LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui nii, siis nii ja mis me nüüd korteriga edasi teeme. Mu kolmas tütar pääseks rängast koormast. Ja mu neljas tunneks kergendust. Tegelikult tunneksid nad kõik lõppude lõpuks kergendust ja tegelikult teeksin ma sellega neile ühe uskumatult suure teene. Ema peab suutma ennast ohverdada, laste heaolu nimel peab ema olema alati valmis end ohverdama.

      Ma tean Gourdoni lähedal üht kohta, kus pole mingit piiret tee ääres, sealt saaks autoga otse alla põrutada. Ma sõidangi sinna, et asja lähemalt uurida. Aga siis näen sealt alla vaadates üksikuid kõverikke puid ja kaljunukke. Kui mu auto peaks sinna pidama jääma, siis lõpetan ma ilmselt sandina. Ja siis oleksin ma oma lastele veel suuremaks koormaks.

      „Kas keegi on mõnikord ka mõnelt künkalt otse alla merre sõitnud?“ küsin ma Serge’ilt.

      „Eks neid õnnetusi on ikka juhtunud.“

      Ma tahan täpselt seda kohta teada, mitte lihtsalt „eks ole ikka juhtunud“.

      „Aga kus neid õnnetusi kõige rohkem on juhtunud?“

      Serge kehitab õlgu. Ja minu peas jätkuvad lõputud matused. Täpselt nii, nagu Emily Dickinson seda on kirjeldanud:

      I felt a funeral in my Brain,

      And Mourners to and fro

      Kept treading – treading – till it seemed

      That Sense was breaking through –

      And when they all were seated,

      A Service, like a Drum –

      Kept beating – beating – till I thought

      My mind was going numb.

      Ma tundsin matuseid oma peas

      ning leinajaid, sagimas siia ja sinna

      aina tallates ja trampides,

      kuniks lõpuks näis, et reaalsus hakkab kohale jõudma.

      Ja kui istekohad olid leitud,

      siis matusetalitus nagu trumm

      muudkui jätkas põmatamist, kuniks mõtlesin,

      et tuimaks muutub mu meel.8

      Õhtuti võtan ma vahel 3–4 unerohutabletti. Uni ei tule sellest hoolimata. Mõtted, tõsi küll, muutuvad vähe ükskõiksemaks. Pärast kolmetunnist rähklemist võtan veel ühe tableti, sellega jään magama. Ent ainult paariks tunniks. Keset ööd ärkan, uimane nagu purjus, ja komberdan ebakindlalt külmkapi poole. Nälg on, midagi tahaks süüa. Aga pilk on nii udune, et ei näe õieti midagi, mis külmkapis on. Komberdan Serge’i kommikapi juurde (oojaa, Serge’il on oma kommikapp!) ja võtan sealt huupi ühe kommi. Lohistan end tagasi voodisse ja pistan kommi suhu. Silmad vajuvad kinni.

      Hommikul ärkan, seesama komm suus.

      „Kas sa annad endale aru ka?!“ pahandab Serge. „Niimoodi võib ära lämbuda!“

      Serge ei tea, et ta on mulle hea mõtte andnud. Ja mina ei tea sel momendil, et see ei tööta absoluutselt. Järgmisel hommikul ma ärkan ja mu nägu ja padi on üleni šokolaadi täis.

      Aga samal ajal otsin päeviti loomulikult kohusetruult tööd. Tööd nagu oleks küll, aga kuna mul ei ole Prantsusmaal omandatud haridust ega ühtegi siin saadud sertifikaati ette näidata, siis eriti mind jutule ei võeta. Enesestmõistetavalt süvendab see minu depressiooni veel enam. Ma ei saa elada Eestis ja ma ei saa elada siin, Lõuna-Prantsusmaal. Kus on minu koht siin päikese all? Või polegi minusugusel kohta? Tõenäoliselt mitte – nii nagu paljud mulle mõista on andnudki –, ma pole lihtsalt sellest veel siiani aru saanud. Kui kaua mul läheb sellest arusaamiseks?

      Skype’i teel jätkan inglise keele tundide andmist Prangli koolis. Mu ainus helgem hetk päevas. Skype’i-pildis näen ka Mariat. Maria on pandud elama ajalooõpetaja elutuppa. Ma näen Maria selja taga palju temale kuuluvaid asju, pilte seinal, põhiliselt temast ja tema isast ja isapoolsetest vanavanematest. Ma ei näe ühtegi neist asjadest, mis ma tavaliselt seal nägin, kui ajalooõpetajal külas käisin.

      „Kus kõik Helju asjad on kadunud?“ küsin ma Marialt.

      Maria kehitab õlgu: „Isa viis kuuri.“

      „Isa viis Helju asjad kuuri alla?“

      „Nojaa, mina elan ju nüüd siin, see on nüüd minu tuba.“

      „Maria, sina oled Helju juures vaid külaline. See on Helju kodu.“

      „Ah, ära hakka jälle pihta!“ käratab Maria mulle.

      „Ja sa pidid sinna ju ainult veerandi lõpuni jääma?“

      Maria kehitab taas õlgu: ilmselt veidi kauemaks.

      Kui kauaks? Maria ei tea, ilmselt kooliaasta lõpuni.

      „Aga Maria, me ju leppisime kokku, et sa ei jää üksinda saarde, et sa kolid isa juurde Tallinna!“

      „Isa ütles, et tal ei ole seal ruumi, ja ta arvas, et on parem, kui ma kooli siin ära lõpetan.“

      Mulle see asi ei meeldi, aga Maria käratab, et see ei puutu enam minusse ja et ärgu ma toppigu oma nina nende asjadesse.

      Ma respekteerin tema tahtmist sõna-sõnalt.

      Meil on Serge’iga sõbralikud suhted. Me pole armukesed, me pole armastajad, me oleme lihtsalt sõbrad, kaks inimest, kes on otsustanud koos elama hakata. Minule on Serge minu ja minu laste päästja. Aga kes mina temale olen? Seda ma ei tea. Kardan seda uurida ka. Mis tähtsust sel lõpuks on? Ta hoolib mu lastest, ta on minu vastu hea ja hoolitsev, kõik muu on teisejärguline.

      Siiski. Serge tunnetab mind hingega – ja see on mulle määratult tähtis.

      Tööintervjuudel käin ma peaaegu et iga nädal, vahel kaks korda nädalas. Esimesel tööintervjuul ei saa ma sõnagi suust – arvata võib, et teist korda mind sinna enam ei kutsuta ka. On kohti, kus mul tuleb teha prantsuse keele test enne, kui üldse vestlema pääsen. See on minule parim lahendus. Aga testi lõpus on mõnikord veel ka küsimused selle kohta, millised sertifikaadid mul on – ja Prantsusmaal saadud sertifikaate mul pole. Sinna see jääb.

      Ent kuu aega pärast minu jõudmist Lõuna-Prantsusmaale tuleb ometi kutse tööintervjuule, mis määrab mu edasise elu.

      Serge vaatab Google’ist, kuidas sinna sõita. See on Nizza teises otsas ja meil tuleb sinna läbi südalinna minna. Kõik tundub olevat äärmiselt lihtne ja selge.

      Aga kui me sinna linna teise otsa peaaegu kohale oleme jõudnud, ei tundugi see enam nii lihtne. Me tiirutame L’Ariane’i ristmikul, teadmata, kuhu pöörata, sest ühtegi silti sinna kanti ei näita ja teeotsi, kuhu pöörata, on kümme. Neli korda valest kohast ära keeranud ja uuesti otsinguid alustanud, leiame me lõpuks õige teeotsa üles.

      Aga siis tekib meil sama probleem tänava leidmisega.

      Ma ei mäleta, et mul oleks iial sellist probleemi olnud Kanadas või Soomes. Ma sõitsin pimedal novembriõhtul Espoosse oma lapsele sünnipäevapeole järele, abiks ainult telefoniraamatu kaart, ja mul polnud mingit raskust kohta üles leida. Üritan sellega eputada Serge’i ees, aga see ajab teda veel rohkem närvi, nii et mul on targem vait olla.

      „Aga küsime kellegi käest,“ pakun ma Serge’ile lõpuks lihtsa lahenduse välja.

      „Oled sa hulluks läinud! Siin linnaosas! Hea, kui me siit eluga minema saame…“

      Aga siis ta peatub ometi korraks bussipeatuses, kus seisab üksik pikka hõlsti ja rätikutesse mähitud naine. Tema juhatab meid lõpuks õigele tänavale, see on siinsamas, kohe vasakule pöörates.

      Majadel muidugi numbreid pole. Me sõidame tänava lõpuni ja siis jälle tagasi, otsime asutuse silti, aga seda ka pole. Serge keeb vihast ja ma olen valmis juba käega lööma, kui korraga näen ühe maja trepikojauksel numbrit 11. Nüüd on kaks võimalust:

Скачать книгу