ТОП просматриваемых книг сайта:
Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused. Edvard Radzinsky
Читать онлайн.Название Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused
Год выпуска 2015
isbn 9789985335093
Автор произведения Edvard Radzinsky
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Rõdule astusid Lunatšarski ja Sverdlov – „teist järku bolševikud”. Kuid madrused kihutasid nad minema:
„Tahame seltsimees Leninit!”
„Seltsimees Lenin on haige,” teatas Sverdlov.
(Sellest hetkest peale, kui Lenin saabus Petrogradi, ei lahkunud Sverdlov sõna otseses mõttes tema juurest: oli peamine käsutäitja, sekretär ja lapsehoidja.)
Madrused läksid rahutuks. Paleesse tormas sisse maruvihane mitšman Raskolnikov.
Ma viisin ta baleriini magamistuppa. Siin istusid kamina juures Iljitš ja rahusobitaja Koba.
Raskolnikov alustas erutatult:
„Vladimir Iljitš! Madrused ootavad teie esinemist. Me tuline siia selleks, et anda kogu võim nõukogudele.”
Iljitš oli ilmselt segaduses ja… kohkunud. Sel hetkel astus tuppa Sverdlov.
Ta sai Lenini seisundist aru ja ütles:
„Vladimir Iljitš ei tohi rõdule minna. Me ei tea, mis võib tulla pähe poolpurjus ja kokaiiniuimas relvastatud rahvahulgale.”
Aga minemata jätta ka ei saanud. Seda nõudis otsustavalt Raskolnikov. Siis tegi Sverdlov ettepaneku:
„Teatame nii: „Esineb nõukogu täitevkomitee liige ja meie partei keskkomitee liige seltsimees Koba Stalin.” Rõdule läheb Fudži, ta on väga sarnane. Ainult et Fudžil tuleb otsekohe habe ära ajada. (Seda habet kandsin ma perioodiliselt pärast Morozovi tapmist. Ma olin tookord endale valehabemega väga meeldinud.) „Ta pöördub madruste poole üleskutsega minna Tauria palee juurde. Kui nad teda kuulda ei võta, siis tuleb minna Iljitšil. Kuid sel juhul jääb Fudži seisma rõdule sammu võrra Leninist eespoole, kaitstes teda oma kehaga paremalt. Vasakul seisan mina…”
Nii otsustati minu asemel minu elu ja surma üle ja ma… nõustusin! Mina, teist järku revolutsionäär, ei tohtinud küsida, miks ei tee seda kõike esimest järku revolutsionäär Koba Stalin. Partei peab oma peamist kaadrit hoidma.
Koba tegutses habemenoaga oivaliselt ja ajas isiklikult mul habeme ära, jätnud vuntsid alles. Peab ütlema, et nüüd olin ma jälle temaga väga sarnane.
Niisiis läks Sverdlov uuesti rõdule ja ütles:
„Seltsimehed madrused! Iljitš on haige! Teile esineb Petrogradi nõukogu täitevkomitee liige, meie partei keskkomitee liige seltsimees Koba Stalin.”
Pahameelekisa ei lasknud mul suud lahti teha. Siis ilmus rõdu uksele Iljitš. Kostis vaimustunud huilgamine, keegi alustas „Internatsionaali”! Tulistati õhku. Lenin seisis rõdu ukse juures ja ütles mõned ettevaatlikud, arusaamatud sõnad, mis ei jäänud mulle meelde.
Kuid tema sõnad mattusid hüüetesse:
„Mis te tühja lobisete! Viige meid tegema seda, milleks me siia tulime!”
Iljitš ütles valjusti, selgesti ja raevukalt:
„Elagu sotsialistlik revolutsioon! Kogu võim nõukogudele!”
Madrused lõugasid oma armastatud hüüdu: „Hurraa!”
Sõjaväeorkestri mürtsudes asus kolonn teele Tauria palee poole nõudma, et nõukogu kukutaks võimult Ajutise Valitsuse ja võtaks võimu enda kätte. Lenin sõitis kolonni järel autoga, Koba koos temaga. Mina jäin paleesse ootama…
Tolle päeva õhtut mäletan ma häguselt… Sõjavägi lõi Tauria palee poole läinud madrused tagasi, Nevski prospektil käis tund aega tulevahetus. Oli palju ohvreid.
Mitu tundi hulkusid tööliste ja relvastatud madruste hulgad sihitult ja väsinult mööda tänavaid. Ülestõus kukkus minu silme all läbi.
Samal ajal saabusid vist rindelt linna valitsusele ustavad sõjaväeosad. Algasid arreteerimised. Madrused taandusid meie palee juurde.
Kõik toad olid madruseid täis. Mõned olid end trepile sisse seadnud: lamasid astmetel ja suitsetasid. Haises mahorka järele.
Iljitš istus baleriini magamistoas. Koba ja Sverdlov olid kogu aeg tema juures.
Vist sama päeva õhtul järgnes valitsuse karm vastus. Justiitsminister Pereverzev andis ajalehtedele intervjuu alles lõpule viimata juurdluse materjalidest Lenini ja bolševike partei sidemetest sakslastega.
Öösel toimus palees keskkomitee istung. Seejärel läksime meie Kobaga täitevkomiteesse. Sedapuhku rääkis ainult Koba. Ta teatas Tšheidzele, et keskkomitee võttis vastu otsuse lõpetada demonstratsioon.
„Ei maksa nimetada seda demonstratsiooniks. Toimus relvastatud mäss,” katkestas Tšheidze. „Te lõite kartma süüdistusi spioneerimises ja püüdsite võimu haarata.”
Koba õhkas ja palus „nagu grusiin grusiinilt” Tšheidzel „teha lõpp sellele laimule ja keelata juurdluse materjalide avaldamine, kuni see pole lõpule viidud”.
Tšheidze silmadest vaatas vastu äng. Tema ja Kerenski oleks nii väga tahtnud meid paljastada ja hävitada! Aga ei saanud! Sest nad mõistsid, millist rõõmu teeks see kontrrevolutsioonile. Ei tohtinud raiuda oksa, millel istusime nii meie kui ka nemad!
Tšheidze lubas mornilt, et võtab ühendust kõigi suuremate ajalehtedega ja selgitab olukorda.
Paleesse tagasi pöördudes ütles Koba muiates:
„Kui ta ka mõned ära veenab, ega kõigi suud ei sulge…”
Ta vajus ohtlikult mõttesse.
Rahusobitaja Koba
Iljitš tormas mööda magamistuba ringi. Ründas Kobat:
„Miks me istume siin lõksus? Siin on Romanovite varjud, siin on võimatu olla!”
„Ärge muretsege, Vladimir Iljitš. Mul on korter valmis pandud. Ootame öö ära ja lahkume siit.”
Öösel viis Koba Iljitši ära, mina jäin paleesse.
Koba oli kõik õigesti ette näinud. Hommikul ilmus mingi kollane ajaleheke, milles oli kahe tuntud revolutsionääri kiri – üks oli Pankratov, ta oli aastaid istunud Schlüsselburgi kindluses, ja oli veel keegi (kes, seda ma ei mäleta). Mõlemad süüdistasid Leninit ja meid kõiki spioneerimises. Keskpäeval nägin ma aknast, kuidas rindelt saabunud soldatid piirasid meie palee sisse.
Rõdule välja minna enam ei saanud.
Me valmistusime end baleriini armupesas kaitsma. Palees oli Raskolnikov ja ligikaudu kakssada madrust. Umbes samapalju oli neid ka Peeter-Pauli kindluses, nad kavatsesid kaitsta end seal.
Kui Kšessinskaja oleks näinud, kuidas räige sõimu saatel lõhuti kallist mööblit, raiuti tiibklaveri kaant, barrikadeeriti aknaid… Kõige naljakam oli see, et ma tundsin sedasama – peaaegu et meeleheidet. Maja, mida ma olin hakanud armastama – mis seal ikka salata – lõhuti minu silme all…
Aknast nägin rindelt saabunud habemesse kasvanud soldatit, ta pea oli määrdunud sidemega kinni seotud. Ta karjus:
„Elate siin jõude, tagalarotid! Mürgeldate? Oodake aga!..” Räme sõim. „Küll me teid kätte saame!..” Räme sõim.
Need rindelt äratoodud soldatid vihkasid meid, „tagalas jõlkujaid”. Oli selge, et halastust ei ole loota…
Sel hetkel tuli Koba. Selgus, et tal oli õnnestunud täitevkomiteega kokku leppida. Palee pidi antama ära ilma lahingut pidamata. Madrused olid kohustatud andma ära relvad, minema laevadele tagasi ja seilama otsekohe tagasi Kroonlinna… Raskolnikov muidugi sõimas ropult, kuid minu meelest rohkem moe pärast. Surra tal tahtmist ei olnud. Tema madrustel samuti.
Relvad laoti hunnikusse aias lõkkekoha juures, kus oli küpsetatud Esmeralda