LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kes jätkab seltsimees Malinovski laimamist, heidetakse otsekohe partei ridadest välja…” Teatati, et kuuldusi Malinovski kohta levitab politsei.

      Kuid pärast Veebruarirevolutsiooni avastati politseidepartemangus dokumendid, mis vaieldamatult tõestasid, et „Vene Bebel” oli tavaline provokaator. Iljitšil tuli kapituleeruda.

      Malinovski mõistatusest sain ma aru palju hiljem. See oli 1946. aasta novembris (kui ma olin tulnud teist korda laagrist tagasi). Kuulasin tol hommikul raadiot, oli Oktoobrirevolutsiooni järjekordne aastapäev. Keegi jutustas, kuidas partei oli revolutsiooni eelõhtul võidelnud provokaatoritega ja kuidas paljastati Malinovski…

      Järgmisel päeval kohtasin meie Majas Kaldapealsel sedasama Soltsi. Minu äraoleku jooksul oli vaene mees vist päriselt aru kaotanud, kogu aeg kirjutas ta midagi väikestele paberilehtedele. Tema kannul käis sammugi maha jäämata meie „seltsimees”, kes võttis need paberilehed hoolikalt tema käest ära. Solts andis need talle ükskõikse naeratusega nagu laps teda äratüüdanud mänguasja.

      Ma tulin parajasti liftist välja, kui uksest tuli sisse Solts, ta oli jalutamas käinud. Ma teretasin teda.

      „Kas te kuulsite raadiost sellest korralagedusest?” küsis ta ja lisas hullunult: „Saatke otsekohe laiali raadiogramm: „Kõigile! Kõigile! Sõjaväeline, väljaspool järjekorda.” Dikteerin: „Malinovski ei ole provokaator…” Muuseas, teie sõber ka mitte…”

      „Seltsimees Solts, astuge lifti.” Tema seljatagant kasvas kohe välja tema alaline saatja. Ta tegi liftiukse lahti ja püüdis Soltsi lifti sisse tõugata. Kuid too hakkas raevukalt vastu.

      „Ma palun teid,” hüüdis ta mulle ja tema pilk oli täiesti hullumeelse oma, „teatage süüdistajale viimsepäevakohtus: see oli meie antud ülesanne. Meie, „troika”, lubasime neil – Iljitš, Krassin ja mina… meie mõtlesime selle välja…”

      Lõpuks tõukas saatja vanamehe vaikides ja toorelt lifti. Sealt pilgutas Solts mulle kuidagi lustlikult silma. Ma mõtlen tänase päevani, kas ta ikka oli arulage. Või oli see teesklus prints Hamleti kombel…

      Kuid just sel hetkel mõistsin ma lõplikult Koba saladust.

      Jah, Malinovski ja Koba olid üks Lenini suuri salapäraseid mänge. Tol ajal saatis politsei provokaatoreid meie ridadesse. Iljitš mõtles koos „troikaga” välja vastumängu. Saatsid „meie omi” nende ridadesse. Koba ja Malinovski olid meie „topeltagendid”. Situatsiooni salapolitseiga kasutas Koba ära sajaprotsendiliselt. See seletab, kuidas tal õnnestus nii kergesti asumiselt põgeneda. See seletab paljude meie ekside edukust. Ma olen kindel, et Koba teatas politseile, et me tungime kallale rahaekipaažile. Kuid ei teatanud kõige tähtsamat: millal ja kus.

      Samasugune lugu oli Malinovskiga. Ta oli salajane agent ja politsei andis talle täieliku tegevusvabaduse. Ta sõimas rahulikult tsarismi oma kõnedes Riigiduumas ja „Pravda” artiklites. Selle eest tuli tal mõnikord ohverdada trükikodasid ja teise järgu revolutsionääre. Kuid ajapikku sai politsei aru, et Malinovskist oli rohkem kahju kui kasu.

      Nii oli ka Kobaga. Ohranka pettus temas lõplikult ja tal tuli minna tõeliselt põranda alla. Lõpetada eksid. Iljitš leidis talle uue tegevusala: organiseerida valimisi Riigiduumasse… Samal ajal pettus politsei ka Malinovskis. Kuid tema ja tema „Pravda” olid Iljitšile väga vajalikud. Malinovskil kästi iga hinna eest politsei usaldus taastada. Oli vaja kaalukat ohvrit. Nähtavasti otsustati siis ära anda keegi oluline, kuid rohkem mittevajalik.

      Koba sobis selleks ideaalselt: keskkomitee liige, jultunud ekside korraldaja, elas põranda all. Jah, Koba oli asendamatu, kuni korraldati eksproprieerimisi, mis oli Lenini ja välismaal elavate emigrantide hea elu allikas. Kuid nüüd juhtis ta rutiinset asja: fraktsiooni tööd. See tähendab viis ellu välismaalt saadud Lenini korraldusi. Seda võisid teha ka teised. Malinovskil lubati ta politseile välja anda.

      Kõike seda mõistis muidugi ka Koba, kui ta arreteeriti. Kolmekümne seitsme aastasena arvati ta teise järgu revolutsionääriks. Tema, kes ta oli pühendanud parteile kogu oma elu! „Lubati… Mida selle Kobaga jännata…” Ta ei saanud enam nii kergesti põgeneda asumiselt, nüüd oli politsei tema vaenlane. Kõik need asjaolud pöörasid minu õnnetu sõbra hinge pahupidi. Kunagi oli ta kaotanud usu Jumalasse. Nüüd kaotas ta usu teise jumalasse – Leninisse.

      Ma arvan, et just sellepärast ei hävitanud Koba hiljem Soltsi. Solts oli ainuke „troika” liige, kes jäi ellu. Ainult tema võis kinnitada, et Koba sidemed politseiga oli Lenini antud ülesanne. Soltsi usuti. Vanad bolševikud pidasid teda endiselt partei südametunnistuseks.

      Uus Koba

      Monastõrskojes ei elanud ma kuigi kaua. Varsti võttis minuga ühendust toosama rootslasest kapten, kes töötas polaarjoone taga Norra-Vene laevanduskompanii alusel. Ta oli sotsiaaldemokraat ja talle oli tehtud ülesandeks aidata Vene väljasaadetud revolutsionääridel põgeneda. Ta pakkus mulle oma teeneid. Ma leppisin kokku, et võib-olla tuleb minuga kaasa minu sõber.

      Ma maksin jälle pristavile ja sõitsin strasniku saatel Kureikasse.

      Kohale jõudsime hilisõhtul, kell oli üheteistkümne peal. Koba tuba oli lukus.

      Perenaine ütles:

      „Teie sõber pidutseb! Teadagi kus! Pereprõginite juures.” Nimega võin ma eksida. „Ta on nüüd kogu aeg seal. Neil on seal iga jumala päev pidu ja pillerkaar. Seepärast nad ongi kerjused.” Ja seletas: „See on päris küla servas. Hütt on neil ka vilets, küllap leiate üles.”

      Küla servas oli maadligi vajunud hütt. Sealt kostis lõõtspilli mängimist. Ma ei hakanud kohe sisse minema, läksin akna juurde.

      Aknast nägin Kobat. Metsik nägu peas, juuksed laubale kleepunud, vihtus ta mingit uskumatut tantsu… Siis läks seina juurde ja embas peremehe kombel tüsedat lumivalget tüdrukut. Ta sosistas tüdrukule midagi kõrva sisse, too naeris, seejärel läksid nad toast ära… Ma sain aru, et praegu pole õige aeg hütti sisse minna. Kuid ma olin maha sõitnud kakssada kilomeetrit! Kõheldes astusin siiski pimedasse eeskotta. Aknast immitses sisse viirastuslikku valgust. Tüdruk oli kummargil ja oigas valjusti pimeduses… Taga tema kohal seisis Koba… Ta sosistas raevukalt:

      „Mine ära, mine ära, öeldakse sulle!” Ma läksin õue. Kuid pidasin siiski vajalikuks ta ära oodata. Läksin tagasi tema tuppa.

      Ta tuli pärast keskööd, auru all ja lõbus. Keeldus jälle koos minuga põgenemast:

      „Ma jään ootama.”

      „Mida?”

      „Ilmade paranemist! Miskipärast on mul tunne, et nad muutuvad. Minu strasnik vahetati juba välja. Hea mees, viisakas, võib-olla tema ka… tunneb. Nüüd võin teha, et neid vanatühi võtaks, mida tahan: käia kalal ja jahil. Varsti toob ta mind teie juurde Monastõrskojesse. Valin raamatud välja, tunnen nendest puudust.”

      Ma sain aru: näoga seina poole lamav hukkumisele määratud Koba oli näitemäng. Lihtsalt ta tahtis, et ma annaksin talle raha.

      Kuid uus Koba, kes vihkas teda petnud maailma, oli tõeline…

      Juba pärast seda, kui ma olin põgenenud, kolis Koba Pereprõginite juurdeehitusse …

      Hiljem kuulsin, et Kureikas sündis tal selle näitsikuga poeg… Pereprõginite vilets hütt ei pidanud vastu, lagunes ära. Aga too esimene hütt jõe kaldal, milles ma teda külastasin, on alles. Üle kolmekümne aasta hiljem püstitati selle kohale uhke paviljon. Selle kõrval vaatas pronksist Koba oma närust minevikku.

      Tema saatanlik intuitsioon! Kui mina juba läinud olin, hakkas situatsioon kiiresti muutuma. Vene armee ränk lüüasaamine tekitas õudu ja meeleheidet kogu maal. Kuid meie, väljasaadetud, vaid naeratasime. See oli meie parteiline seisukoht: „Mida raskem on riigil, seda parem on see revolutsiooni seisukohalt.” Varsti jõudsid ka siia, maailma otsa, sandid, sünged, väsinud, nad olid harjunud tapma ja võõrdunud töötegemisest. Kuid Moolok nõudis uusi ohvreid. Sõjaväkke hakati mobiliseerima ka väljasaadetuid. Kamenevile, Muralovile ja teistele bolševikele sõjaväes teenimist

Скачать книгу