Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas - Liis Paltsmar

Скачать книгу

nii armas sinust, et sa mind vaatama tuled!“ hüüatab Lolly ning kallistab pikalt ja südamlikult Johannat. „Kas see ongi su kasutütar?“ uurib ta edasi, mulle otsa vaadates. „Kas sa hispaania keelt räägid?“ pöördub ta nüüd minu poole.

      „Natukene,“ vastan ning proovin ennast puudulikus hispaania keeles tutvustada. See teeb jälle kõigile nalja.

      „Ta saab natuke aru,“ parandab Johanna lustlikult.

      Lolly on ääretult sõbralik ja üritab vaatamata oma haigusele naeratada. Tal on kaugelearenenud emakakaelavähk, mis on levinud sooltesse, ning seetõttu on teda mitu korda opereeritud. Teatud juhtudel eemaldatakse koos soolega ka pärasool ning soole kahjustamata osa tuuakse kõhunahale. Kogu väljaheide koguneb kõhule kinnitatud väikesesse kotikesse. Lolly on üks nendest.

      Ta on kange naine, kes ei hooli oma haigusest ega jäta midagi haiguse tõttu tegemata. Ka rasketes olukordades proovib ta ikka naeratada ning näha elu helgemaid külgi. Eelmisel aastal oli tal planeeritud reis Londonisse, mille eel sattus ta taas haiglasse. Kangekaelselt ei jätnud ta reisi ära, vaid palus end varem haiglast välja kirjutada, ning lendas haigena Inglismaale sõbrannale külla.

      Johanna ja Lolly vadistavad kiires hispaania keeles ning mul avaneb võimalus vahepeal ringi vaadata. Palatis on kümme voodit, mida on võimalik kardinaga eraldada. Haigla interjöör näeb väga õnnetu välja ja meenutab mõneti sõjafilmides nähtud laatsarette. Seintelt kukub krohvi ja värvid on täiesti masendavad. Vanades, tihedalt paigutatud vedruvoodites lebavad haiged, kelle ümber on kogunenud külastajad või vahel ka teised patsiendid. Puuduvad igasugused hügieenivahendid peale vee ja seebi. Ometi ei virise keegi ja haiged tunduvad kohati täitsa rõõmsameelsedki. Mina aga ei suuda endast välja saada mõtet: „Kuidas keegi siin üldse terveks saab?“

      Õhtul koju jõudes uurib Johanna, kas mul on kõht tühi. Tundub, et olen toitunud värsketest emotsioonidest, sest näljane ma küll ei ole, kuigi on juba õhtu.

      „Tahad sa kohvi?“ uurib Johanna.

      Seda küsimust oleksin ma justkui hommikust saati oodanud, sest vastus tuleb kiiremini, kui ma mõteldagi suudan: „Jaa!“

      „Victor õhtul tavaliselt ei söö, ta on vahepeal kohvi joonud. Kas sa tahaksid kaerahelbeid?“ küsib Johanna.

      Mõte kaerahelvestest tundub mulle huvitavana. Ei tea, mis ta selle all mõtleb. Kuna mul kõht tõesti tühi ei ole, siis ei hakka ma ka järele uurima, vaid ütlen viisakalt ära.

      Johanna teeb siis ainult endale. Ta paneb kaerahelbed kaussi, kallab veega üle ja asetab mikrolaineahju sooja. Ta teeb endale kohvi kõrvale kaerahelbeputru! See kodune tuttav hommikusöök kõlab õhtul kohvi kõrvale süües siiski intrigeerivalt. Hiljem saan aru, et see ei ole siiski ka siin tavaline õhtusnäkk ning puder kui selline on costaricalastele võõras.

      Öösel magan kui laps ning kui ärgates kardina akna eest ära tõmban, ehmatan korraks ja mõtlen, et olen ilmselt väga kaua maganud. Päike on juba kõrgel taevas!

      Johanna askeldab köögis: „Tere hommikust! Kuidas päike tõusis?“

      Vaatan teda hämmeldunult, sest ma ei tea, kas kuulsin ikka õigesti. Kerge kohmetusega vastan: „Tere hommikust! Ei, ma nii vara üleval ei olnud, ma ei näinud.“

      Johanna hakkab naerma ja kallistab mind, öeldes: „Ära kõike sõna-sõnalt ka võta! See küsimus on vanast ajast meiega kaasas käinud ja mõte on selles, et kuidas sa ennast ärgates tunned.“

      Nüüd tuleb ka Victor, tervitab mind ja küsib samamoodi: „Kuidas päike tõusis?“

      „Hästi,“ vastan rõõmsalt ning pilgutan Johannale silma.

      Johanna teeb parajasti kohvi.

      „Mis see on?“ uurin üllatunult, vaadates kaadervärki, millesse Johanna keevat vett kallab. See meenutab mulle justkui puidust raami küljes rippuvat sokki.

      „See on chorreador,“naerab Johanna. „Sa ei ole vist kunagi midagi sellist näinud? Sellega tehakse siin kohvi. Näed, selle riide sisse on pandud kohvipulber ning me lihtsalt kallame vee peale,“ selgitab ta.

      Olen hämmingus. See süsteem meenutab justkui filtrikohvi, kuid maitseb hoopis teistmoodi. Filtrikohvist ma väga ei pea, kuid see „sokikohv“ on ju midagi väga mõnusat.

      Istume lauda. Victor ulatab mulle papaia, millest ta on ise suure tüki juba kaussi pannud. Mina mäletan papaiat ainult puuviljakonservidest, kui mingit väga puist ja vastikut asja. Võtan ettevaatlikult tükikese ja proovin niisama. Värske papaia tundub esiti natuke läila ja imelik.

      „On ju hea?“ pärib Johanna ootusärevalt.

      „Jaaaah… aga vajab harjumist,“ vastan pika mokaga.

      „Meie sööme papaiat tavaliselt jogurti ja müsliga. Proovi!“

      Katsetan viisakusest uuesti ning järgin kohalike eeskuju: raputan papaia peale müslit ning kallan selle Johanna tehtud maitsestamata jogurtiga üle. Lõikan lusikaga pisikese tükikese papaiat ja võtan hunniku müsliga jogurtit peale. Sel segul pole nagu vigagi. Mõnus pehme maitse. Papaia teeb jogurti magusaks ning jogurt peidab ära papaia liigse magususe. Tasapisi harjudes muutub see segu väga maitsvaks, mida Melba juures suisa taga igatsema hakkan.

      Johanna on mulle justkui ema eest, kuigi oma nooruslikkuse ja energiaga võiks ta olla vabalt ka minu õde. Ta muretseb pidevalt selle pärast, et toit meid paksuks ei teeks. See on talle väga oluline. Samuti rõhutab ta pidevalt seda, et alati tuleb ilus välja näha, sest kunagi ei tea, millise nurga tagant võib Johnny Depp välja astuda.

      „Liis, tead, Chayanne tuleb San Josésse. Oi, ta on nii kena! Täielik silmarõõm, kas pole?“

      Pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei tea, kes see Chayanne on. Selle peale veab Johanna mind kohe arvuti juurde ning näitab Chayanne’i pilti. Tundub kuidagi tuttav ning hiljem meenub, et olen näinud ühte filmi, kus see mees mängib kuubalast, kes juhtumisi pääseb tantsuvõistlusele ja võidab. Seda, et ta ka laulja on, ei ole ma varem kuulnudki.

      Lähemegi siis kontserdipileteid ostma, kuid selgub, et need on kõik välja müüdud. Kui kontserdipäev kätte jõuab, hõiskab Johanna kahjurõõmsalt: „Täna on tugev vihmasadu! Vaata kui hea, et me pileteid ei saanud, oleksime seal staadionil läbimärjad olnud. See on ju välikontsert.“

      Chayanne on vaid üks nendest sadadest noormeestest, keda Johanna nööklevalt mulle pähe üritab määrida. Tema suhtlusringkond on lai ning alati leidub seal vallalisi noormehi: kes on pikk, kes oskab hästi tantsida, kes on tark ning kes lihtsalt ilus.

      Johanna on sündinud sotsiaalse loomakesena. Ta on kogu oma elu töötanud sotsiaaltöötajana, kuid praeguseks on ta juba pensionil. Nii jääbki tal aega kõikide oma teiste tegemiste jaoks: vestlusringid narkomaanidele ja HIV-positiivsetele, HIV ennetamine, raamatuklubi, õpilaste järeleaitamine ning tuhat muud õilsat tegevust.

      Victor on mõneti nagu Johanna vastand. Ta on vaikne ja rahulik mees, kes ajab oma asja. Ka temale meeldib nalja teha, kuid tema naljad on alati sügavmõttelised. Talle meeldib filosofeerida tõsistel teemadel ning vaielda poliitika üle. Ta on ülikoolis haldusjuhtimise professor, kellel pensionipõli juba ukse ees. Ta on seda ammu oodanud, et siis kolida oma maamajakesse Palmareses, kus elab kogu ta suguvõsa. Victor on tasakaalukas mees, kes otsib rahu ja vaikust, teda linnamelu ei köida. Talle meeldib jooksmas käia ja loodust nautida ning ta on alati unistanud linnakärast eemal elamisest. Johannal aga on vaja inimesi enda ümber, energiliselt vadistada, väljas käia ja ennast potentsiaalsetele imetlejatele näidata. Tal on vaja tunda ennast vajalikuna.

      Siit kerkib üles pidev vaidlus, millest ka mina sageli osa pean võtma. Abielupaari vahel käib alaliselt armas sõbralik nääklemine. Kui emma-kummaga omavahele jääda, siis kurdab Victor mulle alalõpmata, et Johannal on nii palju tegemisi ja et ta ei taha Victoriga Palmaresesse elama tulla. Iga kord kui lehtedes kirjutatakse mõnest San Josés toime pandud kuriteost, targutab Victor: „Oh seda Johannat küll. Sellises kohas tahabki

Скачать книгу