LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ära, seltsimees!”

      Ja ma lasin sealt jalga! Jooksin ega kahelnud enam: nüüd ajavad nad asja edasi. Jätkavad, sest on hirmul.

      Šljapnikov jutustas: kui ma ära jooksin, tuli „Puškinist” preester. Hakkas veenma, et mindaks laiali. Aga oli juba hilja. Soldatid teadsid, et polkovniku tapmine pannakse nendele süüks. Taganeda ei olnud kuhugi. Ja jätkasid. Vene mässu igavene magus nakkus…

      Varsti ühinesid Pavlovki polguga tagavarapolgud: Volõõnia, Leedu ja Preobraženski polk! Pidutsege, reservväelased! See on ju palju parem, kui minna rindele surema. Juba kahekümne seitsmenda õhtuks oli kogu Peterburi sajatuhandeline garnison revolutsiooni poolt. Linn oli ülestõusnute käes. Mul seisab surmani meeles: Nevski prospekt ja seda mööda läheb keset sõiduteed poolesajatuhandeline rahvahulk. Kes ja kuidas selle kokku sai?! Seda ei teadnud keegi. Rahvasumm täitis kogu sõidutee ja kõnniteed, mürtsus „Marseljees”. Korrapealt oli kõik lehvidest, lippudest ja käesidemetest punane.

      Mäletan, kuidas ma läksin esimest korda põrgutulle – Tauria paleesse, kus pidas istungeid toosama Riigiduuma Komitee. Ma elasin tollal äärelinnas. Tuli jalgsi minna läbi kogu linna… Kuidas ma nautisin kauaoodatud revolutsiooni hingust! Oh seda armsat seitsmeteistkümnendat aastat! Kui kahju mul oli, et minu kõrval ei olnud minu uljast sõpra!

      Tauria palee juures oli suur segadus, hulk soldateid ja veoautosid. Tuldi Riigiduumale truudust vanduma. Punaste käesidemetega või punaste lehvidega hallidel sinelitel. Palee sammaste juures lainetas veripunane ja hall soldatite meri … Veoautodele laaditi mingeid varusid, relvi. Kelle käsul? Kuhu? Võib-olla polnudki mingit käsku, lihtsalt rööviti?! Üsna Tauria palee lähedal oli sõiduteel mahajäetud suurtükk, selle kõrval kastid mürskudega. Võta, tulista, varasta. Tee, mida tahad! Meie revolutsioon!

      Tol päeval käisin ma tükk aega Riigiduuma koridorides ringi, püüdes aru saada, mida meie, käputäis bolševikke, peaksime tegema. Juba õhtu eel, kui ma paleest välja tulin, nägin ma tollal sagedast pilti. Kättemaksu hirmus tulid Riigiduumasse end üles andma tsaariministrid ja politseiametnikud. Mõnikord tõi nad kohale vihane rahvahulk. Ma mäletan, kuidas soldatid vedasid mööda treppi üles piibrinahast kraega uhkes kasukas halli habemega meest. Ju ta oli mingi suur aukandja. Veeti revolutsiooni kombel – sedasama piibrinahast kraed pidi. Hallhabe sebis alandlikult ja haledalt jalgadega. Alt juba karjuti:

      „Mis tast vedada! Tehke tõprale ots peale!”

      Selsamal hetkel lendas kuulina Riigiduuma trepile, sellele rahva nüüdsele foorumile, paleest välja kõhn üleni tõmblev frentšis mees. Tõstis otsekui vannutades käe! Ja hüüdis vihaselt, ähvardavalt ja käskivalt:

      „Jätke see mees mulle! Tema üle hakkab kohut mõistma meie halastamatu revolutsiooniline kohus!”

      Tema hüüdes oli selline raev, selline ähvardus! Rahvahulk jäi hirmunult vait.

      Ta viis arreteeritu ära paleesse.

      Viis seal sees olevasse erilisse paviljoni, kus nad rahulikult istusid, revolutsiooni raevu eest kaitses neid Riigiduuma kaitsemeeskond. See frentšis mees lihtsalt päästis neid. Kerenski (see oli tema) ei olnud tõeline revolutsionäär. Ta kartis verd. Kas siis saavad juhtida revolutsiooni need, kes kardavad verd! Oh ei, nende saatuseks on hukkuda.

      Kuidas ma neid tollal põlgasin… Ajalehed ülistasid rahumeelset revolutsiooni, kuid ma teadsin, et see on tühi jutt. Niisugune asi ei ole võimalik! See oli esialgu alles tõelise revolutsiooni proov. Kuid tõeline oli juba teel! Kuidas ma ootasin ja kutsusin seda. Lugesin ajalehest: „Tapetud on Tveri kuberner!” Garnisonis hakati tulistama „nende kõrgeaususi” ohvitsere. Ta oli ärkamas, oma apluses arutu, meie kaunitar, verine plika, tõeline Vene revolutsioon! Või ta siis tahab pikalt magada nende viisakate härradega?!

      Kuid oli ka teine, kes ei kartnud verd. Ta unistas tollal nagu minagi sellest teisest, halastamatust revolutsioonist. Meie Iljitš. Ta oli sel ajal kaugel, Šveitsis, sõja poolt aheldatud, eraldatud Venemaast Saksamaa vaenuliku territooriumiga. Kuid teades tema metsikut energiat, ma ei kahelnud – ta tuleb… Kui vaja, siis linnutiivul!

      Ja oli veel üks, kes mõistis verd. Minu sõber Koba.

      Uue võimu sündimine

      Lõpuks ometi! Ma sain Kobalt telegrammi. Ta oli koos väljasaadetud bolševikega sõitnud Turuhhanskist rongiga välja Petrogradi. Mõjukas menševikust Riigiduuma saadik Tšheidze oli minu kauge sugulane. Kui sugupuid uurida, siis olid meie väikse kodumaa kõik elanikud omavahel sugulased. Ma läksin tema juurde, et paluda autot saabujate väärikaks vastuvõtmiseks. Saabusid ikkagi Riigiduuma saadikud Kamenev ja Muralov. Ka minu sõber Koba oli revolutsioonilise partei keskkomitee liige. Kõik nad olid kannatanud, nagu siis öeldi, „neetud tsaarirežiimi tingimustes”.

      Sattusin Tšheidzega kokku koridoris. Sugulane seisis, tema kiilaspea hiilgas. Tema kõrval oli rohelises frentšis kitsa näo ja suure ninaga alatasa erutatud Kerenski. Samal hetkel tuli koridori valjusti hingeldav Riigiduuma esimees paks Rodzjanko.

      Nagu neil päevil tavaliselt ikka, tormas Rodzjanko mööda koridori edasi, kuid nad pidasid ta kinni. Mina sain tunnistajaks stseenile, mis muutis Venemaa saatust.

      Kerenski sosistas (ta oli miitingutel hääle ära karjunud) Rodzjanko poole pöördudes:

      „Me pidasime siin nõu… On vaja otsekohe moodustada tööliste saadikute nõukogu.”

      „Milleks?” imestas Rodzjanko, vaadates talle otsa silmadega, mida ümbritsesid lillakad (magamatusest) varjud.

      „Kuidas milleks? Niisugune nõukogu oli meie esimese revolutsiooni laps viiendal aastal. Selle ajas tsaar laiali. Meil on tingimata vaja juhtida tähelepanu revolutsiooni järjepidevusele,” sosistas Kerenski.

      „Kas te olete kindel, et see ei suurenda… kuidas seda nüüd öelda…” Rodzjanko takerdus, püüdes väljenduda võimalikult delikaatselt ja soovimata „revolutsionääre” solvata, nagu ta kindla peale omaette seda paari nimetas.

      „Anarhiat,” ütles Tšheidze ette ja vastas: „Otse vastupidi! Töölised saavad aru, et on olemas nende õiguste kaitsja. Neil pole vaja kogu aeg miitinguid pidada. Aitab sellest, kui tulla nõukogusse ja asi ära rääkida.”

      „Hea küll, härrased, kui on vaja, siis on vaja!” nõustus Rodzjanko kõheldes. „Veel kord: mis saab teie komitee nimi olema?”

      „Nõukogu! Tööliste saadikute nõukogu!” kähistas Kerenski.

      „Noh hea küll, hea küll, härrased, olgu siis nõukogu,” ütles Rodzjanko rahustavalt. „Ainult et ei oleks anarhiat, ma palun teid väga, härrased. Tegutsege vastutustundlikult. Ma ei saa niigi aru, mis meil toimub. Peakorterisse läheb tsaarile telegramm telegrammi järel, kuid „hullumeelne sohver” ei vasta!” Rodzjanko tahtis juba jätkata oma jooksu mööda koridori, kuid minu arukas sugulane küsis:

      „Aga kus nõukogu koos käima hakkab?”

      „Tõepoolest?” peatus Kerenski, kes tahtis samuti lendu minna.

      Rodzjanko jäi mõttesse.

      Siis ütles keegi maas istuvatest ja suitsetavatest soldatitest laisalt:

      „Härra, anna neile number kaksteist, seal ei ole enam kedagi. Me viisime sealt hommikul toolid ära suurde saali, see on sul tühi.”

      „Väga õige, härrased,” elavnes Rodzjanko. „See ei ole tavaline tuba, see on võiks öelda koguni saal… Seal pidas varem istungeid meie eelarvekomisjon… Seal on omaette kabinet teie komisjoni esimehe jaoks…”

      „Nõukogu,” parandas Kerenski.

      „Noh, kõike head, härrased… Ärge ainult liiale minge.” Rodzjanko lippas rõõmsalt mööda koridori minema. Tema kannul lahkus ka Kerenski.

      Nii moodustasid nad paari minutiga tulevase revolutsiooni kõige tähtsama organi, mis hävitab nad kõik…

      Kohe astusid mõned veidi eemal seisvad mehed Tšheidze juurde. Need olid menševikud ja esseerid, kes olid alles hommikul

Скачать книгу