Minu Nizza. Paradiis käeulatuses - Riina Kangur

Скачать книгу

väikestes ilusates linnakestes, Maria naudib merd ja päikest. Ja lõpuks on ta selle mõttega juba päris harjunud. Lepime kokku, et ma siiski katsun Serge’i pehmeks rääkida Eestisse kolimise suhtes, aga kui see kohe kuidagi ei õnnestu, siis.

      Serge tuleb septembri alguses Eestisse. MSNi teel on ta mulle juba öelnud, et ta ikkagi ei kavatse Eestisse jääda. Ma helistan oma ülemusele, koolidirektorile Tiinale ja annan teada, et ilmselt tuleb mul töölt lahkuda.

      Aga igal õhtul palun jumalat, et Serge meelt muudaks ja oleks nõus Eestisse jääma.

      Mul ei ole mitte kedagi, kes mind toetaks või aitaks. Kes ütleks: ära muretse, kõik läheb hästi.

      Mul ei ole ka kedagi, kes ütleks:ära koli, ma aitan sul su korteri eest maksta.

      Kurdan Helile, kes on mulle sõbraks olnud juba kolmandast eluaastast saadik, oma eelseisva raske otsuse üle. Ja Helist saab ainuke inimene, kes mind lõpuks tõeliselt toetab.

      „Tead, pärast seda, kui sa mulle sellest telefonis rääkisid, hakkasin ma nutma. Ma mõtlesin, et alles sa ju kolisid Eestisse tagasi, alles me saime uuesti kokku ja nüüd lähed sa siis uuesti… Ja siis ma otsustasin, et lähen ennustaja juurde ja lasen sulle kaarte panna. Küsisin otse: kas ta ikka peab uuesti kolima? Ja tead – ennustaja ütles, et peab. Peab kolima. Ta näeb päikest su pea kohal. Kõik läheb hästi. Sa leiad endale seal töö, mis sulle tõeliselt meeldib. Ja tütar peab kaasa minema.“

      Heli ütleb, et tal langes kohe kivi südamelt. Ja et ta hakkas juba plaanima, kuidas me varsti jälle kokku saame.

      „Ära muretse, see ei ole ikkagi sama mis Kanadasse kolimine. See on peaaegu et siinsamas, me hakkame sul seal külas käima!“

      Sõidame autos: mina, Maria ja mu ema.

      „Nii et kolid siis emaga ära Prantsusmaale…“ alustab mu ema juba ei tea mitmendat korda sellesama teemaga nende viimaste päevade jooksul.

      Maria teeb „mhmh“, ja naeratab valulikult.

      Palun räägi millestki muust, anun ma mõttes, palun ära tee seda Mariale raskemaks, kui see juba niigi on, palun. Palun räägi millestki muust…

      „…ja ma ei näe sind siis enam kunagi…“ jätkab ema, nutt kurgus.

      „No kuidas ei näe?!“ hüüatan ma, üritades mingitki rõõmsamat nooti oma häälde tuua. „See pole ju nii kaugel. See on ju siinsamas Euroopas. See pole sama mis Kanadasse kolimine! Me hakkame ju siin käima, ja sina tuled meile sinna külla!“

      „Ei, mina teile sinna küll külla ei tule…“

      „Muidugi tuled!“

      „Ah, jäta, Riina, mina ei sõida enam kusagile…“

      „Tuled küll! On ju, Maria?“

      „Ah, jätame selle jutu,“ sõnab ema.

      Tõesti, jätame selle jutu, see on nagu noa keeramine veritsevas haavas.

      Vaikime.

      Vaikime.

      Vaikime, aga igaüks loob mõttes kujutluspilte. Ma võin pea anda, et need ei ole kellelgi meist praegu väga päikeselised ja roosilõhnalised.

      „Jumal teab, mis koolidki seal Prantsusmaal on…“ jätkab ema korraga, „…hakkad veel narkootikume võtma…“

      „No lõpeta! Miks ta peaks hakkama seal narkootikume võtma?!“ hüüatan ma.

      „Ah, seal kõik ju võtavad!“

      „Kes kõik?“

      „Kõik nad! Nad kõik võtavad ju seal narkootikume! Ja mis koolid seal üldse on, kes seal koolides on, vist ainult araablased, palju seal neid prantslasi enam on… Kas sa ei karda natuke, Maria?“

      „Kardan muidugi,“ teatab Maria kiiresti, veel enne, kui ma jõuan oma mõtteid koguda.

      „No õnneks saan ma valida, kuhu kooli ma ta seal panen, ja siiamaani olen ma oma lastele ainult head koolid välja valinud. Ma tegin seda Kanadas, ma tegin seda Eestis ja ma tegin seda Soomes. Tänu sellele oskavad nad nelja keelt.“

      Minu viimastes väljaöeldud lausetes võib klähvimistooni kuulda. Mul on emast kahju. Mul on häbi.

      „Nojah, sa oled alati teistest targem olnud,“ sõnab ema põlglikult.

      Vaikime jälle.

      Tee Leppneemest Tallinna on piisavalt pikk. Selle aja jooksul jõuab üksteisele haiget teha.

      „Kui ma seal õpetajatöö leian, siis selle palgaga võin ma Maria kasvõi igaks koolivaheajaks Eestisse saata.“

      „Nojah,“ sõnab ema valulikult, „loodame, et mul ikka elupäevi veel jätkub. Aga tegelikult olengi ma siia ilma juba liiga kauaks jäänud…“

      „Lõpeta, vanaema!“ hüüatab Maria.

      „Jah, tõesti, lõpetame selle jutu.“ Ema hääles on solvumist, allaandmist, vaoshoitud viha.

      Õhtul tuleb Heli mulle külla. Meie viimane kohtumine enne ärasõitu. Heli räägib uuesti ennustajale helistamisest. Maria kuulab.

      „Saad aru, millise õnnega sa koos oled, Maria, millisesse ilusasse kohta sa elama saad?“ küsib Heli Marialt, hääl täis rõõmsameelsust ja positiivsust.

      Maria naeratab.

      „Ja koolid on seal ka kindlasti paremad kui siin. Seal ei ole nii nagu siin, et vaata ise, kuidas hakkama saad, kui millestki aru ei saa. Seal on kindlasti koolis olemas abiõpetajad, kes aitavad sind ilusti järjele, nii et selle pärast pole sul kindlasti mitte vaja muretseda.“

      „Nojah, seda küll,“ naeratab Maria taas.

      Olen Helile tänulik, ta on esimene inimene, kes püüab Maria hirmu maandada.

      „Ja mõtle, sa saad elama just sinna, millest ülejäänud inimesed võivad ainult unistada – et sinna pääseks!“

      „Seda küll jah,“ sõnab Maria ja naeratab.

      Ma olen Helile nii tänulik, et tahaks talle käed ümber kaela visata ja teda kõvasti kallistada. Ta on isegi minu hirmu maandanud.

      „Usu mind, sul hakkab seal ilus elu olema. Ja oleks, et sa ei oska prantsuse keelt, sa ju oskad juba seda keelt!“

      „Seda küll jah,“ noogutab Maria.

      Heli, Heli, Heli – mida ma ilma sinuta teeksin?

      Aga samal ajal töötleb kogu sugukond Maria isa, et see Maria enda juurde võtaks, et Maria ei peaks jälle kolima. Asi pannakse lausa Facebooki üles ja ikka palvetega kõikvõimalike inimeste poole, et need isale aru pähe paneks ja see „lapse päästaks“.

      Olen ainult mina ja on Heli, kes kogu asja teises valguses näevad.

      Ja sellest jääb väheks.

      Reede hommikul lähen ma Serge’ile lennujaama vastu. Serge on tulnud väikese kotiga ja sellest ma järeldan, et tal pole mõtteski Eestisse jääda, et kuigi ta mulle veel telefonis ütles, et vaatame, siis polnud tal tegelikult seda mõtetki, et veel asja kaaluda.

      Istume Serge’iga minu ilusas kodus ja joome veini. Teeme plaane. Mil moel Eestist Prantsusmaale sõita. Kas üle Rootsi või läbi Poola. Otsustame Rootsi kasuks ja ma ostan nädal hiljem teisipäevaks interneti teel piletid ära. Nüüd on mul juba selline tunne, et pean kiiresti Maria siit minema saama, enne kui keegi tal pea segamini ajab. Mul on tunne, et pean siit põgenema. Mida kiiremini, seda parem.

      Õhtul tuleb Maria koju. Ta ei vaata mulle otsagi. Kui ma tahan teda emmata, siis tõukab ta mu julmalt hooga endast eemale. Millal on Maria õppinud niimoodi oma emaga käituma?

      „Mina

Скачать книгу