LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olnud inimestel vaja mingeid ametlikke tseremooniaid, korraldas Sergo tema pärast soomusrongis peoõhtu, millega tähistati nende abiellumist. Sellest võtsid osa ainult mehed: Sergo, peigmees Koba, mina ja Fedja. Pruuti ennast ei olnud.

      Kuid Fedjaga oli sel ööl midagi juhtunud. Sellest ööst said alguse tema langetõvehood, mõnikord ajas vaene mees segast juttu.

      Varsti jätsin ma Kobaga hüvasti. Iljitš käskis mul tulla tagasi Moskvasse.

      Lõpuks ometi! Ta otsustas saata mind Saksamaale…

      Rongid olid täis tüüfusehaigeid inimesi, ma pidin vürst D. nime all vürsti dokumentidega jõudma nende rongidega riigipiirini.

      Nime „vürst D.” olin ma hankinud endale märksa varem, veel Petrogradis, päevil, mil punane terror alles algas.

      Vürst D. sündimine

      Just sel ajal valmistati mulle ja rühmale seltsimeestele dokumente välismaale minekuks. Meile antud passid olid tavaliselt ehtsad. Need võeti ära mahalastud aadlikest pantvangidelt koos nende eluloo ja nimega. Nimelt nii leidsin ka mina endale uue nime. Nime, mille varjus ma töötasin välismaal aastakümneid.

      Neil päevil toodi Petrogradi Tšekaasse arvukalt arreteeritud „endiseid”. Tapeti neid tavaliselt õue peal garaažis. Mahalaskmisi toimetasid ristleja „Respublika” madrus Železnjakov ja tema semud. (Ta oli tolle Železnjakovi vanem vend, kes ajab varsti laiali Asutava Kogu.)

      Ta oli lausa hull tapmise järele. Ta püüdis oma ohvreid otse tänaval. Pidas jahti koos semudega „Respublikalt”. Sõitsid karjas autoga ringi. Kui nägid tänaval ohvitseri, hüppasid kohe autost välja ja piirasid ta sisse. Vaene mees tõugati tsaari garaažist ära aetud uhkesse autosse. Autos teatati talle: kas hangid enda väljaostmiseks raha või me laseme su maha… Vaest meest veeti mööda tema tuttavaid, mööda Petrogradi kortereid. Helistati uksekella. Täiesti demoraliseeritud ohvitser anub alandlikult eilseid sõpru, armukesi ja sugulasi anda raha, et ta pääseks… Anti harva ja vähe. Täiesti õigustatult kardeti, et madrused otsustavad: siin on, mida õnneks võtta… Muuseas, kas anti või ei antud, lõpp oli ikkagi üks.

      Železnjakov oligi see, kes tõi Tšekaasse minu „nime”.

      Tol minu jaoks mälestusväärsel päeval püüdis ta vürst D. kinni Nevski prospektil. Nagu ta mulle hiljem ise rääkis, oli vürst keeldunud vedamast neid mööda kortereid. Nad viskasid kinniseotud mehe auto põrandale ja lõbutsesid kogu tee tavalisel kombel: tallasid saabastega tema peal. Tõid ta Tšekaasse, et talle lõpp peale teha, kuid nähtavasti olid hullusti purjus ja lükkasid arveteõiendamise edasi „homseks”.

      Ma nägin vürsti, kui nad teda mööda koridori talutasid. Sel ajal otsisin ma endale sobivat elulugu, „legendi”, nagu me seda nimetasime. Näinud D-d, võtsin ma ta Železnjakovilt kohe ära ja viisin oma kabinetti.

      Palusin tuua teed ja alustasin juttu. Vürst D. kuulus vanasse Gruusia vürstisuguvõsasse.

      Ta elas Tiflisis. Ma mäletan hästi selle perekonna toredat häärberit. Kõige tähtsam oli see, et me olime eakaaslased ja grusiinid. Veelgi tähtsam oli see, et nagu selgus, oli ta olnud vaid üks kord Petrogradis, seltskond ei tundnud teda sootuks, ta oli saabunud koos naisega siia nõo pulma. Siin tabas neid meie suur revolutsioon.

      Kõike seda rääkis ta mulle ise. Siis küsis, et mida temaga tehakse. Ma ei hakanud kaasmaalast petma, ütlesin talle tõtt, et laseme maha. Peab ütlema, et nii enne kui ka pärast neid minu sõnu käitus ta rahulikult ja põlglikult. Küsis muiates, et kust mina pärit olen ja kes mu vanemad on. Ma ütlesin talle tõtt, sest tal ei olnud jäänud kuigi kaua elada. Ma mäletan, et ta imestas väga, kui kuulis, et ma pärinen heast perekonnast. Siis tundis ta huvi:

      „Kas teil on olnud juhust lugeda kuulsa ajaloolase Solovjovi teost segaduste ajast?”

      „Ei ole seda au olnud.”

      „Siis lubage teile tsiteerida.” Ta alustas inetult muiates: „„Headel ütlesid käed üles, see-eest tigedatel läksid igasuguse kurja peale lahti. Ühiskonna heidikute, jätiste hulgad hakkasid omaenda maja röövima igasuguste mandunud kuritegelike juhtide, isehakanute, valetsaaride, atamanide lippude all…””. Ta tsiteeris veel midagi, kuid isegi minu eriline ja erakordne mälu ei suutnud (või ei tahtnud) seda meelde jätta.

      Ta sai, mida tahtis. Ma läksin raevu ja katkestasin tema monoloogi:

      „Olge tänatud. Ülejäänu loen ma ise lõpuni, aga praegu „palun habet ajama”.”

      Ma läksime alla garaaži. Tema, mina ja kaks punakaartlast.

      Te keeldus pöördumast näoga seina poole, kuid ma ei käinud peale. Ta vaatas lõpuni mulle otse silma. Ta oli vapper inimene, tõeline grusiin. Ma olin uhke, et ma alustan oma tööd välismaal, taskus nii vapra inimese dokumendid…

      Järgmisel päeval käskisin tuua enda juurde tema naise, et küsitleda teda nende elu üksikasjade kohta. Talle öeldi, et tema mehega on kõik korras ja et ta võtaks kaasa tema asjad, ülikonna ja palitu, mees paluvat neid. Ta tuli kohale nahkkohvriga, mida kaunistas vürst D. pronksist vapp. Minu meelest üsna ekstravagantne vapp: kilp, mille kohal oli vürsti kroon, seda hoiavad üleval kaks kaelarihmaga kuldset lõvi. Kilbil oli punasel tagapõhjal hõbedane rist.

      Naine oli kohutavalt ehmunud. Ma lubasin, et ta saab mehega kokku, kui ta vastab minu küsimustele siiralt. Ma ei valetanud, ma ju kavatsesin saata naise mehele järele. Pärisin talt mitu tundi nende elu ja tuttavate kohta. Mul oli ülekuulamise ajal raske talle otsa vaadata. Vaeseke ei saanud kuidagi aru, miks ma säärast huvi tundsin, kuid rääkis kõigest meelsasti. Talle meeldis süüvida minevikku. Tollesse minevikku. Ma kuulasin ja jätsin meelde (ma olen juba kirjutanud, et mul oli harukordne mälu) kõik need meie poolt lammutatud rikaste ebaõiglase elu üksikasjad…

      Ta pidi „likvideeritama” enne minu ärasõitu välismaale. Maha pidi ta laskma toosama Železnjakov-vanem. Tal keelati naist enne mahalaskmist vägistada (mida ta tavaliselt tegi), kuid Železnjakov sülitas keeldude peale.

      Nii et mul tuli asi korda saata endal. Ma püüdsin võimalikult vähe piina põhjustada. Hankisin piimaga kohvi (noil päevil oli see uskumatu luksus), ning kuni ta nautides aeglaselt kohvi jõi, läksin ma tema selja taha ja tulistasin pähe…

      Praegu on mul raske kõigest sellest rääkida, kuid siis oli meie jaoks kõik teistmoodi… Röövellik, arutu aeg. Kaduge eest – lööme maha! Eilsete ahvide tsivilisatsioonikiht on väga õhuke, uskuge mind! Ma hävitasime rõõmsalt vana maailma. Elagu ülemaailmne revolutsioon! Siis oli see peamine!

      Nii sai minust vürst D.

      Suurvürstinna

      Niisiis siirdusin ma esimest korda Euroopasse vürst D. nime all. Ja mõtlesin oma „legendile” välja väga hea järje.

      Tšekaasse kanti ette, et suurvürstinna Maria Pavlovna, tsaari vennatütar ja Rasputini tapja suurvürst Dmitri Pavlovitši lihane õde, valmistub koos mehega põgenema Petrogradist. Meie juurde tuli suurvürstinna teenijatüdruk, kes oli enne ärasõitu aidanud õmmelda väärisesemeid kübarate ja rõivaste voodri vahele. (Vaene suurvürstinna arvas, et ta on selle kavalasti välja mõelnud. Tegelikult peitsid kalliskive niimoodi peaaegu kõik „endised” ja meil Tšekaas harutati esimese asjana lahti arreteeritute rõivad.) Siis tekkis mul idee. Koba kaudu saavutasin ma suurvürstinna arreteerimise keelu…

      Teenijatüdruk jutustas meile plaanist, mida naiivsed noored inimesed olid lõunalauas arutanud. Nad olid otsustanud sõita rongiga Oršani (seal oli tollal Venemaa piir ja algas Ukraina territoorium, mis oli end kuulutanud sõltumatuks, õigem oleks küll öelda, et sakslaste poolt okupeeritud Ukraina). Kellegi Orša usaldusväärse juudi abil (keegi oli neile tema aadressi andnud) kavatsesid nad minna üle piiri. Ukrainas tahtsid nad meie võimu langemise ära oodata. Kui see ei peaks niipea juhtuma, kavatsesid nad reisida edasi Rumeeniasse, kus oli võimul kuninga perekond, ja sealt edasi Euroopasse. Mulle tuli pähe, et ma saan suurvürstinna abil kindlustada enda kui vürst D. rolli ja luua „vürstile” väga hea reputatsiooni.

      Koos

Скачать книгу