele ja lastele vaid siis, kui midagi endast üle jääb. Naiste õlgadel on kogu majapidamine. Okstest tehtud onnid on ajutised. Tugevatel vihmaperioodidel elavad nad kaljulõhedes. Hatsad liiguvad mööda maad ringi ja neil pole suurt majapidamist, vaid mõned vibud, nooled, nahad ja toidunõud. Kui keegi sureb, jäetakse surnu maine keha sinna, kus ta on – põõsa alla. Küla kolib eemale. Matmistseremooniad puuduvad ja laip jäetakse metsloomadele pidusöögiks. Nii polegi haruldane aeg-ajalt leida maas vedelevaid inimkonte.

      Sellel hommikul otsustab Vahur koos hatsa meestega jahile minna. Kuna ühtegi looma ei leita, tuleb neil hommikusöögiks jagada kogu kamba peale ühte väikest linnupoega. Naistele ja lastele sellel päeval süüa ei jagu. Just nimelt nälja tõttu on hatsa naiste seas suremus väga suur ja pea pooled hatsa lastest oma esimest sünnipäeva ei näe. Keskmine eluiga on 45 aastat.

      Mees Munamäelt on Tartu turu odavatest päikeseprillidest tühjaks ostnud ning alustab äri. Iga prillipaari vastu vahetab ta endale vibu või noole. Naised vahetavad oma käsitöö samuti prillide vastu. Jõuan vaid imestada, kuidas üks valge mees oma ärikultuuri Mustale Mandrile toob. Aga noh, elu tahab elamist, äri ajamist.

      Tundub, et hatsa meestele valge mehe äri nende naistega ei meeldi ja nad tahavad prillid naistelt ära võtta, et need külas puskari vastu vahetada. Meie kohalik reisisaatja soovitab hatsa naistele anda pigem raha ja nii, et nende mehed seda ei näeks. Siis nad saavad endale ja lastele külast veidi toitu osta.

      Järgmisel päeval ootab meid ees datooga hõimu rikkaim mees Namuki.

      Datooga hõimu tuntakse ka sukuma suguharu nime all. Nad on pärit arvatavasti Lõuna-Sudaanist või Lääne-Etioopia mägismaalt. Ilmselt rändasid nad sealt Tansaaniasse nii 3000 aastat tagasi. Väga tihti aetakse neid segamini maasaidega, kuigi datoogad peavad end ise klass kõrgemaks ja maasaisid eriti ei salli. Kahe suguharu vaheline lõputu sõda käib lehmavargustega.

      Datooga naisi eristab teistest suguharudest see, et enamikul neist on silmaümbrused tätoveeritud. Datooga mehed on uhked inimesed, kellel on hea maine kui ägedatel sõdalastel. Nad ei pea lugu Tansaania valitsuse seadustest ja pigem maksavad nende rikkumise eest trahve, kui neid järgivad. Lapsi peab olema palju ja kooliharidus ei ole oluline. Ka siin on datooga mehed pigem valmis maksma iga lapse pealt 500 dollarit trahvi, et neid mitte mingil juhul kooli saata. Kes siis muidu pere lehmi karjataks ja maasaidega võitleks.

      Abiellutakse vaid väljaspool oma klanni. Matused on datoogadel ulatuslik tseremoonia, mis kestab kuni aasta. Nii nagu igal pool, ajavad ka datooga mehed kohalikku puskarit, mida käivad külakõrtsides müümas. Kui seda külalistele pakutakse või kõrtsis müüakse, tasub proovida. Kahe dollari eest saab terve pange, mida siis külajoodikutega jagada.

      Meie külastatava suguharu pealik Namuki on 86aastane soliidne härra. Tal on üheksa naist, neist noorim vaid 16aastane. Peres kasvab kokku 32 last ning majade vahel ringi vaadates näeme päris pisikesi põnne meie juurde jooksmas.

      Vahur tunneb huvi, kas nii vana mees jaksab veel lapsi teha.

      „Nooremad vennad aitavad,“ on vastus konkreetne.

      Saame teada, et viimase naise eest tuli tal anda pruudi isale seitse lehma. Aga ta on selle kandi rikkaim mees, kokku on tal 500pealine lehmakari. Minu eest pakub ta meestele 27 lehma. Üks eesti meestest proovib mind alles jätta, sest Kilimanjarol ju veel käimata, ja ütleb, et alla 70 lehma vastu mind vahetada ei taha. Namuki arvutab veidi ja raputab pead. Liiga kõrge hind ühe valge naise eest. Teen ise peas kerge arvutuse ja leian, et minu väärtus võrdub odava Fiati hinnaga. Hea, et meie ühiskonnas naisi autode vastu ei vahetata.

      „Miks sul, Vahhuura, vaid üks naine on?“ uurib Namuki Vahurilt.

      „Sest mul ei ole lehmi.“

      „Jää siia, ma annan ja kolme aasta pärast vahetan need lehmad oma tütre vastu.“

      „Kolm aastat elan niisama, koos su lehmadega? Ma ei jaksa nii kaua naist oodata!“

      Kui filmilugu purgis, teeme mõned ühispildid Namuki ja ta naistega ning suundume oma killavooriga edasi. Ees koidab uus päev ja uued elamused maasaide juures.

      Maasai

Скачать книгу