LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hakkas plaksutama esimesena. Tema järel mina. Ja kõik ülejäänud.

      Kamenev oli segaduses, ta ütles oma kohalt tõusmata:

      „Kuid Iljitš vahetab Marxi välja. Ja sina koos temaga! Marx rääkis midagi muud…”

      „Kellele ta rääkis?” katkestas Koba teda järsult. „Kas sulle või? Kui Marx kellegagi räägib, siis ainult Leniniga.”

      Naer ja kiiduavaldused saalis. Iljitš ähvardas Kobat sõrmega. Ja lisas hellalt:

      „Asiaat…”

      Öisel tänaval ütles Koba mulle:

      „Juhile on kõik lubatud, Fudži. Isegi Marxi parandada. Õpime tasapisi, õpime…”

      Üleliigne on öelda, et sellest ajast alates sai temast jälle Lenini mõtete orjalik seletaja. Ta oli saanud aru, et peremees on tagasi. Ta sai nüüd kõigest õigel ajal aru…

      Kuid tagasi ei olnud tulnud lihtsalt peremees, vaid väga rikas peremees.

      Maikuu alguses tuli Petrogradi Lev Trotski. Tema saabumine sõna otsese mõttes elektriseeris kogu linna ja varjutas täielikult Lenini naasmise…

      Trotski oli uskumatult efektne. Miskipärast kirjeldatakse teda süsimusta brünetina. Tegelikult oli ta tihedate lainjate juustega šatään. Ta meeldis naistele väga… Alati oli ta erutatud, näpitsprillid varjasid põlevaid siniseid silmi, võimas hääl – see oli väsimatu ja vali nagu kõuemürin. Tema kõned ise: värvikad kujundid, põletav iroonia ja tollal nii levinud paatos. Kuid tema andes peitus ohtlik lõks. Ta oli väga hea näitleja, hiilgav oraator, suurepärane ajakirjanik, kuid hoopiski mitte suur poliitik. Menu kuulajate seas ja lugejate vaimustus olid tema jaoks võimust palju tähtsamad!

      Varsti leidis aset võimatu: kahe sündinud liidri, kahe eilse halastamatu vaenlase Trotski ja Iljitši liitumine.

      Liidu kulisside taga oli Parvus. Ta hindas õigesti Lenini raudset tahet ja tema diktaatorlikku võimuiha. Ta teadis, et revolutsioon on teater. Selleks on vaja suurt oraatorit. Šamaani! See oli Trotski. Parvus viis läbi tol ajal võimatuna näiva asja: veenis neid kahte liituma.

      Kuid Koba nägi, et see liit muutis väga vähe. Iljitš elas salajas raskelt läbi ja jäi elu lõpuni läbi elama Trotski enneolematut populaarsust. Ta oli Trotskile partei pärast armukade.

      Koba sai sellest kohe aru. Temast sai igaveseks Trotski lepitamatu vaenlane. Vaatamata Iljitši veenmisele ja… Iljitši heameeleks. Muuhulgas hindas Lenin Kobat ka selle pärast.

      Nüüd oli parteil kaks suurt juhti. Kuid sel ajal levisid üha visamalt kuuldused, et heategija Parvus on banaalne Saksa spioon, kes varjab end üllaste ideede taha, aga võtab endale lõviosa tohututest summadest, mida Saksa kindralid eraldavad Vene revolutsioonile. Tõepoolest, Paksuke rikastus uskumatul kombel. Ostis paleesid, maju, terve väikse saare Berliinis Wannsee järvel. Saarel asuvas villas korraldas ta fantastilisi orgiaid, kuhu sõitsid kokku kuulsad kokotid kogu Euroopast. Kõigest sellest kirjutati ajalehtedes. Saksa sotsiaaldemokraadid hakkasid Parvusest põlglikult eemale hoidma…

      Nüüd varjasid Trotski ja Lenin hoolega oma sidemeid Parvusega. Paksuke muutus üha rohkem räpaseks revolutsiooniplikaks, sidemeid kellega peab varjama… kuid kelle kasutamisest tegelikult ei loobuta.

      Ülesanne, millest ajalugu ei saa teada

      Oktoober, ülestõus ja bolševike riigipööre… Ma näen seda unenägu sageli… Külm Petrogradi tuul, lumesegune vihm, tinane Neeva, esimesed räpased jääpangad ujuvad linna. Koridor Smolnõi võlvide all. Kõrge laubaga mees, peas röövli soni, Trotski hooletult õlgadele heidetud sinelis ja sõber Koba, kes turtsus tihedasse, tollal väga tihedasse vuntsi…

      Bolševike oktoobripöörde päevil kogunesid kõik bolševike liidrid Smolnõisse – ülestõusu staapi. Kuid minu sõpra Kobat seal ei olnud. Ajaloo hiilgehetkel oli ta… ajaloo jaoks kadunud. Hiljem mõtlevad meie ajaloolased välja, et Koba olevat kuulunud mingisse Petrogradi nõukogu büroosse, mis salaja juhtis ülestõusu. Meie, kõik bolševikud, kes töötasid tol ajal nõukogus, teadsid, et see oli rumal väljamõeldis. Sellest sündis versioon, et Koba oli lihtsalt araks löönud ja ootas kuskil ohutus kohas ära, et kes jääb peale.

      Kuid pidage meeles: Koba võis olla kohutav. Kuid kohutav argpüks ei olnud ta kunagi. Lihtsalt tollel külmal saatuslikul ööl, mil laternate valgusel sadas lumesegust vihma, täitsime me partei salajast ülesannet. Kuid see ülesanne oli hiljem Koba meelest allpool tema väärikust. Ta ei meenutanud seda kunagi.

      Algus sellele salapärasele ülesandele pandi märksa varem: 1917. aasta juulis, mil Peterburis puhkes poliitiline skandaal.

      Mina elasin endiselt Kšessinskaja palees, kui minu juurde tuli Koba. Sulges ukse, käis toas ringi. Siis hakkas rääkima nii, nagu ta oli seda teinud varem, see tähendab katkendlikult ja kiiresti:

      „See, mida sa kuuled, unusta ära. Arreteeriti agent, kes vedas meile sakslaste raha. Argpüks lõi verest välja ja tunnistas, et sakslased olid ta värvanud tegema meie kaudu propagandat Saksamaaga rahu sõlmimise kasuks ja õõnestama usaldust Ajutise Valitsuse vastu. Teatati, et sellise ülesande olevat…” Ta muigas ja kordas: „…olevat sakslased andnud Iljitšile ja Saksa Kindralstaap maksvat meile regulaarselt raha. Pärast niisugust ülestunnistust, millest meil ei olnud aimugi, hakkas sõjaväe vastuluure jälgima meie parteid ja luges kogu see aeg edukalt telegramme meile välismaalt rahasummade laekumise kohta… Uurimine otsustas arreteerida meie partei juhtkonna süüdistatuna spioneerimises. Kahjuks ei ole see enam oletatavasti. Iljitš on paanikas…”

      Ma ei küsinudki, kust Koba seda kõike teadis. Ma arvan, et Kerenski käest. Esseer Kerenski sai muidugi aru: bolševike juhi süü tõestamise kasutavad monarhistid ja reaktsionäärid otsekohe ära vasakpoolsete jõudude vastu. Ta lekitas informatsiooni täitevkomitee liikmele Kobale.

      „Aga miks „olevat”, Koba? ”

      „Noh, katsu sa närusele väikekodanlasele selgeks teha: revolutsiooni heaks on kõik lubatud! Seepärast ütlen ma ka viimsepäevakohtus: olevat.”

      „Raha tulevat sakslastelt?”

      „Mitte ainult sakslastelt. Parvus õpetas meid raha teenima. Ta rajas meie jaoks varifirmad. Punase Risti heategevuslikus aktsioonis osaledes (tegelikult Saksamaa valitsuse salajase korralduse alusel) saime me tasuta preservatiive, ravimeid süüfilise raviks ja kraadiklaase. Ja müüsime neid Venemaale. Müük toimus Kopenhaageni ja Stockholmi kaudu Petrogradi… Ühesõnaga, valitsuse käes on pomm. Meie omadest ei tea seda keegi. Ainult Iljitš. Eile ta ütles: „Äkki me peaksime riskima? Süüdistusi ära ootamata lihtsalt võtma võimu enda kätte?””

      „Kuid see on hullumeelsus.”

      „Hullumeelsus on jätta midagi ette võtmata, nagu see on kombeks meie sitastel intelligentidel,” ütles Koba. „Kroonlinna nõukogu korraldab praegu Ankruväljakul miitingut. Ma arvan, et oma viis tuhat madrust ujuvad päeval Petrogradi. Me loodame ka Esimese Kuulipildujapolgu peale. Ühesõnaga, meie sinuga hakkame tegutsema.”

      Me läksime nõukogusse.

      Ma ütlesin Tšheidzele:

      „Olukord on keeruline, soldatid, madrused ja töölised tahavad tulla tänavale.”

      Seejärel ütles Koba:

      „Meie partei ei kiida muidugi seda heaks ja saatis välja agitaatorid inimesi tagasi hoidma.”

      Koba palus selle avalduse protokolli kanda.

      Minu sugulane Tšheidze küsis pilkavalt:

      „Öelge, kulla mehed, milleks peaksid rahumeelsed inimesed kandma protokolli avalduse oma rahumeelsetest kavatsustest?”

      Ma vaikisin. Kuid Koba oli suur näitleja. Ta ohkas ja laiutas käsi. Tšheidze sai aru: rahumeelne Koba püüdis peatada arulagedaid bolševikke, kuid tulutult. Koba palus luba lahkuda, et hoida tagasi üles tõusma kippuvaid töölisi, madruseid ja soldateid.

      Me

Скачать книгу