Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots

Скачать книгу

aia betoonist äärele ja tuleb sealt maha tõsta. Peast visatakse mütsid, mis kaitsevad halastamatu päikese eest, päikesekreemi tuleb pidevalt peale kanda. Pidevad vaidlused, ja ühise kokkuleppe leidmine kuumas virisevate lastega – kas olla siis toas või õues.

      Ei kõla just liiga loominguliselt, eks? Ka kõlab see justkui „esimese Eesti“ murena, et näed – isegi Tais elades pole ta rahul. Ent fakt on see, et üle kolmekümnekraadises kuumuses päevad, nädalad ja varsti ka kuud sedasi igapäevaselt rassides olen õhtuks täiesti oimetu.

      Mõtlen imetlustundega kõigile lasteaiaõpetajatele. Jah, nende tööpäev lõpeb küll juba kell seitse õhtul ja tavaliselt on nad tööl pool päeva korraga, aga paljudel neil on ka ju oma lapsed veel kodus. Erilised inimesed.

      Kus on lapsed, seal on hulk musta, pesemist vajavat pesu.

      Pesupesemine on Taimaal omaette väikeettevõtlusvorm. Kõik tänavad on täis käsitsi kirjutatud silte „Laundry“ kõigis erinevates vormides, kuidas seda sõna kirjutada annab (silma on hakanud „Luandray“, „Laundary“). Turistid kasutavad pesupesemisteenust meeleldi. Kilo pesu pesemine maksab 500 baati. Annad oma musta pesu ära ja järgmisel päeval saad puhtana, triigituna-pakituna tagasi. Väiksemate tänavate ääred Patongis ja teistes asulates on täis rauast riidekuivatusrestide külge riputatud, riidepuudele kuivama pandud pesu. Pesupüksid, särgid, teksad – kõik ripuvad ja kuivavad sealsamas tänavatolmus.

      Mina pesen meie pere pesu ise. Vannitoas on pesukauss, mis on igaks õhtuks kuhjaga musta pesu täis. Palav on ju, higistama ajab. Ja päris tolmune ja must on me ümbrus ju ka. Õhtul lasen pesule dušist kuuma vee peale ja panen selle pulbriga likku. Hommikul möödub tubli pooltund pesu käsitsi küürides. Väga meditatiivne. Enamiku töömõtteid jõuan siis läbi mõelda, nii et öösiti arvutit käivitades ma tavaliselt juba tean, mida ja kuidas ma kirjutan. Teinekord jääb öiseks tööajaks vaid sissetrükkimise vaev.

      Kui väike olin, pesi vanaema suvel maal me pesu samuti hommikuti käsitsi puhtaks. Ega siis mõne lapse hilbu pärast ei hakatud pesumasinat tööle panema. Nii et pilt pesu küürivast naisinimesest perekonnas pole mulle võõras.

      Märja pesu riputan ukse ees asuvale rõdule kuivama. Õhtuks on kuivanud. Või hiljemalt järgmiseks hommikuks.

      Miks me ei anna pesu pesta? No kui tuleks vaid nädalaks-paariks siia elama, siis kindlasti annaks. Aga maksta iga päev mitme kilo pesu pesemise eest tundub priiskamisena. Isegi kui eraldi võttes pole see teenus kallis.

      Õnneks voodiriideid ei pea ise pesema. Seda teevad me kortermaja teenindavad kohalikud naised.

      Kolme väikelapse emana panen kohemaid tähele, et Phuketil peab arvestama sellega, et avalikke ilusaid laste mänguväljakuid pole. Igaüks teab, et mänguväljakud on väikelaste vanemate suured sõbrad. Kaua sa päeva jooksul ikka basseinis või rannas möllad – nii kaua ei saagi ju ilma pikkade varrukateta olla, sest päike teeks liiga.

      Phuketi omapärase arhitektuuriga keskuses Phuket Townis sõidame korduvalt mööda ühest roostetanud mänguväljakust, kus atraktsioonid on metallist kokku keevitatud. Mina oma paljaste säärtega lapsi küll sinna orade otsa turnima ei luba.

      Sarnane, aga palju väiksem, vaid kahest atraktsioonist koosnev mänguväljak on ka ühe teeäärse restorani juures Patongis. Vaatasin esimesel korral karussellkiige ja silindrist läbi ronimist võimaldava, redeli ja miniliumäega turnimisrajatise hoolega üle, enne kui lapsed peale lubasin. Metall läheb siin päeval päikese käes ju kohutavalt kuumaks, liumäest saavad lapsed alla lasta vaid õhtul pimedas, kui see on maha jahtunud.

      Ilusat mänguväljakut nägime Nai Harni ranna lähedal oleva hotelli õuel. Tundus täiesti tänapäevane, ent oli mõeldud vaid hotelli klientidele.

      Täiesti võimalik, et kusagil on hotellid, kus on õue peal atraktsioonid ka laste jaoks. Tänaval kõndides pole need meile silma jäänud.

      Küll on Patongis paar siseruumides asuvat mängutuba. Üks asub Jungceyloni kaubanduskeskuse ülemisel korrusel. Seal saavad lapsed karusselliga sõita, märki lasta, klotsidega mängida. Oleme seal paar korda käinud.

      Üks soomlane on teinud Patongis laste mängutoa ka Banana Walki jalutustänava juures asuvasse kaubanduskeskusesse. See on selline mängutuba, nagu Eestis oleme harjunud: plastist, liumägedega, erinevate ronimisvõimalustega. Aga see on kallivõitu. Nii ongi meie laste kõige sagedasem „mänguväljak“ Patongi ranna ja kõnnitee piiril asuva puu külge köiega riputatud vana autokumm. Saab sisse hea hoo, kiik missugune.

      Täna kuu aega tagasi jõudsime Phuketile.

      Istume Patongi rannaäärse Starbucksi väliterrassil, kõrval on Häagen-Dazsi kohvik, kust tõime väga head jäätist. Vaade ookeanile. Päike paistab. Ja ma saan aru, et kui reisida lastega, siis pole kuu aega mingi ajaühik. Kõik võtab nendega koos lihtsalt nii palju rohkem aega. Kui oleksime vaid kaheks nädalaks tulnud, siis… oleksime siit juba ammu läinud. Ehkki alles praegu hakkab kätte jõudma hetk, kus tunnen, et olgu, jalad on maas. Vaataks äkki kaugemal kui Patongis ja Kata rannal ka ringi.

      Kui varem vaid kahekesi reisisime, oli täitsa võimalik teha nädalaga rohkem, kui oleme viiekesi jõudnud selle kuu ajaga.

      NAABRID, HULLUDEST UMBKEELSETENI

      Inimesed meie ümber. Elu ekstravertsete itaallaste, üüratu venelaste populatsiooni, neid vihkavate sakslaste, südamlike tuttavate tailaste ja meid ikkagi vaid pangaautomaadiks pidavate võõraste taimaalaste mõjuväljas.

      Olen imetlenud siin kahte rühma naisi.

      Esiteks venelannadest vanaemad. Kübar peas ja õhuline läbipaistev suuremat sorti värviline sall – selline, millist turistidele siin tonnide kaupa müüakse – õlgadel, seisavad nad põlvini vees. Sel ajal kui lapselapsed neist paari meetri raadiuses Andamani meres möllavad.

      Lapsevanemad istuvad samal ajal rannatoolidel, loevad ajakirju või näpivad iPode-iPade. Sest neil on ju otpusk. Puhkus.

      Venelannad, väikeste laste emad, oskavad elada, nendin ma kadedalt.

      Ise olen rannas liival selitav, ent küünarnukkidele toetuv kullipilguga lapsevanem, kes oma kahe muretseva silmaga jälgib samal ajal oma kolme last. Või siis lainetes oma trioga loksuv või madalas vees liivakooke plätserdav ema.

      Teiseks mosleminaised. Ise pealaest jalatallani riides, osa isegi burkades. Istuvad rannas liival, sel ajal kui nende lühikestes ujumispükstes mehed sooja vette sumavad. Teevad oma sulistavatest meestest veel veepiiril piltigi.

      Oma mõnusid ohverdavad ju mõlemad – nii venelannadest babuljad kui islamiusulised daamid. Ent oma mätta otsast vaadatuna olen ikkagi pahasevõitu nende sulistavate meeste peale – mida sa tood oma naise merekaldale higistama ja oma lõbu pealt vaatama.

      On ju Eestiski islamisse üle läinud naisi… aga nemad on teinud seda tõenäoliselt ikkagi omal vabal tahtel. Malaisias, Penangil, millest kirjutan lähemalt edaspidi, kogesin pilti: mees ja naine sõitsid rikšas, naine mustas burkas, mis ka nägu katab. Naine oli ninapidi oma iPadis. Selline „tore“ kaasadevaheline ühise vaba aja veetmine värskes õhus paistis silma.

      Ka need burkades daamid siin Tai rannal, kui nad parajasti oma meest ei pildista, on nina- ja näppupidi nutiseadmetes. Ma nii tahan teada saada, millest ja kuidas nad seal räägivad. Minu oma lapsed aga sagivad kogu aeg rannas ringi, pole saanud rahulikku hetke, et üritada nendega jutule saada.

      Mind tegelikult huvitab füüsilisest palavusest enam see perest eraldi olek. Isegi ilmajäetus, mu arvates. Pere on koos puhkusel, ühed – lapsed ja mees – sulistavad vees ja ema vaatab alati vaid pealt. Selge on see – mis tahes sul siin kliimas seljas on, ikka on palav. Eks juhuse avanedes proovin ise ka kunagi burka ära. Mul oli USA ülikoolis kursus islaminaiste riietusest, sain arvestatud. Nii et teoorias peaksin olema üle

Скачать книгу