LITMIR.BIZ

Скачать книгу

asjad?”

      Ta vastas kõlatult:

      „On hea, et just need briljandid teenivad revolutsiooni.”

      „Ei,” ütlesin mina. „Need ei sobi. Neid on raske Euroopas müüa ja edasi müüa. Juveliirid võivad neid teada. Niisuguste väärisesemete müüja lihtsalt arreteeritakse ja esemed antakse ellu jäänud Romanovitele tagasi.”

      „Hea küll, vali ise midagi tagasihoidlikumat välja.” Ta tegi mulle ettepaneku sõita Väärisesemete Riiklikku Hoidlasse, ehk nagu seda siis nimetati Riigihoidlasse.

      Auto ei läinud käima. Sõita Riigihoidlasse trammiga me ei söandanud. Trammid käisid harva, inimesed rippusid kobarana nende küljes. Rippujad riskeerisid kohutaval kombel. Sugenesid tšekistide veoautode uljad purjus autojuhid, kes armastasid kihutada otse trammi kõrval ja rippujaid ehmatada. Korduvalt juhtus, et nad „lõikasid” veoauto kastiga kümneid õnnetuid inimesi maha.

      Kuni me uut autot ootasime, palus Jurovski teed. Toodi tee. Ma panin lauale suhkrupea, mille olin hommikul tšekisti pajukiks saanud.

      …Selgus, et see Jurovski oli näinud tsaari perekonna viimaseid minuteid. Ta juhatas mahalaskmist. Suhkrut ragistades jutustas ta esimest korda mulle kõike, mis oli juhtunud. („Esimest korda” sellepärast, et sellest ajast peale, kui ma tutvusin selle fanaatikuga, ta ainult sellest rääkiski. Ta oli otsekui segane. Millest temaga ka ei räägitud, viis ta jutu alati Romanovite mahalaskmisele.)

      Püüan anda edasi tema monoloogi, mida ma olen korduvalt kuulnud.

      „Kõik, mis ma räägin, jääb igavesti saladuseks,” alustas ta tavaliselt. „Tsaari tulistasin mina,” ragistas ta teed rüübates suhkrut… See ragin oli nagu purunevate luude ragin, nagu nende laskude paroodia, mida ta meenutas. „Ma lugesin neile otsuse ette… seda oli kõigest kolm rida. Ja tulistasin otsekohe, tsaar langes selili maha… vormimüts lendas nurka… Minu järel avasid kõik tule. Meid oli terve meeskond, kaksteist inimest. Korratu tulistamine. Tsaarinna kukkus järgmisena… Tsaari teener, arst… Kuid lastega tuli vaeva näha! Tüdrukuid ei saanud kuidagi likvideerida… Ruum oli väike, umbes kolmkümmend meetrit, aga kuulid… kuulid põrkasid tüdrukutelt tagasi, lendasid rikošetina keldris, koguni riivasid üht meie meest. Meie muudkui tulistasime ja tulistasime nagu hullumeelsed, tulistasime, aga ei midagi, nad kõik olid elus! Väike troonipärija roomas mööda põrandat, liigutas end nagu puruks astutud tarakan… Ma sukeldusin suitsu sisse ja tegin kahe lasuga pähe tema piinadele lõpu. Aga näitsikud olid ikka veel elus… Kaks põlvitasid seina ääres, kaitsesid kätega pead. Lõpuks kukkusid ka nemad… Kõik Romanovid lamasid põrandal… Hakkasime kanderaamiga surnukehi välja viima. Ja siis ajasid mahalastud näitsikud end kanderaamil üles, me pidime hulluks minema! Mahalaskjate meeskond oli aru kaotamas… Tapsime neid otse põrandal tääkidega. Ja jälle häda – tääk ei lähe sisse. Mis sa arvad, miks see nii oli? Ei, Jumalaga polnud seal midagi tegemist… Kuigi mul tulid juba patumõtted pähe! Alles siis, kui me neid matsime ja nende riideid põletasime, saime kõigest aru. Kui näitsikutel riided seljast ära võeti, välgatasid nende korsetid. Need olid soomustatud: korsettidesse olid õmmeldud briljandid… Tsaarinna oli üleni pärlikeedesse mässitud… Nähtavasti valmistusid nad põgenema. Ma võtsin isiklikult need väärisesemed tsaarinna ja näitsikute kehadelt ära… Soomustatud näitsikud, soomustatud…” muudkui kordas ja kordas Jurovski, rüüpas teed, tema pilk muutus täiesti arutuks. Näis, et kohe tabab teda hüsteeriahoog, aga tema muudkui pomises: „Seepärast nad meid piinasid, need näitsikud…ja piinlesid ka ise! Aga kuigi tsaarinna keha oli üleni pärlikeedesse mässitud, ei pidanud pärlid kuuli kinni. Heitis esimese kogupaugu peale hinge… Heitis hinge…” kordas ta ühtelugu.

      Ta oli „nikastatud” mõistusega inimene. Tema tütar, iludus nagu piibli Sulamit, anus alati, et ta lõpetaks selle jutu. Ma lõin neiule külge, mis seal pattu salata. Ta oli armastatud tütar, kommunistliku noorsooühingu keskkomitee liige. Kolmekümnendatel aastatel saatis Koba ta laagrisse. Ma olen kuulnud, et ta pääses välja alles pärast Koba surma. Oli seitseteist aastat laagrites. Pole raske arvata, mida temaga seal tehti. Ma arvan, et kõige selle tõttu saigi Jurovski maohaavandid! Närvid! Ei tütart ega kalleid seltsimehi – Koba ei jätnud talle kedagi. Ta laskis 1937. aastal maha kogu Uurali nõukogu. Kuid Jurovskil endal – ta oli ikkagi ajalooline isik, tsaaritapja – lubas surra loomulikku surma. Ma käisin teda Kremli haiglas vaatamas. Ta oli palatis üksinda, kaks tema naabrit viidi teineteise järel otse voodist meie juurde Lubjankale mahalaskmisele. Ka Jurovski kiirustas peagi surema.

      Kuid see oli hiljem. Tookord viis ta mu Riigihoidlasse, mis asus Anastasjevski põiktänavas endises Kohtupalati hoones.

      Ta avas võtmega raske ukse. Meie ees olid suured toad. Taskulambi tuli langes pimeduses väärisesemetele. Neid oli kuhjatud aknalaudadele ja laudadele… Mässituna laudlinadesse või voodilinadesse, lamasid nad otse põrandal. Tõeline aaretekoobas!

      Siin oli väärisesemeid igale maitsele. Ma valisin sobivad „kivikesed” välja.

      Enne ärasõitu kutsuti mind Iljitši juurde. Oli hiline öötund, kuid Kreml ei maganud. Milline oli minu üllatus, kui ma nägin kabinetis Iljitši asemel… Kobat! Me sülelesime. Selgus, et ta oli Tsaritsõnist tagasi kutsutud.

      Julge Koba oli Trotskiga tülli läinud.

      Trotski oli siis vabariigi relvajõudude ülemjuhataja. Ta päästis tol ajal meie võimu, mida piiras „rinnete leegitsev ring” („tulihingelise” Levi sõnad).

      „Iljitš käib peale, et vahekorda mitte teravaks ajada,” seletas Koba ja naeratas.

      Ka mina naeratasin. Me mõlemad teadsime, kui kõrgelt hindab armukade Iljitš neid, kes vihkavad võimukat Levi.

      „Me veensin Iljitši, et ta heidaks natukeseks magama. Sind kutsuti välja sellepärast, et talle teatati, nagu oleks Jurovski sulle kõik ära rääkinud. Kuid Iljitš hoiatab: mitte sõnagi sellest Joffele.” (Joffe oli sel ajal meie täievoliline esindaja Saksamaal.) „Joffe peab olema veendunud ametlikus versioonis: maha on lastud ainult tsaar, ülejäänud perekond on viidud kindlasse kohta. Iljitš ütleb, et „siis on tal kergem sakslastele valetada”.” Koba turtsatas vuntsi. „Keiser on mures tsaari laste pärast, Joffe peab temaga lõputuid läbirääkimisi nende väljaandmise üle. See leevendab tublisti sakslaste pretensioone. Nad on ikkagi sugulased,” lisas Koba.

      Mida tähendavad „sugulased”, seda mõistetakse meil Gruusias hästi…

      Ma rääkisin talle hunnikusse loobitud väärisesemetest Riigihoidlas ja sellest, et ma loobusin tsaari esemetest:

      „Nad on ohtlikud, ka on kuidagi imelik tunne… laste kehadelt võetud ehted…”

      Koba ainult muigas:

      „Sa jäta see lapselik õrnatundelisus. Võtad ka need, nii me siin otsustasime… Nende müümine Saksamaal ei ole sinu mure, sellega hakkab tegelema kogenud sakslasest seltsimees.”

      Ei, ta ei olnud tundetu, see minu parim sõber… Ma olen valmis lõpmatult kordama: need, kes loevad meist praegu, ei mõista tolleaegseid meid. Koos harjumuspärase kõlblusega olid ka emotsioonid märksa kulunumad. Näiteks Kamenev pani rahumeeli oma pojale selga mahalastud troonipärija Aleksei riided. Mul on ta poeg praegugi silme ees, seljas troonipärija madrusekuub, vormimüts ja säärikud. Tõsi, koos troonipärija riietega päris Kamenevi õnnetu poeg ka troonipärija saatuse… 1938. aastal laseb Koba ka tema maha.

      „Pappide ja kveekerite loba inimelu pühadusest ja väärtusest”– ma mäletan, kuidas saalis mürisesid neid Trotski sõnu kuuldes kiiduavaldused… Huvitav: kui Lev Suur suri sisselöödud koljuga, kas talle meenusid siis ta enda sõnad? Kas neid meenutasid aplodeerijad, kui neid hävitas minu sõber Koba? Ise meenutasin ma neid sageli, tõsi küll, hiljem, aastaid hiljem – laagris.

      Riigihoidlas valitsevad kombed võttis Koba teatavaks.

      Kui mul oli vaja võtta uusi „kivikesi”, nägin ma tema töö tulemusi. Alguses tuli täita hulk pabereid. Hoidlale oli tehtud spetsiaalne uks. Et see avada, tuli kasutada viit võtit, mis kuulusid viiele erinevale ametkonnale. Seda

Скачать книгу