LITMIR.BIZ

      SISSEJUHATUS

      EESSÕNA

      1990ndatel, kui mina oma esimesi erialaseid töid tegema hakkasin, valitses topi-hullus. Tähtis oli, kes on rikkam, tugevam, edukam. Topis olla oli popp, isegi ainuvõimalik. Minust järgmine põlvkond kirtsutab aga topinduse peale nina – oluline on sobitada tööd oma eluga, mitte elu tööga. Kuna olen tammsaarelike väärtustega perekonnast – töö on ikka see, mis teeb õndsaks –, olen juba lapsepõlvest harjunud, veri ninast väljas, viimseni pingutama. Üheksakümnendate elustiil sobis seega mu loomusega ideaalselt. Hiljem on mul olnud raske harjuda nooremate kolleegidega, kes tipptulemuse sooritamise asemel otsivad pigem kogemusi, lendavad õielt õiele.

      Mida aeg edasi, seda rohkem olen jäänud mõtisklema ja proovinud mõista ka minust nooremate elufilosoofiat. Kas sealt oleks siiski midagi mõistlik ka oma ellu üle võtta? See raamat sünnibki sellisest mõtisklusest: kas mul on jätkuvalt kihku kihutada karjäärinaise kiirrongil esimese insuldi poole, mis elu Ameerika mägedel seni läbitud teekonda arvestades peaks ees ootama hiljemalt paarikümne aasta pärast? Või leian endas kannatust ja hingejõudu loobuda, heita kõrvale eesmärgid ja unistused, jätta sihikindel liikumine ning lihtsalt olla chill ja mõnus. Kas on võimalikud ka vahepealsed variandid?

      Olen kolme eelkooliealise lapse ema. Lastega kodus olles olen ise kujundanud elustiili, kus pole pea ühtegi detailselt planeerimata päeva. Ka öösiti teen tööd, sest huvitavatest väljakutsetest ei ole raatsinud vaatamata lastele loobuda.

      Ühelt poolt läksime Taisse seepärast, et saaksin aru pidada, kuhupoole pärast peatselt lõppevat lapsepuhkust edasi liikuda. Teisalt kasutasime võimalust veeta tore poolaasta soojas kliimas, et mu mees Holger saaks tegeleda ühtlasi ka oma lemmikala Tai poksiga.

      Meie elu hakkavad Tais vürtsitama skorpion ja katusest läbi kasvav palm vannitoas, lakkamatu võitlus rahaahnete taimaalastest müügimeestega, petisest taksojuht, kes kaob ettemakstud rahaga ja jätab meid lastega pimedasse lõunamaa öösse. Peame üle elama ka hetke, mil ühel õhtuhakul läheb paradiisirannal kaduma me keskmine laps. Sekka mitu koduotsingut erinevatel Tai saartel.

      Aga me ellu Tais kuuluvad ka unistuste töökoht bambuskatuse all vaid mõne meetri kaugusel Andamani merest, nauditavad joogatunnid mere kohal kõrguvas joogapaviljonis ning laisk lebasklemine puude vilus võrkkiiges lumivalge liivaga paradiisirannal. Noorim lastest, inglilokkidega pisipoiss osutub Tais aga fotostaariks. Olete kaaslaseks teel, mil meie kolme eelkooliealise lapsega ja kaugtööd tegevate lapsevanematega pere ligi pool aastat erinevatel Tai saartel elas.

      KARJÄÄRINAISE KONTROLLNIMEKIRI

      Topid – edunimekirjad, mitte nabapluusid, eks – on liikunud praeguseks äriajalehtedest meelelahutusportaalidesse. Niisiis, minu, 35aastase karjäärinaise kontrollnimekiri:

      1) kõrgharidus – tehtud;

      2) õpingud välismaal – korduvalt tehtud;

      3) huvitav ja hästi tasustatud töö rahvusvahelises ettevõttes – tehtud, juba aastaid;

      4) ülebaltilise vastutusega osakonnajuhataja tööpost – tehtud;

      5) mehe leidmine – tehtud;

      6) lapsed (kolm) – tehtud;

      7) oma kodu – olemas;

      8) lemmikloom – läks kaduma.

      Saamaks aru minu Tai loost, mis kasvab välja meie kolme väikese lapsega pere seiklusteks Taimaa saartel, peab õigupoolest pöörduma ajas viis aastat tagasi.

      Kõik sai alguse sellest, et mina, rahvusvahelise suurkorporatsiooni, kogu Baltikumis oma valdkonna eest vastutav osakonnajuhataja – hoolimata sellest, et ma oma pedantses täpsuses loen läbi kõik mulle saadetud meilid, vastan kõigile telefonikõnedele või helistan tagasi, kui töökohustuste tõttu pole saanud kõnet vastu võtta –, jätsin arusaamatul kombel avamata ühe töömeili.

      See vaatas mulle meiliboksis ainsana ülbelt ja punasena ning avamata vastu, kui kummardusime koos ettevõtte Baltikumi personalijuhiga mu arvuti ekraani kohale.

      Tuvastasime ilmselge. Ma polnud avanud mõne kuu eest tulnud kirja kutsega osaleda meie rahvusvahelise korporatsiooni tulevaste juhtide treeninguprogrammis Iirimaal. Mistõttu mul polnud sinna pileteid, ma polnud registreerunud ja ma istusin tol hetkel täies elusuuruses oma töölaua taga Tallinnas.

      Mind tol päeval töölaua taga hämmastusega märganud personalijuhile ei saa kuidagi ette heita, et ta ei kontrollinud – ma polnud talle iial varem selleks põhjust andnud.

      Rahvusvahelisest tippkoolitusest ilmajäämine tähendas mulle jaanipäeva veetmist Eestis ning, nagu mõne kuu pärast avastasin, ühtlasi ka meie pere esimese lapse peatset sündi. Märtsikuuks järgmisel aastal, nagu jaanipäevalastel ikka.

      Olulised tööprojektid vajasid edasivedamist, mulle järeltulija leidmine ei edenenud ka just ladusalt. Sestap veeresin veel veebruarikuus suurekõhulisena kontoris tööülesandeid üle andes ringi.

      Eks ma oma lapse peale mõtlesin hooti ikka ka. Näiteks siis, kui Pühajärve puhkekeskuse basseini äärel seitsmendat kuud rasedana sauna poole taarusin.

      „Me siin meestega vaatasime sind sauna aknast ja mõtlesime, et kuidas on see võimalik, et sa oma hiiglama suure kõhuga ujudes põhja ei lähe,“ märkis sõbralik-joviaalne šveitslasest kolleeg Christoph ilma ühegi seksistliku tagamõtteta. Lihtsalt siirast, gravitatsiooni iseärasusi vaagivast huvist. Ma ju tunnen Christophit hästi, tean, et ta on ülitore, üks mu lemmikkolleegidest.

      Pühajärve spaas avaneb sauna akendest vaade basseinile. Olime juhtkonnaga Pühajärvel ööbimas ja sestap olingi eri rahvusest kolleegide silma all bikiinides kogu oma sünnituseelses suuruses. Olin ka ise just ujudes oma lapse peale mõelnud. Ta togis nii mõnusalt, ju talle meeldis basseinis.

      Samuti mõtlesin ma oma kõhus oleva lapse peale, ja ka tegutsesin selle järgi, kui võtsin viimast korda enne sünnitust suure kõhuga ette autoroolis sõidu Tallinnast Riiga ja tagasi. Riiast Brīvībase tänavat mööda autonina Tallinna poole tagasi sättides sain aru, et „oot, nii ei lähe mitte“. Istusin rooli taga ja igalt poolt kõhu juurest pitsitas. Peatasin auto ja lükkasin juhiistme kõvasti tahapoole. Järgmiseks tõmbasin viigipüksid rebadele. Sest hoolimata sellest, et tegu oli rasedapükstega, rõhusid nad jubedalt kõhule. Sättisin end rooli taha tagasi ja alustasin, tööpüksid põlvede juurde alla lükatud, mitmesaja kilomeetri pikkust tagasiteed Tallinna.

      „Mis sa siis oleksid teinud, kui politsei sind kinni oleks pidanud?“ küsis mu elukaaslane Holger kodus. „Kui oleksid hakanud seal rooli taga rapsima ja pükse üles tõmbama, oleksid nad raudselt arvanud, et otsid pimedas öösel autos oma püstolit või midagi sellist. Normaalsed inimesed ei hakka autos rooli ja jalgade vahel kätega rabelema, kui politsei nad kinni peab.“

      „Mul oli sall pandud kõhu ja jalgade peale, nad poleks arugi saanud, et räägivad blondiiniga, kel ainult aluspüksid jalas,“ vastasin ma nipsakalt. Aga rohkem ma ise enam rasedana autoroolis Riia-sõite ette ei võtnud. Hakkasin bussiga kahe Baltikumi pealinna vahet tuuritama.

      Nii et gabariitide olulise suurenemise tõttu pidin tööajal oma peatselt sündiva lapse peale mõtlema küll. Mõnikord.

      Kontorilaua tagant kiirabiga otse sünnitusmajja mind just ei viidud, aga peaaegu. Teisipäeval andsin töö lõpuks üle selsamal päeval tööle asunud asendajale, kolmapäeval käisin teda juhendamas ja tema jaoks hoolikalt kataloogitud infot üle andmas, neljapäeval andsin tööauto ettevõttele tagasi, reedel sõitsime mehega maale – ja pühapäeval sündiski meie esiklaps.

      Lapsevanema rolli sõitsin seega täiskiirusel sisse äriklassist liinilt Tallinn–Riia–Vilnius, mistõttu jäid mulle sisuliselt hämaraks ja kaugeks lapseootel naiste tugigrupid, internetifoorumid ja jututoad. Mul lihtsalt polnud last oodates selleks aega. Välja arvatud rasedate jooga, kus õhtuti käisin.

      Kuna

Скачать книгу