LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Koba rääkis, kuidas Iljitš seda lauset muiates kordas. Ise õppis ta väga efektiivselt andma telefoniga käske (räägitakse, et keiser ei olevat sellega hakkama saanud). Ooteruumis oli pidevalt kuulda Lenini valju häält, kes tegi üsna üheülbalisi korraldusi: „Ei, kulla mees, mitte vestelda nendega, vaid lasta nad maha kui reeturid…”, „Te peate vastama neile lihtsalt: lubage panna teid seina äärde!..”, „Meie revolutsioonilised kohtud tuleb õpetada maha laskma. Muidu ei ole nad meie kohtud, vaid Jumal teab mis!..”, „Saatke see kulla mees otsekohe vanglasse ja pärast laske maha!..”

      Ma arvan, et ahv laual sai palju naerda: kui kõik tema korraldused oleks ellu viidud, poleks meil elanikke järele jäänud. Ta sai sellest aru ja varsti rajas rahumeelne habemik Bontš-Burevitš Tšekaa – riigis kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise erakorralise komisjoni.

      Koba jäi Smolnõisse, kus hakkas tööle uus valitsus (peaaegu kõik selle liikmed laseb Koba hiljem maha). Kõik rahvakomissarid otsisid Smolnõis tube oma rahvakomissariaadi jaoks. Peale Koba. Ta leidis kõige parema koha: Lenini kabinetis, tollessamas klassidaami toas. Lenin tahtis, et valitsuse uus liige kaitseks teda ka edaspidi. Kartis, et kes teab, kuidas kõik võib minna. Juba tuli ärevaid teateid: linnale lähenevad rindele põgenenud Kerenski saadetud kasakad…

      Minu määras Koba oma abiks ja andis mulle mandaadi: „Rahvusasjade komissari abi seltsimees Nodar Fudži.”

      Muuseas, pealinna ei jäänud ma kauaks.

      Ülemaailmse revolutsiooni agent

      Ma tahan veel kord tulla tagasi moodi läinud väite juurde, et meie, bolševikud, olevat olnud sakslaste palgalised agendid. See on jama! Jah, me võtsime neilt raha! Kuid me lihtsalt kasutasime neid ära, nagu nemad meid ära kasutasid. Nemad selleks, et viia Venemaa sõjast välja, meie selleks, et haarata võim. Kuid meie võimu esimesest päevast peale unistas Iljitš ja unistasime meie kõik revolutsiooni jätkamisest, suurest ülemaailmsest revolutsioonist.

      Nagu me kõik, oli ka Iljitš kindel, et üksinda me kaua vastu ei pea. Seepärast pidasime me revolutsiooni poolharitud, talupoeglikus riigis, mis nii vähe sobis sotsialismi ülesehitamiseks, kõigest esimeseks astmeks. Hüppelauaks inimkonna suurejoonelisse tulevikku. Töölispataljonide ülemaailme marss! „Elagu ülemaailmne revolutsioon!” – selle nimel me tookord elasime…

      Ma ei unusta kunagi ära, kuidas novembri lõpus kutsus mind välja Iljitš. Tema kabinetis istus erakordselt elegantne, suurepäraselt riides, väiksele skulptuurile sarnanev kodanik. Õieti öelda härra.

      Külaline ütles:

      „Öelge mulle kui teie vanale seltsimehele… Milleks te seda alustasite? Teie panus sotsialismile on utoopia.”

      „Nii võivad mõtelda ainult paadunud kretiinid, peast nikastanud idioodid…”

      „Te võiksite siiski viisakam olla, Vladimir Iljitš. Teie armastatud komme oponent hävitada ajab vihale! Muuseas, sellest poleks midagi, kui te hävitaksite ainult minu, aga te hävitate praegu terve riigi! Teie põrgulik kihk kõike hävitada…”

      Nüüd läks Lenin hoogu. Tema kalmõki silmad pilutusid veelgi kitsamaks, ta läks näost punaseks, ta ägestus. Karjus:

      „Õigus! Lõhu! Peksa! Lammuta! See ongi revolutsioon! Mis katki läheb, on rämps, mis terveks jääb, jääb igaveseks! Kuid me püüame, et vanast ei jääks midagi alles. Hõõruda kodanlus pulbriks! Kõik puruks.” Tema pilk oli metsik. „Me hävitame kõik! Ja hävitatu peale rajame templi! Ülemaailmse õnne templi! Nüüd oleme meie maailma esimene seninägematu sotsialismimaa… See üllatab teid? Arvate, et hukkume? Ma üllatan teid veelgi rohkem! Meie jaoks ei ole asi Venemaas. Me sülitame Venemaa peale, härrased. Venemaa on kõigest esimene etapp! Etapp, mille me teeme läbi teel ülemaailmse revolutsiooni poole. Te ei saa aru! Tahate tuletada mulle meelde teie marksistlikke, tegelikult aga menševistlikke, kontrrevolutsioonilisi lobajutte!.. Muuseas, kontrrevolutsionääride vastu… isegi kui nad on minu endised sõbrad, on meil seltsimees Dzeržinski. Ta puhastab praegu Petrogradis Augeiase talle!..” Iljitši silmis põles fanaatiline, tige tuli.

      Ma ei saanudki teada, kes see tema vestluskaaslane oli. Mäletan ainult seda, et külaline ütles:

      „Ma ei oska ega taha rääkida Robespierre’dega.” Ta tõusis ja lahkus kabinetist.

      Just siis astus tuppa kõverjalgne, väikest kasvu habemeta mees, kellel oli suur otsekui rippuv nina ja sellel näpitsprillid. See oli Uritski, eilne menševik, nüüd aga Trotski truu poolehoidja… ja Iljitši ori. Kui ta rääkis Iljitšiga, säras ta nägu vaimustusest. Teistega rääkides ajas tema alatine irooniline ja põlglik näoilme vestluskaaslased segadusse.

      „Ta oli ometigi tark inimene, aga milline idioot ta nüüd on,” ütles Iljitš sisseastunud mehele, noogutades ukse poole.

      Minu oli ta täiesti unustanud ja rääkis sisseastunuga Asutavast Kogust ja sellest, kuidas seda laiali ajada. Ma kuulasin nende juttu ülimalt nukralt. Kui palju hukkus meid, revolutsionääre, selle nimel, et saaks valitud esimene Venemaa vaba parlament. Nüüd istuvad siin kaks revolutsionääri ja lepivad kokku, kuidas seda likvideerida!

      Lõpuks tulin ma Iljitšile meelde:

      „Me saadame teid Tšekaasse – Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorralisse Komisjoni. Kuid teie osaks on seal eriline missioon. Ma loodan, et teile jäid sõnad ülemaailmsest revolutsioonist meelde? Nüüd on see meie ainuke lootus. Minge Dzeržinski juurde, ta ootab teid…”

      1917. aasta detsembris loodi meie maal Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon. Kuid kohe algusest peale oli tal salajane ülesanne…

      Ükskord nägin ma Smolnõis naljakat paari: kõhn, pikk, kähinal köhiv poolakas Dzeržinski ja tema kõrval valgepäine, ümara näoga, lustakas lätlane Peters (Dzeržinskist sai Tšekaa esimees ja Petersist tema asetäitja). Dzeržinskil olid käes aktikaaned, tal olid need alati kaasas. Aktikaante vahel oli kogu komisjoni salajane arhiiv ja Petersi nahkkuue taskus oli komisjoni kõhnuke rahakott.

      Kuid peagi lahkusid nad Smolnõist ja sättisid end sisse endise linnavalitsuse suurejoonelises hoones. Siin olid ühel korrusel kongid. Siin olid kunagi istunud Narodnaja Volja liikmed, kes korraldasid atentaadi keisrile, siin oli jõudnud istuda ka Dzeržinski ise.

      Nüüd istus Dzeržinski kongi asemel linnapea kabinetis ja elas tema korteris. Korter oli siinsamas viiendal korrusel.

      Mäletan, kuidas ma läksin üles tema kabinetti mööda treppi, mida oli kunagi katnud uhke, nüüd aga räpane ja täissülitatud vaip (lift muidugi ei töötanud).

      Dzeržinski seisis marmorist kamina juures, milles põles tuli. Suurtest akendest, mis vaatasid Admiraliteedi tänava poole, pressis sisse meie halastamatu Petrogradi tuul.

      „Hakkad tööle meie juures. Hakkame organiseerima ülemaailmset revolutsiooni. Ilma selleta me kaua vastu ei pea.” Ta ulatas mulle Tšekaa mandaadi. „Erakorralise” kurikuulus mandaat (linnas levisid juba kohutavad jutud selle komisjoni korraldatud mahalaskmistest).

      Ametikohta ei olnud mandaadil ära näidatud.

      Dzeržinski ütles:

      „Iljitš soovitas sellele tööle sind. Lenin tutvustab ise sind sinu esimese konkreetse ülesandega.” Turtsuv, köha tõttu hingeldav Dzeržinski seletas siiski ise. „Nagu teada, kuulutati meile välja boikott, diplomaatilisi suhteid teiste riikidega meil ei ole. Seetõttu ei saa olla banaalset luuramist saatkondade ja kaubandusesinduste ametnike abil. Kuid me saame ilma selleta läbi. Põrandaaluse revolutsioonilise tegevuse perioodil, põgenedes alatasa välismaale, õppisite teie, vanad bolševikud, kasutama võõraid passe, võõraid perekonnanimesid ja võõraid elulugusid. Ma olen kindel, et me suudame illegaalse luuramise korraldada heal tasemel. Soovin teile edu, seltsimees.” Hakkas köhima, kuid lisas siiski: „Ja elagu ülemaailmne revolutsioon!..”

      Sel päeval andis Dzeržinski välja umbes kolmkümmend niisugust mandaati. Ja meie, kolmkümmend illegaali, moodustasime esimese nõukogude

Скачать книгу