ТОП просматриваемых книг сайта:
Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused. Edvard Radzinsky
Читать онлайн.Название Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused
Год выпуска 2015
isbn 9789985335093
Автор произведения Edvard Radzinsky
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui kiiresti Menžinski ajal kõik muutus! Tulnud tagasi järjekordselt välismaasõidult, et tundnud ma oma kallist Lubjankat ära. Koridoridest olid täielikult kadunud parteilastest fanaatikud ja poolharitud madrused. Kabinettides istusid nüüd keigarlikud noored karjeristid ja üsna eakad mehed, kellel oli kahtlane revolutsioonieelne rüht. Alles hiljuti olime me selliseid toimetanud Tšekaasse.
Ma läksin mööda koridori, kui nägin mind lausa vapustanud paari. Mulle tuli vastu vanem hallipäine härra, kellel oli ratsakaardiväelase laitmatu rüht ja kelles ma tundsin ära… Džunkovski enda, Nikolai II sandarmite kuulsa šefi. Tema kaaslane ei pakkunud vähem huvi. Omaaegne sandarmipolkovnik! Ma ei mäletanud täpselt tema perekonnanime, kuid ma ei olnud unustanud, kuidas ta mind üle kuulas. Džunkovski oli tsiviilriietes: kulunud ülikond ja kantud kingad, eilsel sandarmipolkovnikul oli seljas uus OGPU munder.
Ma lausa tardusin ja jäin neid vahtima. Sandarmipolkovnik teretas viisakalt-pilkavalt, Džunkovki jäi häirimatuks, läks vaikides mööda.
Ma läksin kohe Koba juurde. Kuid ka Koba tundsin vaid vaevu ära. Ta seisis, tähtis ja aeglane, ta kuulas mind suursuguselt piipu toppides. See piip oli tal nüüd kogu aeg vigastatud vasakus käes. Kuulanud minu raevukad küsimused ära, vastas Koba rahulikult:
„Meie siin jõudsime järeldusele, et mõned tsaari ohranka endised töötajad tasub tööle võtta. Omavahel ütelda, konsulteerib Džunkovski meid paljudes tähtsates küsimustes juba ammu. Miks me võime võtta tööle tsaariaegseid spetsialiste – insenere, aga tsaariaegseid spetsialiste jälitustöö alal ei või?”
„Sest tsaariaegsed insenerid meid näkku ei peksnud.”
Ta muigas vaevumärgatavalt:
„Mis sellest järeldub, kulla mees? Ainult üks asi: nad teenivad meid eriti ustavalt. Omavahel ütelda, praegu me kasutame nende teadmisi, aga seejärel, nagu Iljitš armastab öelda, „tšik-tšik – ja lõikame läbi!”. See käib nende kohta… Nüüd sinu kohta. Võin soovitada vaid ühte: vähem sidemeid opositsiooniga.
Nende aeg parteis hakkab läbi saama. Nüüd jälgib partei valvsalt oma liikmeid. Meie Iljitšiga töötasime välja ühe otsuse. Loe eneseharimise korras läbi…” Ta ulatas mulle paberilehe. See oli keskkomitee otsus märkega „Salajane”.
Kõiki partei liikmeid kohustati parteist väljaheitmise ähvardusel teatama OGPUsse kõikidest „parteivastastest” juttudest partei opositsiooni ridades. Ühesõnaga, kohustati kandma oma parteikaaslaste peale keelt!
Nii lülitasid Koba ja Iljitš meie Lubjanka siseparteilisse võitlusse.
Riik ei tundnud inimest, kes teda juba juhtis
Niisiis, Iljitš võis rahul olla. Uus partei oli üles ehitatud ja uus reaalsus – uue enamuse jõud – oli loodud. Kui nüüd keegi Kremli nurisevatest bojaaridest julges sellele enamusele mitte alluda, siis võidi ta parteist välja kihutada partei enda seaduse alusel, selleks oli leninlik fraktsioonide ärakeelamine. Kuigi tollal oli võimatu seda uskuda. Nii suur oli meie usk meie pühade lehmade – vanade parteilaste – täielikku puutumatusse.
Kuid uue partei kõrvale tekkis uus karistusaparaat. Ning nii uus partei kui ka see halastamatu karistusaparaat allusid nüüd täielikult Iljitšile… ja Kobale.
Lõpuks said eilsed Oktoobripöörde juhid aru, mis oli Koba kabinetivaikuses toimunud. Kuni Trotski ja nad kõik puhkasid kuurortides või ilutsesid tribüünidel ja lõid ägedaid lahinguid partei diskussioonides, tegi Koba vaikselt oma töö ära.
Paradoks: minu rõugearmiline sõber, kes rääkis vene keelt vigadega ja aktsendiga, oli kodanike jaoks endiselt tundmatu. Riik ei tundnud inimest, kes teda juba juhtis. See-eest oli igale kodanikule, olgu ta väike või suur, tuttav Levi suurepärane profiil, tema lõvilakk. Noorte parteilaste laua kohal rippus tingimata sõjaväefrentšis Trotski portree. Kuid ebajumal oli võimust ilma jäänud. Koos temaga jäid võimust ilma kõik teised nimekad parteilased: Zinovjev, Kamenev, Buhharin – kelle pilte ajalehed ühtelugu avaldasid ja keda nägupidi teadis iga parteilane.
Võimust ilma jäänud ebajumalad taipasid olukorda, kuid paraku oli juba hilja.
Just sel ajal jäi Iljitš haigeks…
Ma kuulsin tema haigusest täiesti juhuslikult. Nii salastatud oli informatsioon selle kohta.
Kingitus Iljitšile
See juhtus ühel 1923. aasta märtsipäeval. Mind kutsuti kiiresti Kominterni.
Tollal jätkas Komintern Lenini kustumatu unistuse elluviimist – muuta Saksamaa punaseks. Marxi kodumaa oli Lenini ihaldatud eesmärk. Vaesunud, kaotuse häbi rängalt üleelaval Saksamaal valitses endiselt tuttav kaos. Kogu riigis tegutsesid äärmuslike vasakpoolsete hästi organiseerunud grupid. Sel ajal käisid nende juures Lenini emissarid Jelena Stassova, Karl Radek ja Béla Kun. Valmistuti ülestõusuks. Käisin seal ka mina, viisin nagu varemgi Saksa „vasakpoolsetele” raha ja väärisesemeid.
Sel päeval leidsin ma Pjatnitski kabinetis eest Kuusineni, Soome kommunistide peamehe. Ma teadsin seda kiilaspäisusele kalduvat soomlast hästi. 1917.–1918. aastal puhkes Soomes julm kodusõda. Alguses oli edu meie „punaste” soomlaste salkadel. Siis said valgesoomlased „punastest” võitu. Me olime näljast ja kodusõjast kurnatud ega suutnud tollal nende võitlusse sekkuda. Ma saime neile ainult peavarju pakkuda. Suurem osa „punastest” soomlastest põgenes meie juurde üle jäätunud Soome lahe. See soliidne armee majutati endise Pavlovski polgu kasarmutesse. Soome revolutsioonilised vabatahtlikud elasid ootuses, et me vallutame koos nendega nende kodumaa.
Neil aastatel olid Kominterni radikaalid ohtlikult omapäised. Eriti paistsid silma soomlastest löömamehed. Pavlovski kasarmutes nõudsid nad kannatamatult viivitamatut sõjakäigu alustamist.
Kuid nende keskkomitee jäi kurdiks. Keskkomitee liikmed elasid lahedasti „Sotsialismi Pisaras” – nii nimetati kahekümnendatel aastatel hotelli „Astoria”. Näljast hoolimata pidutsesid Soome juhid „Pisaras” Kominterni raha eest, nad tõid sinna sisse ka Petrogradi näljaseid prostituute. Iljitš otsustas juhtkonna välja vahetada ja soomlased maha rahustada.
Koba saatis mu Soome…
Tollal oli Helsingis meie kõige tähtsam mees Otto Kuusinen. Ta oli eilne sotsiaaldemokraat, kes oli mitmel korral valitud parlamenti, ta oli olnud kaotust kandnud „punaste“ soomlaste revolutsioonilise valitsuse liige… Kuusinen elas põranda all, konspiratiivkorteris. Tema nooruke perenaine oli naljakalt armukade väikese kiilaka Kuusineni peale. See naine rääkis mulle nördinult, kuidas Kuusinen oli osanud magada kõigi naistega – sidepidajatega, keda me tema juurde olime saatnud. Ta nimetas teda armastusväärselt „alati püstise m…ga neetud soomlaseks”.
Ma andsin Kuusinenile edasi Iljitši ettepaneku tulla Venemaale ja lüüa Soome Kommunistlikus Parteis kord majja. Kuusinen vastas mõistatuslikult. Ta olevat valmis meie juurde sõitma, kuid Petrogradis viibivad Soome partei juhid ei luba seda. Eriti ei sallivat teda vennad Raihjad. (Üks neist oli toosama soomlane, kellega koos me viisime Iljitši Smolnõisse. Teine sai venna abil võimule Soome Kommunistlikus Parteis ja Kominternis.) Ladunud selle kõik välja, ütles Kuusinen, et sellest hoolimata on Lenini soov talle käsuks. Ja ta püüab Soome Kommunistlikus Parteis lüüa korra majja, lahkumata Helsingforsist.
Ma kandsin mõistatusliku vastuse Leninile ette. Edasi hakkasid sündmused arenema tohutu kiirusega. Pavlovski kasarmutesse ilmusid punakaartlastele tundmatud soomlased. Nad pidasid tuliseid kõnesid end täis õginud partei juhtkonna vastu, kes raiskab revolutsiooniliseks sõjakäiguks Soome ettenähtud Kominterni raha litside ja viina peale. See oli tikk, mis süütas leegi. Soomlased hakkasid pidama raevukaid miitinguid. Peagi saabus lahendus. Soome Kommunistliku Partei Keskkomitee järjekordse pleenumi ajal tungisid saali Soome punakaartlased. Nad lasksid asjalikult kogu presiidiumi maha. Ühena esimestest tapeti Raihja. Lõpetanud tulistamise, ei põgenenud