LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võõrastetuppa toatüdruk ja sosistas midagi kiirustades vürstinnale. Too vabandas ja lahkus, „et teha mõned majapidamisega seotud korraldused”. Kuni ta ära oli, jõudsin ma üht-teist teha. Asi oli selles, et kui ma olin võõrastetuppa tulnud, pistis ta mõnevõrra kiirustades sekretäri laekasse ühe paberi. Muidugi tundus talle ebamugav sekretäri lukku keerata (oh, XIX sajandi inimesed!), ta lihtsalt lükkas laeka kinni. Ütlematagi on selge, et niipea kui uks tema taga oli sulgunud, tõmbasin ma laeka lahti, tõsi ainult hetkeks, sest kuulsin tema kiirustavaid samme. Jultumus saab sageli tasutud. Ma jõudsin läbi lugeda vaid ühe rea, aga millise! „Eesotsas on hr. Jakušev, kes saabub Moskvast…”

      Tuppa naasnud suurvürstinna leidis mind imetlemas väga ilusat pöetud Inglise muruplatsi. Ma tahtsin näha seda, kelle pärast ta arvatavasti ära käis. Kuid teenijatüdruk tõi teed ja ma olin sunnitud oma „vaatluspunktilt” lahkuma.

      Järgmisel päeval hakkasin ma tegutsema. Jakušev on küllaltki levinud vene perekonnanimi. Moskvast saabunud Jakušev võis olla kas keegi „endistest”, kes oli saanud õiguse emigreeruda, või, mis oli tõepärasem, keegi „meie omadest”. Sel ajal arenesid meie majanduslikud sidemed Saksamaaga juba hoogsalt.

      „Seltsimehed õnnetuses,” ütles meie maade kohta Churchill. Varsailles’ rahuga lömastasid võitnud liitlased Saksamaa, meid aga eilsed liitlased lihtsalt ei tunnustanud. Nii et meie, „ärapõlatud” riigid, kauplesime aktiivselt teineteisega.

      Et ma olin vürst D., siis hakkasin ma tegutsema Vene emigrantide kaudu. Berliinis oli neid ilmatu hulk. Pärast sõja lõppu olid tuhanded Saksa perekonnad toitjast ilma jäänud. Avarates kodanlikes korterites jäid toad tühjaks, neid võtsid odavalt üürile põgenikud Venemaalt. Elu sõjas laostatud ja võitjate poolt paljaks riisutud Saksamaal oli väga raske. Meie viletsuses vaevlevad emigrandid moodustasid ühe osa minu agentuurist. Nende kaudu leidsin ma kiiresti kellegi Jakuševi, kes oli hiljuti saabunud Moskvast. Ta osutus hädiseks emigrandist vanameheks, kes lasti välja surema. Ilmselt polnud ta too õige!

      Teise Jakuševi, kes samuti oli saabunud Moskvast, leidsin ma kergesti üles meie kaubandusesinduse kaudu!

      Ta oli „endistest” – tõeline riiginõunik, kes oli nõukogude võimu poole üle tulnud. Nüüd oli ta väga vastutusrikkal ametikohal mingis rahvakomissariaadis ja oli saabunud Saksamaale kaubanduslepingut sõlmima.

      Ma tegin oma agentide kaudu kindlaks, et suurvürstinna võttis ta vastu. Ma teatasin sellest keskusele.

      Nii tutvusin ma tagaselja luureajaloo ühe suurima provokatsiooni tulevase kangelasega. Kuid sellest hiljem.

      Suur üllatus

      Kahekümnenda aasta novembris naasin ma Moskvasse. Tulin tagasi ajaloolistel päevadel.

      Ma leidsin eest tühja Kremli: Lenin ja kõik meie juhid olid põrutanud Petrogradi Oktoobripöörde kolmandat aastapäeva tähistama. Valmistuti tähistama suurejooneliselt. Ja miks ka mitte! Oli toimunud see, mida lõpuni ei uskunud keegi, ka meie ise mitte! Ülejäänud maailm nimetas meie uut riigikorda „utoopiaks”. Kuid utoopia jäi ellu ja võitis. Oktoobri võidu kolmas aastapäev langes ühte võiduga kodusõjas. Valgete armee viimane tugipunkt Krimm langes meie kerjusliku, paljasjalgse Punaarmee löökide all. Me pidasime vastu kogu Euroopa interventsioonile, tsaariarmee eliitväeosade sõjakäikudele tsaari parimate kindralite juhtimisel, me saime neist jagu! Maailmaajaloo suurim eksperiment valmistus tähistama oma võitu.

      Ma sain teada, et Koba oli Moskvas. Ja sain aru: Petrogradi teda kaasa ei võetud.

      Vaene Koba ei osalenud ju formaalselt Oktoobripöördes. Pealegi ei oodanud ta ära võitu kodusõjas. Üsna enne võitu palus ta end rindelt ära kutsuda. Loorberid langesid jälle Trotski ja tema lähikonna osaks.

      Mul oli kiiresti vaja raha meie Saksamaa agentuuri jaoks. Nii et kohtumata Kobaga Moskvas (millega tema mind aidata oleks saanud!), sõitsin ma Piiterisse…

      Pärast ajaloohõngulist etendust algas istungite ja autasustamiste jada, ajalehed avaldasid üksmeelselt Oktoobripöörde kangelaste mälestusi.

      Kuid Kobat ei nimetatud mitte kuskil. Ma sain aru: hoolimata kõigist edukatest malepartiidest on minu vaese sõbra täht paratamatult loojumas…

      Kuid pidustuste neljandal päeval ootas mind ees üllatus. Mul õnnestus kohtuda Dzeržinskiga, kes kureeris luuret. Ma palusin raha. Minu üllatuseks ütles ta:

      „Te tahate liiga suurt summat. Mina niisuguseid summasid enam ei käsuta. Te peate kirjutama avalduse ja põhjendama kõike. Ma arutame seda kolleegiumil ja palume, et vastav ametkond eraldaks selle raha…”

      Kuid Berliinis oli raha vaja otsekohe. Meil oli võimalus värvata üks Weimari vabariigi mõjukas tegelane. Ta oli ostmas maja ja tal oli hädasti finantsabi vaja. Ühesõnaga, tegemist oli õnneliku juhusega. Ma selgitasin olukorda.

      Dzeržinski hämmastas mind:

      „Kui asi on tõesti nii kiireloomuline, siis saab teid praegu aidata ainult üks inimene.” Ma kuulsin oma sõbra nime.

      Kuid vapustused polnud veel lõppenud. Sealsamas Petrogradis sain ma teada, et ainult kahel inimesel on õigus minna etteteatamata Lenini kabinetti. Üks oli Trotski, revolutsiooni teine juht, kelle portreed olid tänavatel väljas, kelle nime anti linnadele ja tehastele… Aga teine! Teine oli… minu sõber Koba! Koba, keda tollal keegi nägupidi ei tundnud! Lenini lähimatel sõpradel Zinovjevil, Kamenevil ja Buhharinil, kes olid parteis väga populaarsed, keda nimetati „juhtideks”, kes ilutsesid ajalehtede külgedel, plakatitel ja maalidel… ei olnud niisugust õigust!

      Ma sain aru: kõigest kolm aastat hiljem oli meie revolutsioon läinud igaveseks möödanikku. See oli surnud koos kodusõjaga. Revolutsioonist oli järele jäänud balleti- ja tsirkuseetendus totakalt tulistava „Aurora” suurtükiga. Ja varjud! Tõeline, reaalne oli bolševistlik riik. Oli sündinud tugev laps. Alles hiljuti oli ta olnud üleni kodusõja verega koos. Nüüd aga oli ta puhtaks pestud ja ta kasvas kiiresti. Ja koos temaga kasvas uskumatult kiiresti uus bürokraatia ja… Koba!

      Tark Koba! Suur Koba! Ta oli jälle kõike arvesse võtnud ja teinud kõik õigel ajal. Tuli õigel ajal rindelt ära. Taipas õigel ajal: sõjaliste kangelastegude aeg on jäänud minevikku. Nüüd asus lahinguväli, kangelastegude sooritamise koht kabinettides! Ta suutis vallutada kabineti kõige tähtsama ametikoha – kadunud Sverdlovi ametikoha, Lenini ustava varju koha!

      Koba Kremlis

      Seekord kodumaal viibides õnnestus mul kohtuda oma sõbraga ainult üks kord, pühapäeval.

      Koba elas nüüd Kremlis. Nende aastate Kreml oli hirmus – palju oli lõhutud. Spasskaja torni sissesõiduvärava kohalt vaatas haledalt alla ikoon, mille klaas ja lampaad olid hoolikalt puruks löödud. Kuid Spasskaja torni kuulus kell oli õppinud mängima „Internatsionaali”.

      Riigi uued juhid elasid endises Ratsaväe korpuses, mis oli Lustilossi vastas.

      Tänav Kremlis, kus nad elasid, sai nimeks Kommunistlik.

      Juhtide korterites oli endiste omanike uhke mööbel, nende, kes olid põgenenud välismaale või (sagedamini) olid juba hauas.

      Kui ma Koba juurde läksin, kohtasin ma Bontš-Brujevitšit. Ta kutsus mind enda poole teed jooma. Neil nälja-aastatel teest ei keeldutud. Tema kabinetis oli oivaline karjala kasest sekretär, millel oli hulk salalaekaid. Bontš oli tuntud Vene sektantluse asjatundja ja Rasputini suur austaja, viimast asjaolu püüdis ta pärast revolutsiooni unustada. Ta näitas mulle rõõmsalt XVII sajandi Evangeeliumi, mille ta oli sekretärist leidnud. Nagu neil nälja-aastatel kombeks oli, jättis Evangeelium mulle palju kahvatuma mulje kui tee tol ajal haruldase suhkrutükiga ja veel haruldasema võileivaga – või ja tõelise vorstiga sai „nagu tsaariajal”.

      …Bontši teed meenutasin ma veel kaua. Koba juures polnud kombeks teed pakkuda.

      Ta istus üksinda, oli sünge. Abikaasa Nadjaga oli ta tülli läinud. Ta nägi kohutav välja: oli jäänud kõhnaks, nägu mullakarva…

      Korter ei olnud parem: aukuvajunud diivan, vilets mööbel.

      Ma

Скачать книгу