LITMIR.BIZ

      Johanna ja Victor on hästi palju reisinud ning nad armastavad ka nädalavahetustel väikeseid väljasõite teha. Juba esimesel päeval maalib Johanna oma plaanidest mulle kaunid õhulossid silme ette, et kuhu me kõik läheme ja mida me teeme… „siis, kui ei saja“. Igasugused rahvuspargid ja vulkaanid ja rannad, aga kõik ainult siis, kui ei saja. Ma ei saa hästi aru, millest ta räägib. No ja siis, kui sajab? Saame märjaks ja kõik, ega me suhkrust ju ole! Olen ennegi vihmaga matkanud. Tõesti, ma ei saa nendest costaricalastest ja nende vihmakartusest aru.

      Juba esimesel päeval vaatame läbi Johanna lemmikud turismibrošüürid ning mõne juures jääb ta peatuma: „Arenali vulkaanile läheme kindlasti. Kui me Palmareses oleme ja ei saja, siis kindlasti sõidame sinna. Corcovado on küll kaugel, aga seal on loodus säilinud oma ehedal kujul ja seal matkamine on täiesti omaette kogemus. Äkki saame sinnamineku ka korraldada. Mul oli seal kunagi üks tuttav metsavaht. Rahvuspargis hotelle ei ole, kuid seal saab metsavahimajakestes lihtsates tingimustes ööbida. Selleks, et sinna kohta saada, tuleb vähemalt kuu aega ette teatada, seega tuleb seda reisi hästi planeerida. Siis… mmmm… Tortuguero, imeline! Sinna peaksid sa küll minema. Kui veab, siis näeb seal pisikesi kilpkonni ja seda, kuidas kilpkonnaemad randa munema tulevad. See on täiesti imeline kogemus!“

      Olen Rough Guidesi reisijuhist lugenud erinevate paikade kohta ja valinud juba välja need, kuhu minna: Río Celeste – tänu vulkaanist tulevatele mineraalidele täiesti türkiissinise veega jõgi; Monteverde – Costa Rica suurim vihmamets; Tortuguero – kilpkonnade paradiis; Chirripó – kõige kõrgem mäetipp, kuhu matkamine vajab korralikku füüsilist vormi ja mitmekuist planeerimist, sest turistide järjekorrad on pikad; Manuel Antonio – imeilus rannapiirkonnas asuv rahvuspark. Räägin ka Johannale oma sihtidest.

      „Río Celeste on tohutult ilus,“ ütleb ta. „Teekond sinna on keeruline. Ma ei tea, kas me saame sinna kaasa tulla, aga kindlasti pead minema! Monteverdes käime me Victoriga ka peaaegu igal aastal. Ühel Victori sugulasel on seal maja. Me võiksime talle külla minna.“

      Ei lähe nädalatki, kui hakkan Johanna vihmakartusest natuke paremini aru saama. Hommikul, kui uksest välja astun, tervitab mind soe ja ere päike. Lõuna paiku kaob viimnegi päikesekiir, taevas muutub halliks ja vihma kallab nagu oavarrest. Sekundiga olen läbimärg ja kõnniteed ujuvad vee all. Pean tunnistama, et mind see paduvihm väga ei häiri, sest õhk on ju soe ja mulle meenuvad suvised paduvihmad Eestis, kui sai lapsena mööda suvila hoovi joosta ning hiljem paljajalu porilompides hüpata. See poole põlveni ulatuv vesi tänavatel tuletab just seda tunnet meelde, sest suvised rihmikud sobivad vees möllamiseks peaaegu sama hästi. Siiski saan aru, et minu lapselik rõõm vihmast on naiivse linnainimese arusaam. Peaaegu iga päev kirjutatakse lehtedes, et mõni linnaväline tee on varingute tõttu kinni. Mõnikord tabab varing maanteid, sest need on sageli ehitatud ümbritsevast piirkonnast madalamale. Siin ei üllata kedagi, kui inimesed maalihete tõttu hukuvad. Selle peale lihtsalt ohatakse emotsionaalselt, et milline katastroof, kuid tegelikult ollakse sellega harjunud.

      See väike vihm, mis meid aeg-ajalt ikka läbimärjaks kastab, saab hakkama ilmvõimatuga. Nimelt nädal pärast kohalejõudmist ärkan ühel hommikul 40kraadise palavikuga. Mina, kellel peaaegu kunagi palavik ei tõuse, kes pole kunagi saanud endale lubada haige olemist. Samas pole see mingi ime, et haigeks jääd, kui hommikul äratab sind 30kraadine troopika, millele järgneb läbimärjaks saamine ning külmetades koju jõudmine.

      Vihmast hoolimata jõuame siiski Johannaga üht-teist teha. Ta viib mind rahvusteatrisse kontserdile, kuhu minnes saan selga panna oma kõige ilusama kleidi ja jalga kontsaga kingad. Kohe, kui oleme linna jõudnud, tunnen ennast veidi tobedalt: olen nagu Gulliver liliputtide maal, sest kontsad teevad mind teistest peajagu pikemaks. Kui inimesed välja arvata, siis on kõik muu mu ümber sel päeval aga tuttavlik. Nimelt on rahvusteater üks vähestest – kuigi mitte ainus – elegantsetest ajaloolistest ehitistest San Josés. Siin asus ka varem teater, kuid see hävis 1888. aasta maavärina tagajärjel ning 1897. aastal ehitati asemele uuem ja uhkem, mis tänaseni San Josés ilutseb. Ehituse ümber oli omal ajal palju kisa ja kära, kuna riik rahastas ehitust kohviekspordi maksude arvelt. Teatri interjöör on vast luksuslikumgi kui fassaad. Kontsert ise ei olegi midagi erilist, kuid selleta ei oleks ma vast kunagi teatrisse sattunudki, et seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda.

      Toredad tegemised Johanna ja Victoriga kestavad kogu minu Costa Rica aja ning võib öelda, et kuni praeguseni välja – nii Costa Ricas kui ka erinevates Euroopa riikides, kus meie teed ristuvad.

      ESIMESED TUTVUSED, TANTSUD JA RETKED IMEDEMAAL