LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sulle ei meeldi?”

      „Ma lihtsalt ei saa aru, milleks seda vaja on.”

      „Sul polegi vaja aru saada. Sinu töö on täita. Seltsimees Stalini töö on aru saada… On sul veel mõni küsimus, mis EI puutu seltsimees Stalini töösse, vaid seltsimees Fudži töösse?”

      Küsimusi oli palju. Viibinud Moskvas kõigest mõne päeva, kuulsin ma enda üllatuseks meie koridorides ainult ühte nime. „See läheb allakirjutamiseks seltsimees Stalinile…”, „Kas te saite seltsimees Stalini arvamuse teada?.. ”

      Niisiis otsustasin ma paluda, et ta kirjutaks alla mulle vahendite eraldamisele uute agentide jaoks.

      Helistasin:

      „Anna andeks, et tülitan sind tühises küsimuses…”

      „Oh ei, küsimus on nimelt ülitõsine. Me tuleme selle küsimuse juurde peagi ja tingimata tagasi. Aga praegu tule oma paberiga minu juurde, ma kirjutan alla.”

      Nädala lõpus koguti meid kõiki kokku saali. Lubjankale saabus Koba, et teha ettekanne.

      Saalis istusid osakondade ülemad, luure juhid.

      Koba alustas:

      „Milline kuuldus peab homme jõudma väikekodanlase kõrvu?” (Nii nimetasime me peale parteilaste kogu maa elanikkonda.) „Ei ole enam hirmuäratavat Tšekaad, algab uus elu! Ma loodan, et teie töötajad suudavad teha selle kuulduse populaarseks nii meil kui ka väljaspool kodumaad. Kui seltsimees Nikolai I rajas Kolmanda osakonna, andis ta Benckendorffile taskurätiku. Ja ütles: „See on ebaõiglaselt solvatute pisarate pühkimiseks.” Nii anname ka meie oma taskurätikust teada. Väikekodanlane peab jääma uskuma: mahalaskmistele Tšekaas ja punasele terrorile on tehtud lõpp. Nüüd hakkab OGPU võitlema ainult eriti ohtlike riiklike kuritegudega. See on kõik.”

      Ma mäletan auditooriumi nurinat…

      Koba naeratas heatahtlikult:

      „Milleks lärmi lüüa? Ei ole vaja lärmata. Tuleb lõpuni kuulata. See, mis ma ütlesin, avaldatakse ajalehtedes. Kuid omavahel ütelda on olemas ka see, mida ei avaldata. Salajane ringkiri, kus on kirjutatud: OGPU-l säilib Tšekaa õigus maha lasta igaüks, keda ta peab vaenlaseks.”

      Auditoorium naeris õnnelikult ja plaksutas.

      „Õigus maha lasta saab olema „troikal”, mis koosneb OGPU kohalikust juhist, tema abist ja uurijast, kes antud asja menetleb…”

      (Alles hiljem sain ma teada, et kõik OGPU juhid kinnitati keskkomitee sekretariaadis, see tähendab, et neid kinnitas ikka seesama minu sõber Koba.)

      „Ja see „troika” saab õiguse maha lasta iga kodanik… kaasa arvatud meie teiega,” lõpetas Koba.

      Naer saalis ja jälle kiiduavaldused. Saadi aru, et mitte midagi ei muutu.

      …Hiljem lasevad needsamad „troikad” minu sõbra Koba käsul maha peaaegu kõik, kes tookord saalis istusid. Ja lõbutsesid.

      Kuid ma pean ütlema, et igal pool, kuhu Koba ilmus, sugenes mingi aparaadi selgepiirilisus. Arvukate ülemuste asemel allusime meie, luurajad, nüüd välisosakonnale, mille eesotsas oli Mihhail Aleksandrovitš Moskvin (tema õige perekonnanimi oli Trilisser): peotäis vuntse, mustad juuksed, tavalise provintsijuudi välimus… Ta oli kirglik, temperamentne mees. Kingsepa poeg nagu Kobagi, vana bolševik, oli esimese Vene revolutsiooni ajal olnud löömamees.

      Kobale meeldis, et ta oli samuti kingsepa poeg. Nad koguni rääkisid lapsepõlvest. Kuid kuulnud, et Trilisseri isa armastas poega väga ega löönud teda elus kordagi, kaotas Koba tema vastu igasuguse huvi.

      Koos Kobaga tegi ta kogu meie struktuuri ümber. Nüüd loodi kõikide saatkondade juurde residentuurid. Meie agendid olid arvel diplomaatidena ja töötasid NSV Liidu kõigi saatkondade ja kaubandusesinduste kattevarjus.

      Kuid kõige tähtsam asi, mille Koba läbi viis: Kominternist sai meie luure otsene koostisosa.

      Ülemaailmse revolutsiooni mõõk

      Kominterni büroo Maneeži väljakul oli meie, ülemaailmsest revolutsioonist unistavate vanade revolutsionääride lemmikkoht. Me asutasime Kominterni näljasel 1918. aastal. Sel päeval oli kogu hiilgus kogunenud ühte saali. Segunesid kõik keeled, ega siis Tatlin asjata soovitanud ehitada Kominterni hoone Paabeli torni kujulisena. Meid ühendas unistus tulevikust, võrdsuse ja vendluse enneolematust maailmast, mille loob ülemaailmne revolutsioon. „Et maailmas, kus ei ole Venemaad, ei ole Lätit, elada inimeste ühtse ühiskonnana.” Tormiliste kiiduavalduste saatel esines Trotski. See oli kõne ja tõotus: „Rahvusvaheline proletariaat ei pane mõõka enne tuppe, kui me oleme loonud kogu maailma nõukogude vabariikide föderatsiooni!.. Komintern on ülemaailmse revolutsioonilise ülestõusu ja proletariaadi ülemaailmse võidu partei.” Tema raevukat häält kuulas vana, end täis söönud maailm hirmuga…

      Koba esines tol ajal Kominternis harva. Ja kui esineski, siis kuulas saal teda pilklikult vaikides. Muuseas, Koba tavaliselt vaikis ja popsutas oma piipu, kuulates, kuidas võistlevad meie Cicerod: Zinovjev, Buhharin, Kamenev, Radek… Kas minu vaikiv sõber mõtles juba siis, et ta saadab kogu selle Paabeli kirju ja mitmehäälse rahvasumma, kõik need Euroopa verised idealistid pooleteise aastakümne pärast hauda? Mõtles küll! Kindla peale mõtles, see väga pikkade malepartiide meister!

      Kamenev ütles ükskord:

      „Ma tahan ainult ühte: et ta mu ära unustaks.”

      Koba suutis paljutki. Ei suutnud ta ainult ühte: unustada väljavalitud ohvrit ja seatud sihti.

      Jah, Koba rääkis vähe, kuid tegutses jõuliselt. Ka kuulsat Kominterni hakkas Iljitši õnnistusel kontrollima toosama sekretariaat, see tähendab minu väsimatu sõber. Just siis seostas Koba Kominterni tihedalt Lubjankaga. Ta tegi aegapidi Lääne pepsidele radikaalidele selgeks, et Komintern on osa Lubjankast. Rahvusvaheliste sidemete osakond – sellist tagasihoidlikku nimetust kandis OGPU peamine keskus Kominternis. Osakonda juhtis seltsimees Pjatnitski, kellel oli väike parteiline habe „à la Trotski”. Osakond värbas ustavaid kommuniste kogu maailmas. Ja tegi neist tõelised professionaalsed spioonid. Loenguid tänavarahutuste organiseerimisest, salakirja kursuseid lugesid meie töötajad, sealhulgas teie alandlik teener. Ja siis roomasid meie uued agendid mööda kontinenti laiali. Kõige tihedam koostöö valitses nüüd Kominterni Pjatnitski ja OGPU välisosakonna juhi Moskvini (Trilisseri) vahel. Minul oli tegemist nende mõlemaga…

      Kuid Moskvin-Trilisseril juhtus õnnetus. Ta oli liiast kiindunud ideedesse, võttis liiga usinalt osa parteisisestest diskussioonidest. 1929. aasta lõpus koristas Koba ta välisosakonna juhi kohalt ära. Koba ütles mulle: „Kui OGPU töötaja kuuleb parteis vaidlusi, on tema ülesanne hiilida märkamatult ukse juurde ja jalga lasta. Teil ei ole vaja vaielda, te peate täitma.”

      Nii hiilgava organisaatori Moskvin-Trilisseri kui ka kohusetruu Pjatnitski, mõlemad minu ülemused, laseb mu sõber Koba 1937. aastal maha.

      Mis seal ikka, nii Trilisser kui ka Pjatnitski teadsid, kuidas teisi tappa. Ma sain neilt enam kui kord „erilisi” šifreeritud telegramme. Üks on mul seniajani alles. 1924. aastal oli mul Pariisis salajane kohtumine prantslasest kommunistile kuuluvas sadamarestoranis. Kuid varsti sain ma Trilisserilt šifreeritud telegrammi: „397078250228702648600, 3970782650228702648600 ja 3970782850228702648615.” Mis tähendas: „Restorani omanik on lobasuu. Tema ja ta tütar tulevad kõrvaldada. Kom(munistliku) tervitusega…”

      Tuli seda teha…

      Vaikselt ja märkamatult vahetas Koba Iljitši abil välja ka Lubjanka peamise juhtkonna. Dzeržinski, kel oli hulk ameteid (raudteede rahvakomissar ja arvukate komisjonide juht), jäi otsesest juhtimisest eemale. Täpsemalt öeldes surus Iljitš ta nendele arvukatele ametikohtadele määramise abil OGPU-st välja. Ta oli liiga otsekohene ja aus fanaatik. Nüüd oli vaja kohusetruud ja peaasjalikult kuulekat juhti, kellel oli tavaline, see tähendab vene bürokraadi paindlik selgroog. Kes oskas sageli ja õigeaegselt kummarduda. Revolutsioonist ei olnud kuutki aastat möödas, kui juba oli vaja meie igavest orjalikkust. Seda, mida

Скачать книгу