LITMIR.BIZ

Скачать книгу

fais comme tu veux!“ kärgatab ta vihaselt. „Tee, mis tahad.“

      Ja seda ma just teengi. Ma lahkun esimese mahasõidu kaudu kiirteelt, võtan teise suuna ning sõidan tagasi kiirteele.

      „Nii, näita mulle nüüd, kus see Ventimiglia silt on.“

      Ma sõidan piisavalt aeglaselt ja hoian end kõige parempoolsemas reas, et kui Serge peaks taas hüüatama „keera“, siis pääsen ma seda hõlpsasti tegema.

      Serge jälgib hoolega silte tee ääres ja kirub mind vaikselt, kuidas ma nii saamatu olin ja õigest kohast mööda sõitsin.

      Me oleme juba päris pika maa vastassuunas tagasi sõitnud, aga silti Ventimigliasse pole vastu tulnud.

      „Kus see silt siis on?“ küsin ma ja Serge kärgatab, silmad põlemas peas:

      „Vot mina ei tea, mis sa selle sildiga tegid! See silt oli siin ja nüüd seda enam pole! Pole! Ma ei tea, mis sa selle sildiga tegid!“

      Mulle teeb kogu situatsioon pööraselt nalja. Ja ma ei mõtlegi seda varjata ning naeran täiel häälel.

      „Mille üle sa veel naerad siin?!“

      „Mis mõttes mina tegin selle sildiga midagi?!“ mulksun ma kontrollimatult.

      „Sina jah! Ma nägin selgelt – Ventimiglia, ja nüüd seda enam pole! Seda pole enam!“

      „Tead, tegelikult on sul õigus,“ üritan ma läbi naeru tõsist tooni oma kõnesse võtta ja Serge vaatab mu poole korraks nii lootusrikka näoga, „tegelikult ma olen nõid ja ma võlusin selle sildi olematuks.“

      „Ah, lõpeta oma loll jutt!“ kärgatab ta.

      „Jaa-jaa, ma võlusin selle olematuks, tegin puff – ja silt kadus! Ja nüüd me oleme siin, keset Itaaliat, sõitmas teadmata suunas… Tegelikult mina tean, kuhu me sõidame. Mul on omad plaanid, varsti ma teen puff – ja sind ka enam pole! Sa oled sealsamas kus see neetud Ventimiglia silt!“

      „Arret!“4 kärgatab Serge veel kord. Ta vaatab närviliselt ringi ja kordab aina: „Silt oli just siin ja nüüd seda enam pole, pole! Ma ei tea, mis ta selle sildiga tegi…“

      „Kas sa võiksid mulle vähemalt öelda, kuidas seda Ventimigliat kirjutatakse?“

      „Mis mõttes? Ventimiglia kirjutatakse Ventimiglia!“

      „How do you spell it?“5 tahaksin ma küsida, aga Serge ei räägi sõnagi inglise keelt ja sedasama lauset ei oska jälle mina prantsuse keeles edasi anda.

      „Ütle mulle palun tähthaaval, kuidas Ventimiglia kirjutatakse?“ leian ma korraga oma tahtmisele lahenduse ka prantsuse keeles, olles ise mõõtmatult uhke oma äkki pähekaranud leiu üle. Lettre après lettre. Täht tähe järel.

      „Mida? Ventimiglia kirjutataksegi nii – Ventimiglia. Punkt.“

      Kus ma olen praegu? Louis de Funèsi filmis, seda küll, aga millises? „Le Grand Restaurant“? „Jo“? „Les Aventures de Rabbi Jacob“? Serge ei olegi tegelikult Serge, vaid uuesti ellu ärganud Louis de Funès.

      „Issand jumal, sa oled täpselt nagu Louis de Funès. Kas keegi on sulle varem ka öelnud, et sa oled täpselt nagu Louis de Funès?“

      „Ah, lõpeta ära oma loll jutt!“

      „Ei, tõesti!“

      „Lõpeta ära!“ kärgatab ta taas vihaselt ja asub mind vaikselt kiruma.

      „Hei, aga äkki sa sõidad siis ise? Kui mina nii saamatu olen, äkki sa sõidad siis ise?“

      „Suurima rõõmuga!“

      Ma juhin auto tee äärde ja me vahetame kohad. Serge sätib end mugavalt istuma, paneb peeglid paika ja võtab aeglaselt kohalt. Me saame vaevalt paarsada meetrit sõidetud, kui Serge hüüatab:

      „Ja ongi! Ventimiglia! Palun väga!“ Ta heidab mulle võidurõõmsa pilgu ning sõnab siis tähendusrikkalt: „Sõita peab oskama!“

      „Mida?!“

      „Ma ütlesin: sõita peab oskama! Sina sõitsid sildist ju mööda – kus-see-on, kus-see-on? Aga silt on siinsamas!“

      Ma ei usu oma kõrvu. Nagu oleks minu autojuhtimisoskus (või oskamatus) sildi vahepeal olematuks muutnud, ja tema suurepärane juhtimisoskus selle sildi jälle taastanud.

      Enam ei aja mind miski naerma. Nagu – kellega ma nüüd lõpuks oma elu olen sidumas?

      Sõidame vaikides. Serge silmanähtavalt oma oskuste üle uhkust tundes ja mina puremas oma kahtlasi mõtteid, like what the fuck? No tõesti, mida kuradit? Mis mind veel ootamas on?

      Aga väljas on imeline valgus. Just selline valgus, nagu ma olen näinud Itaalia või Prantsuse filmides, või van Goghi maalidel. Väljas on soe. Päike. Energia. Uus elu. Ja tegelikult – kes olen mina Serge’i kummalisuste üle kohut mõistma? Ma käin mööda tänavat ja laulan vaikselt; ma olen poes ja räägin kuuldavalt iseendaga, kas osta seda või osta midagi muud, küsin endalt ja vastan ka ise, pean nõu, hommikuti ma räägin televiisoriga, autos räägin ma raadioga (kui ma just parajasti ei laula)… Kes olen mina Serge’i hukka mõistma?

      „Kella kaheksaks oleme kodus,“ teatab Serge.

      „Kas läheme poest ka läbi? Ostame juustu ja šampust?“

      „Chérie, selleks ajaks, kui me koju jõuame, oleme me nii väsinud, et läheme kohe magama.“

      „Aga kas me ei tähistagi minu Prantsusmaale jõudmist? Meie kohalejõudmist?“

      „Chérie, homme on ka päev, tähistame homme.“

      Homme on 12. september. Ja ma tean, et mul tuleb kohe hakata tööd otsima.

      NAGU HAAVATUD LINNU RABELEMINE

      Esimesed nädalad on kohutavad. Ma nutan end õhtuti magama ja päeval otsin internetist võimalikke lahendusi oma elule. Mis juhtub minuga siis, kui…

      Suicide methods.

      What happens if you take too much Xanax?

      How many antidepressants would you need to take to have a serious effect?

      How to commit suicide without feeling any pain? 6

      Internetist leian teisigi omasuguseid – help please, how to make suicide nothurt? Sedasama tahan minagi teada – kuidas sooritada enesetappu, nii et see poleks valus.

      Ma saan aru, et ma vajan abi, aga mul ei ole kusagilt seda abi saada, sest ma ei kuulu veel Prantsuse sotsiaalsüsteemi ja raha mul pole.

      Serge vaatab mu kannatusi pealt ja on juba peaaegu nõus minuga Eestisse tagasi kolima. Peaaegu – see tähendab seda, et kui ma nutan, siis on ta valmis kolima, ja kui mul parajasti nutuhoogu peal pole, siis muudab ta meelt. Tema otsused muutuvad iga päev: ühel päeval me kolime, järgmisel päeval on ta meelt muutnud.

      „Mais tu rancontes toi!7 Seal on ju kogu aeg pime! Ja külm. Välja ei saa minnagi! Ei, ei, ei.“

      Minu peas keerlevad vahetpidamata Maria väljaöeldud sõnad: ma ei tule sinuga, sa oled halb ema, ma vihkan sind. Lõpuks loon ma neist lausetest endale väikese Gregoriuse laulu: „Halb, halb, halb, ni-i-i-i halb oled sa, miks sa üldse elad, kao siit minema, halb, halb, halb oled sa, häbivää-ää-ää-ää-rne e-lu, peaksid kaduma.“

      Kui ma sõidan mõnele järjekordsele tööintervjuule, siis see on just see, mida ma autos endale mõttes, ja vahel ka vaiksel häälel laulan. „Halb, halb, halb oled sa, pole osand elada, nüüd on aeg kaduda.“ Samas liiguvad mõtted künkaid pidi, kust saaks autoga otse alla sõita. Ma tiirutangi aeg-ajalt Monacosse ja tagasi, peatun vahepeal mõnel järsakul,

Скачать книгу