LITMIR.BIZ

      Kuid iga mägironija saab ka ise midagi ära teha – ennetada mäestikuhaiguse tekkimist.

      Mäestikuhaiguse tekkemehhanism on üsna lihtne. Troposfääris (kõrgusvahemik merepinnast kümne kilomeetrini) on õhu koostis alati ühesugune: õhk sisaldab 20 % hapnikku ja 80 % lämmastikku.

      Nii et kui öeldakse, et mäestikuhaigust põhjustab mäetipus valitsev hapnikupuudus, siis ei pea see rangelt öeldes paika. Õhus on endiselt 20 % hapnikku. Probleemiks ei ole mitte hapniku vähesus, vaid langenud õhurõhk.

      Õhurõhk langeb umbes kümnendiku iga ülespoole tõustud 1000 meetri kohta. Seega on õhurõhk Kilimanjaro tipus 40 % merepinnal valitsevast õhurõhust.

      Teisisõnu ja lihtinimese keeles tähendab see, et kuigi mäetipus sisse hingatud õhus on endiselt 20 % hapnikku nagu merepinnalgi, ei täitu kopsud õhuga nii kergesti, sest langenud õhurõhu tõttu surutakse seda kopsudesse vähem. Nii jõuab Kilimanjarol kopsudesse iga hingetõmbega pea poole vähem õhku – ja hapnikku – võrreldes sellega mis näiteks mere ääres.

      Sellised tingimused võivad inimese tervislikku seisundit tõsiselt kahjustada, sest lõppude lõpuks on hapnik meie heaoluks vältimatult vajalik. Selleta ei saa talitleda ei elutähtsad organid ega lihased. Neisse transpordivad hapnikku punalibled. Punalibled ammutavad seda kopsudest ja jõuavad tänu vereringele, mida süda käimas hoiab, kõikjale organismi, varustades seda hapnikuga. Probleemid tekivad kõrgusel, kus kõige elutähtsam organ ehk inimaju ei saa piisavalt hapnikku ja selle talitlus on häiritud. Aju võib võrrelda keha juhtimiskeskusega. Kui see hakkab tõrkuma, teeb seda ka ülejäänud organism – ja sageli lõpeb see surmaga.

      Õnneks on inimkeha väga kohanemisvõimeline ja suudab harjuda sellega, et suurel kõrgusel jõuab organismi vähem hapnikku. Inimene hakkab hingama sügavamalt ja kiiremini, veri muutub paksemaks, sest keha toodab rohkem punaliblesid, süda hakkab kiiremini lööma. Selle tulemusena jõuab elutähtsatesse elunditesse sama palju hapnikku kui tavatingimustes.

      Kuid selleks, et kehas need muutused toimuksid, on tarvis aega. Kuigi inimene hakkab sügavamalt ja kiiremini hingama pea kohe, kui organism tajub, et hapnikku ei ole piisavalt, kulub vere paksenemiseks paar päeva. Kuid paljudel ei olegi Kilimanjarol viibimiseks rohkem kui mõni päev ja nii ei jõua vajalikud muudatused kehas toimuda. Siis ongi tagajärjeks mäestikuhaigus. Mäestikuhaigust põhjustab see, kui organism ei suuda suurtel kõrgustel viibides piisavalt kiiresti kohaneda õhurõhu langusega.

      Kergemad sümptomid on söögiisu kadumine, unisus, peavalu, kõhulahtisus. Raskematel juhtudel kopsu- või ajuturse ja teadvuse kaotus.

      „Kui palju on üks pluss üks?“ küsib Gild.

      „Kaks.“

      „Palju tahad? Kolm, neli või kasvõi sada,“ lõikab Gunn vahele.

      „Mis su nimi on?“

      „Janika. Sa tead ju.“

      „Siis on kõik korras ja me võime edasi minna. Need on peamised kiired küsimused, kui keegi hakkab pilti taskusse pistma. Siis on asi juba nii hull, et tuleb kiirabi järele kutsuda ja haiglasse viia.“

      „Ja kui tihti seda juhtunud on?“

      „Aastas korra või kaks ikka. Aga surma ma õnneks näinud ei ole. Või, noh, olen küll, kuid sellest ei ole hea rääkida.“

      „Kas laibad jäetakse mäele?“ uurib Liina vahele.

      „Mõnede pakikandjate omad küll, kuid turistid tuuakse ikka ära. Ma ei teagi, on see tõsi või mitte, kuid millenniumironimise ajal kukkunud üks mees kraatri põhja ja talle vist küll järele ei mindud. Või ikka hiljem mindi. Ma ei tea. See oli üldse üks halb ronimine. Liiga palju rahvast korraga, mäele see ei meeldi. Kui mäele miski ei meeldi, saavad vaimud kurjaks ja ta ajab kõik nurja. Mäega peab sõbraks saama ja temaga tuleb ilusti rääkida. Aga hakkame nüüd edasi minema, tundub, et mäehaigus ei ole teid veel tabanud.“

      Pärast kuuetunnist matka oleme jõudnud Mandara laagrist Horombo laagrisse, mis asub 3720 meetril merepinnast ja on kaks korda suurem kui eelmine peatuspaik. Õhk on hõre ja külm. Liikumine oluliselt raskem. Ivar on juba riided ära vahetanud ja meile vastu tulnud. Paar krõbedat sõna talle Gunnilt on hetkel igati asjakohased.

      Eemalt paistab Kilimanjaro lumine müts. Seal ta on oma täies hiilguses. Sinna oleme me teel. Hetkel on ta veel kauge ja kättesaamatu. Nii kaua, kui õues veel valge on, tuleb ilusatest vaadetest pilte teha. Isegi mina – kuigi palavik on jälle tõusnud – suudan kaameraga klõpsutada. Ka ameeriklased jõuavad kohale. Nüüdseks on nende sandaalid asendunud saabastega, kuid püksid on endiselt lühikesed. „Karastunud poisid,“ oskan vaid mõelda. Lisaks on neil kogu aeg suitsud ees ja ka oma väikeseid seljakotte lasevad nad giididel kanda. Teistega nad laagrites eriti ei suhtle ja üldse jätavad ülbe mulje.

      Horombo laager on ööbimispaigaks nii neile, kes alles mäkke lähevad, kui ka neile, kes alla tulevad. Need, kes on maksnud lisapäeva eest, aklimatiseeruvad ja ööbivad samuti siin. Meie peame kahjuks juba homme edasi minema. Nii palju siis aklimatiseerumisest. Aga saan selles ainult ennast süüdistada: kuna mulle seda võimalust ei pakutud, siis ka ise küsida ei osanud.

      Arvestades rahvarohkust on ka söögimajakesi siin kaks. Ühest kostab soomlaste vali naer ja lorilaul. Ivar on juba jõudnud meie naaberrahvaga tutvust teha. Pensionärid Soomest on kõik valdavalt 60aastased ja veelgi vanemad. Istuvad siin juba teist päeva ja aklimatiseeruvad. Homme asuvad koos meiega teele. Sommid tunduvad meiega võrreldes oluliselt rõõmsamad ja tervemad.

      Liina jalg on täiega tuksis ja ta otsustab seda näidata laagrivanemale. Vanamees vangutab pead ja lausub kategoorilised sõnad: „Edasi sa ei lähe. Kohe tuleb alla minna ja seda jalga arstile näidata. Mida kiiremini, seda parem. Peaasi, et sa veremürgitust ei saa.“

      Hakata täna tagasi alla minema ei ole kõige parem mõte ja meie giidile Augustile see ei meeldi. Kohe läheb pimedaks ja pimedas ei ole hea laskuda. Langetame ühise otsuse, et Liinal tuleb siiski öö meiega veel veeta ja homme hommikul alla tagasi minna. Kuna mul endal on palaviku käes vaevlemisest samuti juba küllalt, vaagin mõtet minna solidaarselt koos Liinaga alla. Kuidas ta üksi meist eraldub? Kaalun kaasamineku plusse ja miinuseid.

      Õhtusöögilauas teatan, et kuna ma olen rühma juht, siis pean õigeks koos Liinaga alla minna. See mõte ei meeldi kellelegi ja mind hakatakse ümber veenma. Kuna mu enesetunne ei ole eriti paremaks läinud, toon vabanduseks ka omaenda tervise. Tegelikult ei tea ma, mida teha. Ühtepidi on nagu kahju pooleli jätta, aga teisalt oleks aus minna Liinaga alla. Kuid ka Liinale ei meeldi mõte, et mina tema jala pärast katkestan.

      Olen suures segaduses. Lähen ning istun õue kividele. Vahepeal on pimedaks läinud, all orus kumab tuledes Moshi linn.

      August tuleb ja istub mu kõrvale.

      „Ära muretse,“ alustab ta vestlust. „Abigiid ja kaks pakikandjat lähevad Liinaga kaasa ja me viime teda kandekäruga, et ta ise kõndima ei peaks.“

      Mis ma ikka selles suures sisemises segaduses vastata oskan.

      „Hommik on õhtust targem. Ma pesen nüüd hambad puhtaks ja lähen magama.“

      SEITSE PÄKAPIKKU

      Ärgates otsustan, et lasen Liinal valida, kas ma lähen temaga kaasa või mitte. Liina leiab, et minu katkestamine oleks mõttetu, ja soovitab

Скачать книгу