Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots

Скачать книгу

saab ükskõik kui kaua vees lobistada ja ikka külm ei hakka.

      Minu peas, oh ma rikutud esteet, on aga netist ja brošüüridest nähtud pildid läbipaistva vee ja valge, justkui lumise liivaga randadest. Reklaami ja tegelikkuse vahel valitseb karjuv vastuolu.

      Turismibrošüürides ei ole presenteeritud ka siinset räpasust. Tajun, et olen selle teema justkui välja lülitanud, ei pane enam tähelegi. Üks hea kolleeg naasis mõni aeg tagasi lühireisilt Taist Eestisse ja mainis oma sotsiaalmeedia-postituses siinset korratust. Siis teadvustasingi, et ma ise olen siin elatud lühikese aja jooksul hakanud laga, prahti, katkiseid asju ja ehitisi juba nii harjumuspäraseks pidama.

      Kõrvaltvaatajana on jäänud mulje, et see prügisodielu on nii tavapärane, et kohalikud ei pea seda ise miskiks. Ehkki siingi on ju tipphotelle ja ostukeskusi, mis on väga viisakad ja puhtad, on see justkui teine elu, turistielu.

      Igal juhul tuleb jala peatänavailt eemal väiksematel tänavatel ringi liikudes arvestada prügikogumitest tulvava kirbe prahihaisuga. Silma riivavad suured kõnniteedele äraviimist ootama pandud prügikotid, mida mööda siblivad trullakad prussakad. Majadevahelistel tühermaadel puhub tuul kilekotte ja plasttopse ringi. Elumajade kõrval troonivad suured kunagi kasutusel olnud roostes köögitarvikute kuhilad ja katkiste majapidamisasjade hunnikud.

      Vastukaaluks on Tai aga hüpohondrikute paradiis. Kas teate, et antibiootikumid, sealhulgas kangemad valuvaigistid, on siin retseptita? Astud apteeki sisse ja küsid, ning sulle antakse. Tais on apteeker ühtlasi ka sinu arst, kes võib sulle lihtsamate diagnooside puhul õiget ravimit soovitada. Apteeke on Patongis tänava ääres iga mõnekümne meetri järel.

      Apteekrid on siin ühed paremad inglise keele rääkijad. Rohte ostes tasub valida kassaaparaadiga apteek, muidu vaadatakse kliendile näkku ja öeldakse suvaline hind nagu muudegi toodete puhul. Samuti ei tasu oste tehes kalleid riideid kanda.

      Kogeme omal nahal, et kohalik kõhurohi mõjub siinsetele bakteritele paremini kui Eestist kaasatoodu. Teisel nädalal läheb seda rohtu vaja ja saame järele proovida. Rohud pole ei liiga odavad ega üle mõistuse kallid, kui Eesti hindadega võrrelda.

      „Tule, võta kommi,“ kutsub apteeker meie kodutänava äärses apteegis me kolmeaastast ligi. Tips on kohe hakkamas, silkab ukselt sisse lahke tädi poole.

      „Aitäh,“ on me julge laps tänulik.

      Skeptilisem ja tagasihoidlik neljane kiikab ukselt. Kommi nagu tahaks, aga ise minna ka ei julge.

      „Tule sina ka,“ teeb apteeker esimese sammu neljase poole. Ahvatlus saab hirmust võitu ja pakike dražeedega maandub ka tema higisesse pihku.

      Pole vist vaja öeldagi, et alati, kui on tarvis apteeki minna, tirivad laste käed meid just sinna apteeki. Apteekri müügitööd võib kordaläinuks pidada. Ja kommide ehk vitamiinidražeede turunduspakikesi jagab ta me lastele varmalt edasi.

      Mina ise tunnen end Phuketil hästi ilmselt osalt ka seepärast, et tailaste suhe usku on sarnane sellega, mis mind kodusel Setomaal ümbritseb.

      Ei ole vaja panna uuemaid riideid selga ja minna kodust välja kirikusse. Kõik vajalik on kodus olemas. Kui setodel on kodus pühasenulk, kus on ikoonid ja kaunistused, ja oma külas tsässon, väike palvemaja, siis tailased panevad hea-parema jõududele, kellesse nad usuvad, oma kodu ja töökoha juurde valmis.

      Ma pole usklik, kirikus käin enamasti pühade puhul kord-paar aastas. Ent kuidagi turvaliselt-koduselt mõjub siinne „tsässonate“ rohkus, mis igal sammul silma jääb. Kusjuures siinsed pühakohad on tõesti ka välimuselt sarnased Seto väike-tsässonatega. Võtke puupakukesele ehitatud majake väike-tsässon Tallinnas vabaõhumuuseumis avatud Seto talu eest ja tooge see Taisse ja te näete, et kohalikud võtaksid selle kohe omaks. Lihtsalt nii sarnased on need kaks.

      Klaasikesed ja pitsid veega on siin maal asetatud ka toolidele või lauakestele kohe poodide-kohvikute-salongide sissepääsude juures. Tihtipeale on andamiks valmis pandud ka erinevad puuviljad. Harvad pole ka avatud värviliste jookide, näiteks Fanta pudelid koos sisse torgatud kõrrega. Kõik on alati värske. Kaunistuseks on pandud ka lilli.

      „Ei tohi võtta siit trepi pealt limonaadi,“ korrutan ma lastele ikka ja jälle. „See vesi siin tooli peal klaasis pole joomiseks,“ ütlen järgmise hingetõmbega.

      Meil kulub palju aega, et noorematele lastele selgitada, et tänavatel nende haardeulatusse paigutatud puuviljad ja joogid pole joomiseks ja söömiseks. Ikkagi juhtub kord nii, et poja lükkab ühes trepinurgas sinna pandud klaasi veega ümber ja ühes kohvikus haarab noorem tütar imekiirelt lauakeselt puuvilja. Ehkki tormame Holgeriga kohe asja parandama, saame mõlemal korral ikkagi kohalike pahase pilgu osaliseks.

      Kui on soliidsem hotell, siis on sinna ette ehitatud spetsiaalne kuldne nikerdustega majake, kuhu hea-parem on peale pandud. Lihtsamate äride juures võib olla lihtsalt nurgake põrandal, kuhu andam on asetatud.

      Meie lemmiku söögiplatsi juures, mis asub me kortermajast viie minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel ja kus on kümmekond erinevat söögikohta, on suur kahekorruselise maja kõrgune punakaskuldse mao kuju. Tegu on purskkaevu-ga, ussi suust pritsib vett ja ta ette on asetatud pühase-majake puuviljade ja joogiga.

      Pean lastel seal pidevalt silma peal hoidma – viinamarjad, õunad ja muud puuviljad tunduvad neile haardeulatuses väga ahvatlevad. Lastel on raske aru saada, et söögiplatsi Rootsi laualt võib arbuusi ja ananasse suhu pista, aga mõne meetri kauguselt teiselt lauakeselt ei või.

      On teisigi asju, mis võivad tunduda harjumatud. Kuna meil Holgeriga on olnud elus õnn päris toredasti ringi rännata, siis siinne linnakeskkond mind ei üllata. On riike teisigi, kus arhitektuur pole majaehitamise juures olulisim. Maitsekas värvivalik sõltub kultuuridevahelistest erinevustest ja lilla majasein kuldse aknaraamiga plaatimata ukse juurde viiva tolmuse jalgraja kohal on siin kandis täiesti tavaline.

      Niisiis, olge valmis „ehituslike šedöövrite“ vaatlemiseks, kui satute Phuketi suurematesse asulatesse. Midagi niisugust olen varem näinud Transilvaanias või siis Krimmis – majade proportsioonid on suvalised, seinad võivad olla kõverad, uusehitisi ehitatakse pigem kõrgustesse, nii et kolmetoalise peal on kahetoaline, selle peal ühetoaline ja kõige peal katusealune tuba. Maja on tihkelt maja kõrval või siis hoopistükkis uhkes üksinduses keset tühja, umbrohuga kaetud poole jalgpalliväljaku suurust tühermaad.

      Jah, loomulikult on olemas ka kallid luksushotellid ranna lähedal. Ent mitu kuud järjest mõnes sellises elada ei sobi majanduslikult kohe üldse me rahakotile ega sobi minu ja Holgeri ettekujutusega elust Taimaal samuti. Miks peaks sõitma Taisse, et elada mitmekorruselises kivihotellis rannaäärses kivilinnas?

      Uued majad on siin aga tõesti enamasti ehitatud kivist, mistõttu oleks seal põrgukuum, kui konditsioneere ei kasutataks. Päikesepoolne majasein muutub soojust salvestavaks ahjuks, mis ka mahedama temperatuuriga ööajal tõhusalt sissepoole soojust kiirgab. Niisiis, konditsioneerita ei saa. Ja turistid ei saa läbi konditsioneeri õigesti tööle timmimise oskuseta. Kuna väljas on Eestimaalt saabunute jaoks esialgu ülikuum, siis on ülilihtne konditsioneer toas natuke liiga jaheda, nii umbes 25 soojakraadi peale sättida. See omakorda tähendab nohust nina ja kibedat kurku järgmisteks päevadeks.

      Turismibrošüürides ja veebis surfates näete ilmselt põhiliselt bambusest bangaloid inimtühja lahe ääres, kus kaks noort armastajat või sarmikas eelkeskeas paar oma lastega tühjal liivarannal mängib.

      Jah, ka need kohad on olemas, aga Phuketi populaarseimas Kata-Patongi-Karoni turistipiirkonnas on enim levinud suured hotellikompleksid. Keset saart asuvas Chalongi piirkonnas on küll mõistliku üürihinnaga bangaloid, basseiniga ja puha. Reklaami juurde on lisamata jäetud, või ehk on väikeses kirjas siiski leitav, et sealt randa pääsemiseks vajate rollerit või tuk-tuk’i, sest bangalod ei asu ranna lähedal.

      UUDISEID

Скачать книгу