LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaksal näinud Iljitši seismas soomusautol, nüüd põgenes ta sellesama vaksali kaudu pealinnast…

      Istusime rongi. Zinovjev jäi vagunis kohe magama, Iljitš ei saanud sõba silmale.

      „On seltsimehel alles närvid!” ütles ta ja ajas valjusti norskava Zinovjevi üles, kartes, et võimas norskamine äratab meie vastu tähelepanu.

      Sestroretskis sõitsime töölise Jemeljanovi juurde, ta oli bolševik. Sama päeva õhtul viis Jemeljanov meid suure järve kaldale, kus ootasid tema kaks poega. Nad viisid meid paadiga teisele kaldale…

      Me sattusime rohelisse paradiisi. Siin oli veepiirist mitte kaugel onn (niisugustes elavad talupojad heinatöö ajal).

      Koba ja Jemeljanovi pojad tõstsid paadi tühjaks. Kandsid Koba sõnutsi onni „kõik, mis oli meie Robinsonidele eluks vaja”.

      Oli täiskuu. Robinson Zinovjev kõndis järve kaldal.

      „Milline vaikus,” sosistas ta vaimustuses. „On kuulda, kuidas rohi sahiseb. Kuulete?.. Ja taevas… Tähti täis… Linnas midagi niisugust ei näe.”

      Iljitš istus mõtlikult veidi eemal vee ääres. Ma kartsin tema rahu rikkuda.

      Kuid ta hakkas ise rääkima ja hoopiski mitte nii poeetiliselt:

      „Nõukogus peab menševikega rangem olema. Ärge olge heasüdamlikud tossikesed, kokkuleplased. Mitte mingeid kokkuleppeid nende kelmidega. Seda hoorade rämpsu tuleb kogu aeg paljastada…”

      Lõpuks oli kogu kaasatoodud kraam onnis. Sülelesime hüvastijätuks.

      Mina ja Koba istusime paati, Jemeljanovi pojad haarasid aerud. Sõudsime minema. Onn kadus pimedusse.

      Hiljem tegi Koba sellest onnist ühe kommunismi pühapaikadest. Tuhandetel maalidel kujutatakse üksildast Iljitši, kes kirjutab selle kõrval oma surematuid teoseid. Teine onni elanik – Zinovjev – kaob elust ja maalidelt. Lõuendile ei pääse ka Jemeljanov, kes Iljitšile peavarju andis. Onn hävitab vanamehe järeltulijad, rikub tema elu ära. Tema mõlemad pojad tõid paadiga toitu kurbadele põgenikele, nad teadsid liiga palju „teisest” elanikust. Mõlemad saavad Koba laagrites kuuli.

      Kuid kaalutlev Koba jätab vanamehe Jemeljanovi ellu (ta heidetakse parteist välja ja saadetakse asumisele – kõigest). Kui jõuab kätte onni epopöa kolmekümnes aastapäev, toob Koba Jemeljanovi asumiselt tagasi. Ta teeb vanamehest muuseumi elusa eksponaadi…

      Onni juubelit tähistatakse pidulikult. Koba saadab minu pidustusi jälgima.

      Ma näen tuhandeid ekskursante, kes käivad ümber hävimatu, alatasa uuendatava onni. Selle kõrval on poolpime kookus eksponaat – vanamees Jemeljanov –, ta räägib päheõpitud teksti suurte juhtide suurest sõprusest:

      „Kallid seltsimehed, tuhande üheksasaja seitsmeteistkümnendal aastal elas end Ajutise Valitsuse õelate nuhkide eest varjates selles onnis Vladimir Iljitš Lenin. Suur ja tark seltsimees Stalin päästis revolutsiooni jaoks suure Lenini. Ta tõi Lenini siia ja käis korduvalt paadiga seltsimees Leninit vaatamas…”

      Kuid see kõik saab olema kunagi tulevikus.

      Tookord aga vaatas Koba pimedusse kaduvat kallast. Ja ütles äkki vallatult, poisikeselikult:

      „Aga mina jäin ju nüüd… juhi asemele!” Ta turtsatas vuntsi.

      Koba passib juhi ülikonda selga

      Tõepoolest, ühed juhid istusid ilusti vanglas, teised varjasid end siin järve ääres…

      Partei juhiks jäi… Koba Stalin! Nii viis suur maletaja Koba lõpule järjekordse eduka partii.

      Nüüd saatis Iljitš oma instruktsioonid parteile ainult tema kaudu. Partei järgmise kongressi viis läbi juhi ülesandeid täitev Koba.

      Enne kongressi selgus, et riietest oli tal ainult sitsist päevasärk ning vana võidunud ja kulunud pintsak. Ta elas siis Allilujevite juures. Nadja vananev kaunitarist ema ütles resoluutselt:

      „Niisugustes riietes kongressi läbi viia ei saa. Te olete ju nüüd kõige tähtsam.”

      Koba ei pidanud vastu, naeratas tähtsalt. Ema ja Nadja läksid ostma ülikonda, särki ja lipsu.

      Päev hiljem seisis Koba peegli ees, seljas poolsõjaväeline frentš ja jalas säärikud. End peeglis vaadates ütles ta:

      „Me oleme asunud sõjakäigule – hävitama vana maailma. Ja looma uut taevast ja uusi kaldaid. Nagu meid õpetab seltsimees Kristus: „Ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma”…”

      Nadja plaksutas käsi. Ta vaatas Kobat särasilmi. Kuidas tema õnnelikud silmad põlesid! See pilk kaob hiljem tema näolt igaveseks.

      Niisiis, tal oli lühike nimi, mida oli rahvahulgal nii lihtne hüüda – Stalin. Ja juhi poolsõjaväeline riietus, milles võis teha ajalugu.

      Ka Lenin hakkab niisugust frentši kandma.

      Oktoobri ülestõus ja Koba salajane missioon

      Ma jätan vahele jutustuse meie kuulsusrikkast teest nende mõne kuu jooksul. Kuidas me viletsast, tagakiusatavast, spionaažis süüdistatavast väikesest parteist, mille juht oli pugenud põranda alla, muutusime ähvardavaks jõuks. Me saime selliseks jõuks 1917. aasta oktoobriks. Kuid keegi ei olnud veel aru saanud meie esilekerkimise peamisest põhjusest. Isegi meie ei mõistnud seda. Me arvasime, et rahvas vihkas Ajutise Valitsuse võimu, sest rahvale ei antud ihaldatud rahu ega talurahvale ihaldatud maad.

      Tegelikult otsustas paljutki miski muu – salajane, teadvustamatu.Rahvas vihkas uut võimu, sest… enam ei olnud võimu ennast. Rahvas, kes oli elanud tuhandeid aastaid halastamatu võimu all, igatses taga seda talle nii lähedaseks saanud võimu. Ajutine Valitsus uputas võimu sõnadetulva, vabadustesse, otsustusvõimetusse.

      Võim vedeles maas. Iljitš korjas selle üles.

      Alguses võtsime me enda kätte nõukogu. Selle juhiks sai peagi vangist vabastatud Trotski. Varsti levis kuuldus: Iljitš on naasnud Petrogradi. Mina teda ei näinud. Ta varjas end endiselt kuskil, ta olevat tulnud keskkomitee istungile grimeerituna ja nõudnud, et partei haaraks võimu…

      Hämmastav inimene. Uskumata arg… ja uskumata kartmatu. Kui palju ehmunud hääli oli ülestõusu vastu!

      Kuid Iljitš oli taltsutamatu. Milliste valitud sõimusõnadega see intelligent siunas vaenlasi! Toimusid palavikulised nõupidamised ja hääletamised. Kuid Koba häält neil kuulda ei olnud. Ta hääletas koos Leniniga, kuid vaikides, sõna võtmata.

      Kartmatu Iljitš võitis ja tõttas kaduma põrandaalusesse korterisse. Partei valmistus ülestõusuks.

      Võimu haaramise viis läbi Trotski. Temast sai Oktoobripöörde tõeline isa… Ma mäletan, et oli hilisöö, poolpimedas toas olid Kamenev, Zinovjev, Ordžonikidze, hiiglasekasvu madrus Dõbenko, selline ajuvaba võimas golem, ning alatasa külmetanud ja köhiv lipnik Krõlenko. Ja muidugi Sverdlov. Peaaegu kõigil oli väike kikkhabe nagu Trotskil.

      Esines Sverdlov. Ta oli tollal Trotski, bolševike kõige tähtsama oraatori järel teine kõnemees. Ja (kordan) Lenini ustav vari, kes täitis kõik tema käsud.

      Kuidas revolutsioon inimesi muudab! Sverdlov ei meenutanud enam vaikset juudi intelligenti, keda ma olin tundnud Turuhhanskis. Revolutsioon on teater, kus inimesed hakkavad mängima uusi rolle. Nii arvasin ma tollal… Aga praegu ma mõtlen: revolutsioon on midagi salajast, mis peitub päris hingepõhjas. Meie igavene vägivallaihalus, mis pääseb lõpuks valla.

      Sverdlov seisis poolpimedas, mustendas ähvardavalt. Süsimustad juuksed, mustad vuntsid ja habe, must nahkkuub, millest ta tegi bolševike moerõiva; tema paksul ninal helkisid näpitsprillid. Teda nimetatigi nüüd nii: bolševike must saatan. Teda põletas ammendamatu energilisus. Ta oleks nagu tunnetanud, et tal ei ole kaua elada jäänud. Ma mäletan selgesti, et Sverdlov nõudis tol päeval ülestõusu viivitamatut alustamist. Vastuseks puhkes Trotski… naerma! Ta ütles:

      „Unustage see sõna. Jätke see Iljitšile.

Скачать книгу