LITMIR.BIZ

Скачать книгу

närviline, kartis, et rahvahulk ründab paleed.

      Ma andsin teenijannale väikese kirja, mille ta nagu oleks muruplatsilt leidnud. Selles ma kirjutasin: „Sinu viimsepäevakohus on varsti käes. Hoia alt, tsaari lirva!”

      Järgmisel päeval oli järjekordne tohutu rahvahulk tänavatel. Punaste lippude lehvides läks see nagu tavaliselt Riigiduuma juurde, minnes mööda Kšessinskaja paleest.

      Ma helistasin „Pravda” toimetusest lossi ja küsisin perenaist.

      Ehmunud naishääl:

      „Hallo.”

      „Kena päeva, madam Kšessinskaja. Kuigi tänane päev ei ole meie kõigi jaoks just kuigi kena. Ma helistan teile Aleksandr Pavlovitši kabinetist…” (Petrogradi linnapea Balka kabinetist.) „…tema kõrgeaususe palvel. Võtke vaevaks minna akna juurde, Matilda Feliksovna. Näete neid? Seda lõpmatut rahvahulka?”

      Kšessinskaja (täiesti kohkunult):

      „Ja mis siis?”

      „Meil on andmeid, et pööbel kavatseb rünnata teie paleed. See võib juhtuda iga hetk.”

      „Kuidas siis nii?! Saatke kohe mulle kaitsemeeskond.”

      „Ma kardan, madam, et te ei hinda praegust situatsiooni õigesti. Garnisoni ülem kindral Habalov ja sõjaminister Beljajev on kahjuks teadmata suunas kadunud… Teie olukord on väga ohtlik. Ma olen teie ustav austaja, madam. Mul on valus teile seda öelda, palun andke mulle andeks, kuid õelad inimesed nimetavad teid „proua Dubarryks”… Ma loodan, et teid ei taba tema saatus.”

      „Mis ma siis tegema pean?”

      „Korjake kõige väärtuslikum kokku… Pange kõige lihtsamad riided selga… Ja lahkuge ohtlikust paleest. Päästke end, kallis Matilda Feliksovna!”

      „Ei, ei! Ja tuhat korda ei. Ma ei jäta oma maja maha! Ühendage mind linnapeaga.”

      „Ilmtingimata, niipea kui ta kohale ilmub. Sest ka tema on kadunud, ma arvan, et kauaks. Võim linnas… õieti seda polegi… on rahvahulga käes. Andke andeks, madam, ka mul on aeg jalga lasta… Siin juba tulistatakse.”

      Ma panin telefonitoru hargile. Seejärel tulistati minu märguande peale baleriini paleed tänavalt. Ma kujutasin endale ette tema nägu, kui tema talveaias, mis vaatas Peeter-Pauli katedraali poole, lendas kristalselt helisedes puruks tohutu suur aken. Nagu „minu” teenijanna pärast rääkis, jooksis Matilda pärast lasku kohe magamistuppa. Tuli sealt tagasi, foksterjer ühes käes ja ridikül teises käes. Selles olid tema ehted. Teenijanna vaimustuseks pani proua selga tema palitu! Vastutasuks andis oma suurepärase hermeliinkasuka.

      Edasi tuli etendus, mida jälgis palee juures valvanud Šljapnikov. Kšessinskaja, närune palitu seljas, silmadeni tõmmatud valge kitsevillast rätik peas, tuli kiirustades majast välja. Ühes käes oli tal tilluke foksterjer ja väike ridikül. (Seal oli tühine osa sellest, mis oli tema tohutust rikkusest järele jäänud… Ülejäänud asjad, nagu ma taipasin, olid paleesse maha jäetud.) Teise käega hoidis ta kinni väikese poja käest. Too nuuksus, tõrkus, ei tahtnud minna, nõudis, et kits võetaks kaasa. Kuid naine tiris teda kaasa, paludes:

      „Tasa… tasa… ole ometi vait!”

      Soomussalk oli vist ainus väeosa pealinnas, mis tollal allus bolševikele. Kui baleriin oli lahkunud, kutsusin ma selle välja, soldatid hõivasid kogu esimese korruse. Perenaise veinikeldri peentele jookidele tehti muidugi kohe ots peale, muruplatsil küpsetati sakummiks lõkkel Esmeralda vaest kitsekest.

      Koba naasmine

      Ma sõitsin vaksalisse. Mööda kevadist Petrogradi, mida valgustas pakaselisel päeval siin nii haruldane päike. Sõitsin vastu võtma oma sõpra Kobat. Õhus oli kõrbelõhna. Põlesid, suitsesid ja miilasid politseijaoskonnad, ohranka osakonnad.

      Minu visal pealekäimisel eraldas Tšheidze vastuminemiseks kaks autot. See oli kõik. Mingit nõukogu ametlikku delegatsiooni ei olnud. Rongile tulid vastu Petrogradi vähesed bolševikud, õnneks olid kohe kohal ka uudishimulikud.

      Rong, millega saabusid Turuhhanskisse väljasaadetud, lähenes vaksalile. Rahvasumm ei teadnud, kellele me olime vastu tulnud, ega mõistnud, kellele me tervitusi hüüdsime. Kuid tolleaegsed Petrogradi elanikud tahtsid vaid üht – miitingut pidada. Kuulnud tuttavaid sõnu „neetud tsaarirežiimi ohvritest ja suure revolutsiooni kangelastest”, lõugas rahvas üksmeelselt: „Elagu!”

      Niisuguste tervitushüüetega võttis Petrograd vastu eilseid poliitvange ja sealhulgas minu sõpra, tundmatut äpardujat Kobat…

      Mul on praegugi silmade ees, kuidas ta tuli esimesena vagunist välja, jalas vildid, seljas must palitu ja peas ümmargune viltmüts, näpus väike komps. Tema tume nägu oli veel kohutavam. Esimest korda kolmekümne kaheksa aasta kestel austati Kobat müriseva aplausiga. Ta vaatas ehmunult, kuidagi piinatult ringi.

      Tema järel tulid uudishimulike juubelduste saatel vagunist välja ülejäänud Turuhhanskisse väljasaadetud ja peamine kuulsus – Kamenev. Ma mäletan, kuidas imposantne, habemekiiluga Kamenev rääkis midagi Kobaga…

      Nüüd hakkas Koba sahmima ja midagi oma kompsust otsima. Siis ulatas Kamenevile pidulikult… sokid!

      „Pole vaja,” naeratas Kamenev. „Petrogradis ei ole külm.” Ja andis suuremeelselt sokid Kobale tagasi.

      (Sel ajal lõpetati igal pool kütmine, ka rongides. Vagunis oli käre külm. Minu vaene sõber ei olnud koguni asumisel külmaga harjunud, ta piinles ja külmetas. Siis andis Kamenev talle oma ainukesed soojad sokid.)

      „Sa päästsid mu, sõber, ole tänatud.” Koba suudles Kamenevi niiskete huultega.

      Kes oleks võinud arvata, et see poolkülmunud õnnetu Koba laseb maha peaaegu kõik, kes olid talle perroonile vastu tulnud. Ka Kamenevi enda, keda ta oli suudelnud, tema kaks poega ja naise. Kamenevi võimukas abikaasa, Trotski õde, oli samuti siin, vaksalis.

      Kui palju kordi tuli mul hiljem meenutada revolutsiooni ja sama sageli ka õnnetu Prantsuse revolutsionääri hädaldamist: „Revolutsioon on jumal Saturnus, kes õgib oma lapsi. Pange tähele! Jumalad janunevad!” Kuid selle „pange tähele!” olime me unustanud. Miskipärast olime me kindlad: ajalugu nagu ka surm lähevad meist mööda. See käib teiste kohta. Hiljem räägime me sellest kambris Buhhariniga. Kaks vana revolutsionääri, kelle kolmas – Koba – on saatnud revolutsioonilisse vanglasse.

      …Juba ammu ei ole Buhharinit, ammu ei ole Kobat. Mina aga elan ikka veel, alalõpmata kannatades ja lootes…

      Tookord aga heitis Kamenevi naine mehele range pilgu ja tegi lõpu Koba tänuavaldustele:

      „Meil on aeg minna.”

      Kuid mees ütles:

      „Minul ja Kobal on üks tähtis asi ajada… Aga sina, kiisu,” naljakas, ta nimetas seda emalõvi, õelat, raevukat, tahtejõulist despooti kiisuks, „võta voorimees ja oota mind kodus.” Ja pöördus üpriski käskivalt Molotovi poole: „Istuge meie juurde, kulla mees. Ja näidake teed. Mina ja seltsimees Koba sõidame teie juurde toimetusse…”

      Autode tiibadel, mis olid antud Turuhhanskist saabujate vastuvõtmiseks, lamasid vintpüssidega soldatid, nad etendasid uut auvahtkonda.

      Mina, Koba ja Molotov kügelesime tagumisel istmel, Kamenev ise istus autojuhi kõrvale.

      „Kust see auto pärit on?” küsis ta autojuhilt uudishimulikult.

      „See on tsaari garaažist ära võetud. Sellega sõitis Nikolai. Teda sõidutas prantslane, aga too laskis jalga. Nüüd sõidan mina.”

      „Ja kus tsaar on?” tundis Koba huvi.

      „Tsarskojes valve all. Kogu perekond on koos temaga seal.”

      „Mis sa ütled…” turtsatas Koba vuntsi. „Pärast Kureikat on raske harjuda sõitma nagu tsaar…”

      Külmast hoolimata oli tänavatel palju rahvast. Paljudest kohvikutest olid lauad tõstetud otse kõnniteele, nende taga istusid punaste käesidemetega

Скачать книгу