Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest - Janika Vaikjärv

Скачать книгу

imestan, kui lõbusad on kõik soome vanurid. Tundub, et osa neist on juba minema hakanud. Ameeriklasi ja venelannat ma õues ei näe. Ju on ka nemad juba ees minema läinud. Soomlased võtavad laulu üles ja silmist nad kadunud ongi.

      Seame end ritta ja alustame oma teekonda. Minul iiveldab kogu sisemus ikka täiega, tempo on liiga kiire ja hakkab palav. Jään teistest veidi maha ja võtan kilejope seljast. Hakkab hulga kergem. Saan paar sammu astuda, kui on jälle paha.

      „Ma vist ikka ei jaksa rohkem tulla!“ hüüan teistele järele. „Las jääb mu kõrguseks see 4750 meetrit. Ongi kõik.“

      „Joo vett!“ sunnib mind Gild.

      „Ma ei jaksa ja mul on jube uni.“

      „Tõuse nüüd püsti ja lähme edasi!“ ei jäta Gild jonni.

      Taevas on täiskuu, maapind on külmunud ja sillerdaval härmatisel teeb mu pealamp erilisi valgusringe, mis paneb mu pea ringi käima.

      „Ma ei saa, see valgus ajab mul pea ringi käima ja ma ei jaksa astuda.“

      „Kustuta siis lamp ära. Vaata ja astu ainult poolsammudega ning tee iga sammuga kerge nõks ettepoole,“ õpetab ta mind usinasti. „Ja usu, minna on vaid viisteist minutit!“

      Kõik teised on kaugel ees ära läinud ja olen jäänud Gildiga kahekesi. Laager on siinsamas ja nii lihtne oleks minna tagasi tuppa, magada ja teisi oodata.

      Siiski hakkan minema edasi, mitte tagasi. Kord sammub Gild ees ja teeb tempot, siis jälle kõnnib mu taga. Iga kord, kui ma puhata tahan, lausub ta: „Veel vaid viisteist minutit!“

      Ma ei mäleta muud, kui et mul oli jube uni. Iga kord, kui on puhkepaus, ma magan. Minut und on kulla väärtusega. Ma vist magan ka kõndides. Lihtsalt lähen ja lähen ja lähen. Umbes 5000 meetri peal tulevad ameeriklased joostes vastu. Oksendavad ja jooksevad allapoole.

      „Vale tempo ja vale riietus,“ jõuab Gild kommenteerida. „Pole, pole.“

      Mingil hetkel hakkab mul kätel nii külm, et ma ei suuda seda enam taluda. Näpud on muutunud valgeks ja ma ei saa neid liigutada. Gild võtab mu sõrmikud endale ja annab oma labakud vastu. Kohe hakkab oluliselt soojem. Saan sõrmi liigutada ja neid krõnksus oma peos soojendada. Varbadki külmetavad meeletult, kuid mida siin ikka teha annab.

      „Kas sul süüa on midagi?“ küsib Gild.

      „On, aga ma ei taha.“

      „Pead. Sunni ennast. Topi toit kasvõi vägisi kurku ja neela alla.“

      Täidan käsku, kuigi meelsamini viskaksin end hoopis pikali ja magaksin.

      Ma ei tea, kui kaua me tegelikult kõndinud oleme, kuid iga kord, kui julgen küsida: „Kaua veel?“, saan vastuseks: „Viisteist minutit.“

      „Kurat, sel vennal on küll kell seisma jäänud!“ jõuan vaid mõelda.

      Mingi imega olen jõudnud Sveni ja Katrini kinni püüda. Näen, kui raske neil on. Erilist vestlust me arendada ei suuda ja lähen koos Gildiga neist mööda.

      Hans Meyerile püstitatud autahvli juures saan kätte ka soomlased. Laulmine ja rääkimine ajab mul vaid südame pahaks, nii et tahan edasi minna.

      Hakkab koitma, kuid päikest ei paista kuskilt. Piimjas udu on igal pool ja kaugemale kui meeter ei näe. Kui me jõuame lõpuks koos Gildiga Gilman’s Pointi, mis on vaid paarsada meetrit madalam kui päris tipp, viskan end selili ja tahan jälle alla anda. Nagu mingi ime, on Gildil seljakotis termos magusa teega. Ta õnnitleb mind tippu jõudmise puhul ja pakub tassikese magusat teed. See jook oleks nagu elueliksiir. Nii hea. Iga lonksuga tuleb elu mu sisse tagasi. Kui hetk tagasi mõtlesin, et nüüd on minu jaoks kõik, siis pärast teejoomist olen valmis edasi minema. Mul puudub igasugune teadmine, kus on teised meie omad. Kindlasti kuskil kaugel ees. Seda ma tean, et Sven ja Katrin alles tulevad.

      Kuna udu on nii paks, siis maailma ilusaim päikesetõus jääb nägemata. Ju see päike ikka kuskil tõuseb, kuid mina seda ei näe. Ausalt öeldes on hetkel igasugustest tõusudest ja loojangutest täitsa ükskõik.

      „Siit on veel poolteist tundi minna. Kas sa ikka tahad või läheme alla tagasi?“ uurib Gild.

      „Lähme. Mulle tundub, et sinu pakutud viisteist minutit ei ole veel läbi.“

      Kõik, millest olen enne lugenud, jääb nägemata. Ei liustikke ega vaadet kraatri põhja. Piimjas udu on mäe endasse mässinud.

      „See siin on Stella Point ja siit kõrvalt tulevad üles need, kes mööda Machame ja Lemosho rada matkavad,“ teeb Gild mulle järjekordse joogipeatuse.

      Läbi udu on märgata oluliselt rohkem inimesi kui enne. Teistel radadel matkajad on enam-vähem samal ajal kohale jõudnud.

      „Näe, vaata, seal üleval ongi Uhuru Peak. Meie omad on juba seal,“ õhutab Gild mind veel viimaste sammude juures.

      Tõstan kepid pea kohale ja keerutan neid ning hüüan: „Tere, poisid!“

      Te peaks neid nägusid nägema! Ma oleksin nagu vaim või ilmutis, kes eikuskilt järsku nende ette ilmub.

      „Sina, Janika? Kust sa siia said?“ Ma ei saa arugi, kes mida küsib. „Sa ju loobusid? Mismoodi sa nii kiiresti siia said, meie jõudsime vaevalt viis või kümme minutit tagasi? Kus Sven ja Katrin on?“

      Siis asendub poiste esialgne ehmatus joovastusega.

      „Sa oled ikka jube tubli! Me kõik olime kindlad, et sa loobusid! Me isegi ei mõelnud kordagi, et sa tegelikult meil kuklas hingad!“

      Kallistame ja patsutame üksteist. Siis teeme ühispildi, mis hiljem saab allkirja „26. november 2004 – Janika ja poistebänd“.

      Siis on aeg tagasi alla minna. Iga samm on eelmisest kergem ja tempo kiirem. Veidi enne Stella Pointi tulevad meile vastu Sven ja Katrin.

      „Persse, misasja ma siia ronisin. Kaua veel minna on?“ vannub Sven. „Ilgelt sitt on olla.“

      „Pole midagi, mõni meeter veel. Võtke end nüüd kokku ja minge. Kohe olete kohal.“

      Arutame omakeskis, et kui Liinat ei oleks tema jalg alt vedanud, siis oleks ta hetkel kindlasti koos meiega tipus. Giidid on meie üle uhked, et kõik ikka tipus ära käisid. Soomlased olla Gilman’sist alla tagasi läinud, vaid kaks neist oligi lõpuni tulnud.

      Aga oi õudust. Mäest alla minek ei olegi nii lihtne. Vahepeal on mäeselg muutunud pehmeks ja ka päike on udu seest välja tulnud. Nüüd läheb vaja päikeseprille ja kreemi. Vesi on pudelites ära külmunud ja vett napib. Iga jääkülm lonks on nagu okastraadi neelamine. Kurk valutab täiega ja ninast jookseb tatti. Jälle kokku saanud seltskond pudeneb uuesti laiali. Kiiremad tormavad ees, aeglasemad longivad järele. Panen paar korda külje maha ja see teeb ettevaatlikuks. Jalad on nagu ülekeedetud makaronid. Iga samm on pehme ja vedel ning pean hoolega jälgima, et end püsti hoida.

      Kell 11 oleme tagasi Kibo laagris. Kandjad ja giidid tervitavad meid kosutava mangomahlaga. Ees ootab öösel segamini jäänud tuba. Poeme otsejoones magamiskottidesse. August lubab meid paari tunni pärast üles ajada ja lõunasöögile kutsuda ning siis tuleb edasi minna. Minu elu pikimad viisteist minutit on möödas.

      Peaks ütlema, et mäest üles minna on lihtsam kui alla tulla. Põlved valutavad, varbad karjuvad ja tulitavad. Olen suutnud oma nina ära kärsatada ja see näeb välja nagu kartul keset mullapõldu. Juuksed on nagu võipakk, mis on päikese käes ära sulanud. Nina- ja kõrvaaugud on tolmust pruunid. Saaks vaid end korralikult välja magada ja pesta.

      Kui järgmisel päeval tagasi Marangu väravas oleme, tunnen heameelt vaid kaotatud kilode üle. Riided ripuvad seljas. Joon külma Kilimanjaro-nimelise õlle, ostan uue postkaardi kirjaga „Kilimanjaro –Just did it!“ ja luban endale, et rohkem ma mägedesse ei roni.

      ÄRA IIAL ÜTLE IIAL

      Kas põhimõtetega on elada kergem või raskem.

      Ärge enda mõtetel, paisunud egol, piinata laskem.

      Julgege loobuda, kaotada,

Скачать книгу