Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas - Liis Paltsmar

Скачать книгу

ja et tema kodu uksed jäävad mulle alati avatuks ning et me kohvitame Johannaga ikka edasi, aga kurb on siiski. Olen harjunud oma kergelt hullumeelse perekonnaga, nagu nad ennast kutsuvad. Melba pere pidi olema tõsisem ja „normaalsem“. See hirmutab mind.

      „Liis, pea meeles, ära siis palju riisi ja ube söö!“ hõikab Johanna mulle veel viimase tarkuseterana järele. Ta lehvitab ukselt nii kaua, kuni autoga silmapiirilt ära kaome.

      Sõidame läbi San José ning umbes poole tunni pärast oleme Heredias. See on San José külje all asuv linnake, mida kutsutakse lillede linnaks. Seal pidavat elama kõige ilusamad tüdrukud ja inimesed pidavat kõndima keset teed. Seda olen kuulnud oma Tallinnas kohatud sõbra Carlose käest, kes on Herediast pärit.

      Melba teeb mulle linna näitamiseks autoga väikese tiiru kesklinnas. On aga pime ja vihma sajab ning pealegi kiirustame koju õhtusöögile. Tänavatel liigub suhteliselt palju rahvast ning kõikjal vilguvad reklaamidega valguskastid. Näen ära, et linnakeses on kaks suuremat väljakut, mille nimed mulle esimese hooga kohe meelde ei jää. Ühe platsi juures on aga kirik, kus Melba pere missal käib.

      „Vaata, seal taga on bussid, millega San Josésse saab. Otsi kollaseid busse, need lähevad kõige otsemini,“ selgitab Melba ning lisab, et hommikuti saan siiski üsna sageli koos temaga San Josésse sõita, pean vaid tema töökoha Mexico haigla ees bussile istuma ning sellega lastehaigla juurde sõitma.

      Jõuame äärelinna, mille tänavatel ei liigu peaaegu kedagi. Tänavanurgal on pood, kuid ka selle ümbrus on kahtlaselt rahulik. Poest järgmisel tänaval peatumegi ühe kahekorruselise roosa maja juures, mille ees on kombekohased trellid.

      „Hilde!“ hõikab Melba niipea, kui tuppa jõuame. „Ei tea, kus ta on. Donja Hannia, kas Hilde on kodus?“

      Meid tuleb tervitama vanem halliseguste pikemate juustega naisterahvas. Aiman, et tegemist on majapidajaga, kellest Johanna on mulle rääkinud. Juukseid kannab ta patsis ning ta riideid kaitseb valge põll. Ta räägib kiiresti ja segaselt ning tundub, et susisev kõne on tingitud proteeside puudumisest.

      „Ei, Hilde pole veel jõudnud.“

      Nende sõnade peale astub uksest sisse noor, umbes minupikkune koolivormis tüdruk. Pean tunnistama, et koolivormidest on mul siiani teistsugune arusaam olnud. Minu jaoks on koolivorm korrektne ja viisakas riietus, mis poiste puhul koosneb viigipükstest ja tüdrukutel plisseeseelikust, mille ülaosa kaunistab triiksärk ning vajaduse korral veel kooli embleemiga bleiser, vest või kampsun. See kujutelm on mul tekkinud filmidest ja ka Eesti erakoolide koolivormidest. Hilde astub aga sisse helesinise T-särgiga, mille vasakut rinnataskut kaunistab kooli embleem, kuid ilusa seeliku asemel on tal jalas hallid kottis dressipüksid. Või nii vähemalt mulle näib.

      „¡Hola!“ kõlab rõõmsameelne tervitus ning tütarlaps hakkab minuga kohe inglise keeles kiiresti vadistama, näidates üles üllatust, et ma just täna tulin.

      „Minge edasi, mis te siin ukse peal jutustate. Las Liis paneb oma asjad rahulikult ära, küll te siis jõuate rääkida,“ ütleb Melba emalikult.

      Ka siin majas pean kõigepealt pidama maha kerge võitluse, et mul lubataks oma jalavarjud eemaldada, sest ma pole endiselt harjunud toas kingadega liikuma. Pean tunnistama, et tegelikult võivad siinsed kahhelkividest põrandad vahel tõesti külmad olla, kuid sellest hoolimata tegin aeg-ajalt Johanna juures ikka seda pattu ka, et käisin toas ilma kingadeta. Ühest küljest unustan ära, et peaksin jalavarjud jalga jätma, ning teisest küljest tundub mulle ebahügieeniline toas kingadega ringi kõndida.

      Minu tuba asub kohe esimesel korrusel välisukse juures, otse majahoidja toa kõrval. See on päris pisike, kuhu mahub täpselt üks peeglilauake ning üheinimesevoodi, millel on roosa pitsiline voodikate. Tundub, nagu oleksin Barbie maailma astunud. Isegi roosad mänguponid ootavad voodi kohal raamaturiiulil. Ühes seinas on seinakapp ning teisel pool aken, mis avaneb tänava ja mu toa vahel paiknevasse garaaži. Garaaži piirab ka siin trellidest sein, nii et võrede vahelt näen oma toast natuke ka tänavaelu.

      Minu Heredia kodu on võrdlemisi suur. Siin on kaks korrust ja garaaž, milles on peidus kolm autot. Majas on suisa kaks elutuba kino- ja muusikasüsteemidega, kolm magamistuba ning teenijanna tuba. Perekonna lemmikloom väike chihuahua Lucy elab köögi kõrval asuvas sisehoovis väikeses kuudis. Väga vihmaste ilmadega lubatakse Lucy ka tuppa, kuid muidu elab ta üksi õues.

      Siin majas käib kõik kindla korra järgi. Toad on pedantselt koristatud ning üleliigseid asju ei vedele kuskil. Risti vastupidi hubasele segadusele ja kaootilisusele Johanna ja Victori juures.

      Kotid tuppa visatud, lähen elutuppa. Laud on õhtusöögiks kaetud. Ühe taldriku kõrval on aga terve hunnik tablette. Mõtlen endamisi, kas Melba on niivõrd haige või milleks ta peab selle peotäiesuuruse tabletikuhja sisse võtma. Ainuüksi sellest võib kõhu ju täis saada! Kui Melba ülevalt magamistoast alla jõuab, hakkab ta ükshaaval lugema: C-vitamiin, B-vitamiin, letsitiin, kõhu jaoks, allergia jaoks, gripi vastu jne. Saan aru, et mitte ükski tablett ei ole ravim, vaid need on kõik vitamiinid ja looduslikud vahendid millegi ennetamiseks. Hiljem näen, et Melbal on iga võimaliku sümptomi jaoks mingi pill olemas ja rohtude võtmine käib tal päris kergel käel. Sama hoolikalt söödab ta ka Franklinile kõikvõimalikke vitamiine sisse.

      Melba põhiline osa õhtusöögist ongi tema vitamiinid. Donja Hannia toob lauale riisi ja oad ning värske salati. Melba sööb ainult salatit ning hammustab kõrvale oma spetsiaalset rukkileiba.

      „Ma saan migreeni, kui nisujahu söön. Oad ajavad mul kõhu valutama,“ selgitab Melba.

      Minuni jõuab arusaam, et olen jälle sammukese lähemal kohalikule elule, sest Melba ei räägi peale kohmakalt hääldatud viisakusfraaside sõnagi inglise keelt. Nüüd pean hakkama ennast ainult hispaania keeles väljendama. See sobib mulle tegelikult täitsa hästi, sest nii ei saa ma keeleõppest kuidagi kõrvale hiilida. Ainus kõrvalekalle hispaania keele õppimisest istub söögilauas minu kõrval: Hilde, 18aastane norralanna, kes tuli Costa Ricasse kaheksa kuud tagasi vahetusõpilasena ning käib Heredias koolis.

      Hilde on mu tuleku üle väga õnnelik, sest ometigi avaneb tal võimalus rääkida inglise keelt. Vahel harva proovib ta minuga isegi norra keelt rääkida, sest oma algelise rootsi keele oskusega saan sellest natuke aru. Ta räägib hispaania keelt küll suhteliselt hästi, kuid aeg-ajalt võtab ta ikka inglise keele appi ning mõningatest hispaaniakeelsetest sõnadest ta aru ei saa. Näiteks köhatab Hilde keset vestlust ega saa aru, mida Melba temalt selle peale küsib. Arstina olen endale meditsiinivaldkonna lihtsama sõnavara selgeks teinud, mistõttu saan rõõmsalt tõlkida, mida tähendab sõna tos ehk köha.Kuna kell on juba palju, suundub Melba peagi üles puhkama ning jätab meid alla omavahel jutustama. Selgub, et Melba ei rääkinudki Hildele, et ma täna tulen, kuigi Hilde uuris iga päev, millal ma saabun. Hilde viib mind kiiresti kurssi siinse maja eripärade ja reeglitega. Majahoidja donja Hannia teeb nädala sees meile süüa ja koristab, kuid oma pesu peame ise pesema. Ainult korra nädalas võib pesumasinasse panna oma teksapüksid, muu pesu tuleb käsitsi pesta. Internetti võib kasutada, kuid soovitavalt mitte rohkem kui tund päevas. Internet käib siin vanal heal meetodil ehk telefoniga seotud modemiga ning internetti minnes kõlab kõigepealt vana tuttav pinisev heli. Kapis on alati küpsist, mida donja Hannia aeg-ajalt ära peidab, sest ta ei taha, et me neid sööks. Ta on ise magusa peale maias. Kell kümme õhtul tuleb elutoas tuled kustutada ja vaikselt olla, sest donja Hannia tahab magada. Tema peab ju hommikul juba viie-kuue paiku tõusma, et perele hommikusööki valmistada. Väljas võib käia, aga hiljemalt kell kaks öösel peab kodus olema. See kellaaeg kehtib aga ainult siis, kui on teada, et sa lähed välja kellegagi, kellel on auto. Muidu tuleb keskööks kodus olla.

      Jutustame Hildega veel, kuid varsti ongi kell kümme läbi ja aeg oma urgu pugeda. Hommikul on vaja vara tõusta, et koos Melbaga tööle minna. Olen unustanud küsida, kui vara me minema peame. Tean vaid, et Melba pidi mind autoga linna viima ja tema tööpäev algab kell kaheksa. Kindluse mõttes panen äratuse kella kuueks, mis tundub õudustäratavalt vara.

      Ärkan väljapuhanuna valguse ja tänavalt tulevate helide peale juba enne äratuskella. Kuulen, et teised on juba üleval. Kui pea ukse vahelt välja

Скачать книгу