LITMIR.BIZ

      Meie kavatseme nüüd igal juhul kaheks kuuks Patongi korterisse jääda. Holger leidis selle nii, et lihtsalt keeras rolleriga Patongi äärelinnas ühe hotelli õue ja küsis, ega lähikonnas midagi meile sobivat saada ole. Oligi. Sest hotelli hoovis on kortermaja, kus on peale siinse standardi – ühetoalise – ka kolm kolmetoalist korterit. Kenasti üksteise peal.

      Maja asub äärelinna serval, linna piiravate mägede jalamil. Meie kolmetoaline köögiga korter asub teisel korrusel vaatega siseõue basseinile. Siseõu on ilus, ehkki betoneeritud, mis tundub mulle harjumatu. Ent see-eest lopsaka taimestikuga. Korter ise on seevastu pigem askeetlik.

      Oh, mida annaks kasvõi keskmise maitsega sisekujundajal siin korteris teha. Sellest saaks jumalik elukoht! Meie siis seda apartementi enam muidugi üürida ei jaksaks.

      Nagu öeldud, meie käsutuses on kolm tuba, millest suurim on koos avatud köögiga. See elutoa sein, kus on ka uks, mille kaudu korterisse siseneme, on klaasist. Vaade, nagu öeldud, basseinile. Õhtuti saab laest maani kardinad ette tõmmata.

      Köögimööbli tunduvad olevat ehitanud käepärastest vahenditest keskmiste oskustega käsitööhuvilised. Ega suurt kunsti polegi – võtad mõned lauad, millest teed köögikapi karkassi, sisse riiulid, lükanduks ette ja ongi valmis. Ühte nurka valamu ja teise kapinurga peale on asetatud poest ostetud gaasipliit. Ongi kõik. Ja tegelikult, rohkem polegi vaja. Nõud on nõuderestil sealsamas kapi peal – Eestis kutsuti seda varem laiskliisuks – ja külmkapp toanurgas. Veel on köögis vineerilaadse plaadiga väike söögilaud ja nii palju toole kui meie perel vaja.

      Sealsamas suures toas on ka telekas, mis näitab kümneid kohalikke programme, sealhulgas mitut multikakanalit. Veel on seal diivan ja konditsioneer ja ongi kõik. Põrandat katavad plaadid, millega oleme Eestis harjunud vaid vannitubades.

      Kahes eraldi olevas toas on kummaski lai voodi ja riidekapp ning ongi kõik. Tüdrukutele anname välisuksest kaugema toa, endale võtame lähema.

      Suur toidupood Makro ja veidi väiksem Tesco on korterist viie minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel. Randa jõuab pooletunnise jalutuskäiguga.

      Meie kolmetoalise kööginurgaga korteri ühe kuu üür on 24 000 baati, see on umbes 570 eurot. Aga leiab ka ühetoalisi 11 000 baadi eest. Bangalot pakuti meile 60 000 baadi eest Kata Beachil. Aga kuna seal oli vaid üks tuba, tundus see liiga kallis.

      Hinnad on viimaste aastate jooksul kordades tõusnud. Ärge lootkegi saada tuba selle hinna eest, mida viie või kolme aasta eest siin puhkusel käies saite.

      Uues elukohas Patongi linnas äratab meid hommikuti kuke kiremine. Võimsalt äratab! Juba Katal panime tähele, kui kenasti on tailased kanapidamise kuurordiga ühendanud – rada viib piki jõeäärt randa ja samas sibab hurtsiku ümber tegus kanakari.

      KUS ON INIMTÜHJAD LIIVARANNAD?

      Rannas oleme paar tundi päevas, rohkem siinses kuumas ei jaksakski. Meie igapäevane rand on Patongi rand. Kui kujutate ette, et see on läbipaistva sillerdava veega, valge kuiva liivaga rahulik lahesopp, kus mõned laisad turistid lebavad liival, lapsed ehitavad veepiiril liivakooke, kus valitseb vaikus ja suurimaks mühaks on randa jõudvate lainete kohin, siis te eksite.

      Patongi rand on igapäevaselt nagu ülerahvastatud Pärnu rand kuubis Eesti harvadel soojadel suvepäevadel, kui pool Eestit on sinna kokku sõitnud.

      Kogu linna ääristava ranna ulatuses on kuus-seitse üksteise taga paiknevat rannatoolide rivi3. Lamamistoolid on nii tihedalt üksteise kõrval kui toolid teatris. Ridade vahelt lapse käruga randa pääseda on päris keeruline. Toolid on tasulised. Nii kui toolile istud, tuleb tumepruuniks päevitunud noormees ja küsib mitusada baati päevarendiks.

      Mõnemeetrisel rannatoolivabal märjal liivaribal enne veepiiri lebavad käterättidel need, kes toolitasu maksta ei soovi. Samas on koeri ja lapsekärusid, mängitakse palli ja ehitatakse liivalosse. Samuti on sealsamas skuutrid, mida turistidele välja renditakse, ja suured varjud, millega soovijad trossi abil kaatri järel vee kohale hõljuma tõmmatakse. Nii skuutrisõitu kui vee kohale hõljuma tõmbamist pakuvad erinevad kohalikud ettevõtjad iga paarikümne meetri takka.

      Rahvast ja tegevust on sama palju või isegi rohkem kui linna peatänaval. Kogu aeg kuulen hõigatusi.

      „Proua, ostke puuvilju!“

      „Banaanipannkoogid, banaanipannkoogid!“

      „Teen massaaži, teen massaaži!“

      „Millist tattoo’d te soovite, vaadake, siit kataloogist saate pildi valida. Neid draakoneid ja lillekujulisi lastakse väga tihti teha!“

      „Proua, teie tütrel on imeilusad pikad juuksed. Tulge, ma teen talle punupatsid!“

      Kohalikud ühemeheettevõtted pakuvad päikese käes vedelevatele turistidele müügiks puuvilju, rannarätikuid, soolaseid ja magusaid snäkke. Sekka ka peenikeste punupatside punumise või massaaži teenust. Tarbida saab kohe sealsamas, turisti rannatoolil.

      Rannavesi on jagatud köite ja poidega skuutri- ja kaatrisõidu piirkondadeks ning ujumisaladeks. Need vahelduvad iga mõnekümne meetri järel. Ikka nii, et on ala, kus külg külje kõrval ujuvad rannavees need tuhanded inimesed, kes on randa tulnud, ja siis on köite vahele pargitud, sõitu ootavad kaatrid-skuutrid.

      Kuidas

Скачать книгу