LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teist taga lonkivatel rahvahulkadel oli nüüd selge ja õnnelik siht: otsida „rahva timukaid – politseinikke ja sandarmeid” ning „peitu pugenud kontrrevolutsionääre”. Kogu linnas käisid meie nõukogu korraldatud endise võimu esindajate läbiotsimised ja arreteerimised.

      Teel palus Kamenev peatuda ohranka maha põletatud osakonna juures, ta tahtis seda pilti nautida… Koba vaatas söestunud, ikka veel suitsevaid varemeid muiates ja vaikides. Sel ajal hüppas vastasmajast välja keegi väga pikk ja kogukas mees, kallis kasukas seljas, ning pani mööda kõnniteed jooksu piki sõiduteel sammuvat rahvahulka.

      „Võtke kinni! Muidu pääseb see tõbras minema!” karjus tema järel majast välja jooksnud väikest kasvu madrus.

      Kohe hüppas keegi rahvahulgast välja ja pani jooksjale osavalt jala taha. Too kukkus oma uhke kasukaga porilompi.

      Madrus jõudis talle järele, tõstis ta kraedpidi üles ja hoidis nüüd kõvasti kinni. Nende ümber kogunes rahvas. Too kasukas mees oli väga pikk ja arvatavasti ka tugev. Kuid seisis miskipärast alandlikult paigal. Tema porine nägu kõrgus rahvahulga kohal.

      „Seda koerapoega ma tean, kodanikud,” hüüdis madrus valjusti rahvahulgale, „ma olen teda kaua otsinud. Ta kuulas mind isiklikult üle. Peksis mind näkku. Nüüd virutan talle mina.” Ta hüppas üles ja lõi pikka meest rusikaga vastu hambaid. Too sülitas veritsevate huultega vaikides hambad suust välja.

      „Kas sa olid kõrge ülemus, teie kõrgeausus?” hüüdis madrus. „Kas nüüd on tunne sant? Kas sa vastad ka midagi või?”

      Pikk vaikis, madrus hüppas jälle üles ja lõi teda veel kord rusikaga näkku.

      „Sant,” sosistas too ja sülitas jälle.

      Sel hetkel märkas ta meid. Ta vaatas anuvalt… Kobale otsa! Koba pööras pilgu ära, kuid oli hilja. Pikk rebis end madruse käest lahti ja sööstis tema juurde. Ma kuulsin, kuidas ta sosistas:

      „Päästke mind ära! Teie saate seda teha!”

      Koba tõukas ta eemale ja hüüdis kuidagi uljalt, lõbusalt rahvahulgale:

      „Pekske madu, vennad,” ja kähku mulle: „Mis sa seisad? Peksa madu!”

      Ma täitsin ta käsu nagu alati. Tormasin kasukale kallale, tõukasin ta porilompi, kuid hüppasin kohe eemale ja tegin seda õigel ajal. Kättemaksuhimuline rahvahulk tormas talle kallale ja peksis surnuks.

      Pikk lebas oma kasukaga porilombis. Keegi, kes oli teda äsja peksnud, tundis lõpuks huvi:

      „Mille eest teda?”

      Rahvahulgast vastati:

      „Kes seda teab… Tal on nüüd hing väljas, ega ta enam vasta.”

      Madrus seletas:

      „Ta oli jälituses väga tähtis ametnik! Vahi, milline kasukas tal on. Miks lasta heal asjal raisku minna, õigeusklikud.” Ta hakkas surnult asjalikult kasukat seljast võtma.

      Just siis hakkasin ma esimest korda aimama Koba saladust.

      Me jõudsime Moika tänavale. Molotovi kabinetis läks jutuks…

      Koba võttis musta palitu seljast. Selle all oli kulunud pintsak, vene päevasärk, otsapidi viltidesse topitud püksid. Kamenev riputas samuti palitu varna, temal oli seljas väga korralik vestiga ülikond (hiljem nägin ma niisugust ülikonda Iljitšil). Tema rahvaga sarnaneda ei tahtnud. Tal oli õigus. Meie rahva peamine omadus on „omasid” mitte sallida.

      Molotov ja Koba olid tuttavad ühiselt veedetud asumisaastatest, kuid tookord ei avaldunud see mitte kuidagi. Nad kohtusid nagu kaks täiesti võõrast inimest.

      Kamenev alustas ettevaatlikult, viisakalt:

      „Niisiis, täpsustagem, kulla mees, kes toimetab partei kõige tähtsamat ajalehte.”

      „Mina,” vastas Molotov.

      „Noormees, ma tahaksin mõned muudatused teha. Partei kõige tähtsamat ajalehte toimetavad tänasest päevast peale uued seltsimehed: meie partei keskkomitee liige seltsimees Koba Stalin ja seltsimees Kamenev, selle endine toimetaja, Riigiduuma liige, bolševike fraktsiooni juht. Palun meist lugu pidada ja meisse hästi suhtuda. Ma loodan, kullake, et teil ei ole midagi selle vastu?”

      Molotov jäi mõttesse. Siis vaatas kaugelt saabunud üle. Ja ütles:

      „Mina vastu ei ole. Kas ma peaksin lahkuma?”

      „Mitte mingil juhul. Te hakkate meid abistama,” naeratas Kamenev ja palus meid jätta ta Kobaga kahekesi.

      Mina ja Molotov läksime koridori. Siin istus toolil meie kannul pärale jõudnud Šljapnikov. Minust välja tegemata hakkas ta Molotovi räigelt sõimama, et miks too järele andis (kuulas ukse taga pealt).

      Molotov muigas ja vastas nagu ikka väga rahulikult:

      „Varsti saabub Iljitš, tema on alati eriarvamusel. Mida see kompetentne paarisrakend ajalehes ka ei kirjutaks, eksivad nad niikuinii… Iljitš teeb nendele ennast täis lollidele lõpu peale. Nii et las nemad vastutavad ajalehe eest.”

      Šljapnikov jäi mõttesse. Ta teadis nagu me kõik, et Iljitš ei pääse Šveitsist Venemaale. Kuid ta teadis nagu me kõik, et sellest hoolimata Iljitš tuleb. Nii et mõelnud natuke, ei öelnud Šljapnikov enam midagi.

      Viisime Kamenevi koju ja sõitsime Koba sõprade Allilujevite poole. Ta oli kirja teel leppinud kokku asuda elama nende juurde. Teel küsisin ma Kobalt:

      „Me pole ammu näinud. Kuidas sind hüüda?”

      Ma teadsin, et juba alates 1914. aastast kirjutas ta alla Stalinina.

      „Seltsimees Stalin, kuid sinu jaoks olen ma Koba… Vanade sõprade jaoks olen surmani Koba.”

      „Miks Stalin?”2

      „Sest teras peab kõigele vastu… Mulle näib, et minu vana tuttav Molotov mõistab hästi, et teras vasarat ei karda. Ja tegi koha vabaks. Aga too seal koridoris ei saanud aru, sest ta on loll.” Kobal oli alati väga hea kuulmine olnud.

      „Aga miks Kamenev?”

      „Seltsimees Fudži on Evangeeliumi ära unustanud. Aga seltsimees Kamenev mäletab, kuigi pole seminaris õppinud… „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse…” „Sellele kaljule ehitan ma partei,” olevat Iljitš tema kohta öelnud. Vaevalt küll ütles, kui ta just väga heas tujus ei olnud. Kamenev on ennasttäis inimene.”

      „Aga miks mitte Stalinov? On ju Kamenev ja Molotov…”

      Koba naeris:

      „Lollakas! Sest Stalin on nagu Lenin… Suurmehed kuulevad alati saatuse salajast häält.”

      Ta oleks nagu kuulnud tookord seda nime, mida on hõlpus hüüda ja ülistada.

      „Kodumaa eest, Stalinovi eest!” – ei kõla! „Kodumaa eest, Stalini eest!” – see kõlab uhkelt!

      Koba viimane armastus

      Allilujevid elasid tavalises Peterburi üürimajas. Korter oli päris katuse all, viimasel korrusel. Vanemad olid läinud ostma külalise kostitamiseks toitu, meid võttis vastu uus põlvkond.

      Mulle jäid meelde kahe gümnaasiumitüdruku kenakesed näolapid, nad vaatasid venna Fjodori õla tagant välja…

      Mina astusin sisse esimesena, ja üks neist, mustasilmne, peenike, langes mulle kaela. Siis põrkas naljakalt eemale. Koba, kes tuli minu taga, turtsatas vuntsi.

      „Suur Jumal! Te olete nii sarnased,” ütles neiu. (Me polnud Kobaga juba ammu kohtunud ja ma olin jõudnud unustada selle sagedase refrääni.)

      „See on Fudži, minu vend,” seletas Koba.

      „Lihane vend?” küsis Fjodor.

      „Rohkem kui lihane. Ta on sõber…”

      Joodi teed. Ma mäletan, et kui Koba tuli mind ära saatma, sosistas ta:

      „Kenake,

Скачать книгу