LITMIR.BIZ

      Me istume all baaris ümber suure laua – mina, Hiie, Vladislav Koržets, Joel Sang ja Juhan Viiding, ning tinistame konjakit juua. Siis seltsivad meiega veel ka Ilmar Roden ja Jüri Nõmm. Konjakit tuleb juurde osta. Aga kes läheb selle krõnksu käest küsima? Keegi ei ole just väga innukas minema. Koržets räägib ilmekalt, mida kõike ta selle krõnksu suust kuulda on saanud. Viiding arutleb, et see on kõik selle neetud luteri usu süü.

      „Oleks see sügav Poola katoliiklus ka meil pidama jäänud, oleksid meie inimesed palju paremad,“ nendib ta ning jätkab siis sellega, kes juba katoliiklaseks on hakanud. Näiteks Rätsep on. Petersonist rääkimata, Peterson on juba ammu katoliiklane. „Neid inimesi, kes igal hommikul kell kaheksa mööda Vene tänavat kirikusse missale lähevad, on juba päris palju.“

      Mina olen ka seal missal käinud, aga sellest ma Rodeni kuuldes rääkida ei saa. Sellest ei maksa üldse Ajakirjandusmajas rääkida. Igaks juhuks. Sest me kõik töötame kommunistlikes väljaannetes. Ja kommunistlikult sõnastatuna on usk oopium rahvale. Keegi meie seast on nuhk, kes hiljem kõik ülemusele ette kannab. Kuid kes?

      Aga siis Ilmar Roden ikkagi tõuseb ning läheb konjakit juurde ostma. Tema juba oskab naistega ilusti ja armsasti ümber käia. Ta paneb selle krõnksu ka naeratama. Roden naaseb konjakitega lauda ja seletab, et ilmselt põeb see naisterahvas mingit ränka maksahaigust, sest kõik maksahaiged pidavat äärmiselt tigedad olema. Koržets pöörab end korraks ümber, et krõnksu põhjalikumalt silmitseda, ning sõnab siis: „Maksahaige või midagi, lihtsalt ikaldus.“ Aga Viiding asub Rodeni poolele ning seletab, et tõepoolest, tema tundvat ka üht imepeenikest ja tigedat naisterahvast ja sellelgi on maks haige. Ümarlaua ümber jõutakse järeldusele, et see võib õige olla küll, maksahaigusega kaasnevat ülitigedus teiste suhtes. Sest kui maks on haige, siis pritsivat see mingeid mürkaineid mööda organismi laiali ja ükski rohi selle vastu ei aita. Sealt sai see müüja endale igaveseks hüüdnimeks maksahaige. Kes täna all baaris on, kas maksahaige või keegi teine? Näeh, maksahaige sundis mind kohvile lisaks veel šokolaadi ostma, ise ma šokolaadi ei söö, söö sina.

      Maksahaige valitses oma hirmutava olemisega kõigi ja kõige üle. Ja tõenäoliselt olid tema vahetusajad ka kõige tulutoovamad selles väikeses Ajakirjandusmaja baaris. Sest inimesed on juba kord sellised, vaid vähesed meist julgevad lollusele vastu hakata. Lihtsam on saba jalge vahele tõmmata ja nuka taga vaikselt kiruda, nalja heita, lõõpida, mõnitada, hüüdnimesid anda.

      Kui me Kanadas uhkesse basseiniga kortermajja kolisime, siis oli seal majahoidjaks (kuigi tal oli uhke nimetus: manager) ka üks äärmiselt kuri meesterahvas. Ta käis kogu aeg pilves näoga ringi, ei naeratanud kunagi ja õiendas igal võimalikul juhul, nagu oleks kogu see maja talle isiklikult kuulunud ja üürnikud on seal vaid tema armust. Kui me all tenniseväljakul tennist mängisime ja lapsed sealsamas niisama ringi jooksid, siis ilmus see majahoidja ka kohale, vaatas ukse vahel seistes pikalt meie perekonda ning sõnas siis kurjalt: „Aga enne kui basseini lähete, tuleb duši alt läbi käia.“ See oli see aeg, kus mu eksmees püüdis minust iga hinna eest head tennisemängijat kasvatada ja mina temast Inimest. Me mõlemad ebaõnnestusime oma missioonis.

      Ma seletasin oma eksmehele ka, et ilmselt on see mees maksahaige, sest maksahaigusega kaasnevat ülitigedus teiste suhtes. Sest kust ta näiteks võttis, et meil ülepea oli plaanis pärast tennisemängu ujuma minna? Meil polnudki seda plaani, aga ta pidi ikka tulema ja meid kuidagi manitsema, muidu oleks ta päev ilmselgelt raisus olnud. Ta tuli veel teistki korda tagasi ukse vahele ja teatas kurjalt, et üleüldse tuleb nii võimlemissaal kui saun kui ka tenniseväljak alati broneerida, seina peal on selleks tabel olemas. Mu eksmees vastas, et meil oligi ju broneeritud, me nimed on kenasti seina peal kirjas. Majahoidja ainult mühatas ning teatas, et võimlemissaal ja saun tuleb niisamuti broneerida. Ja läinud ta oligi.

      Hiljem, kui me sealt juba ära kolinud olime, saime me teada, et sel mehel tõepoolest oligi probleeme maksaga, nimelt maksavähk, millesse ta mõni aasta hiljem suri.

      Nii ma mõtlen sellest loteriipileti müüjast ka, et ju on siis maksahaige, miks ta muidu nii tige on.

      Ma ulatan talle pileti, ta heidab sellele pilgu ja asub mulle kiiresti midagi prantsuse keeles seletama. Mitte sõbralikult naeratades seletama, vaid ikka vihaselt, tüdimuse ja põlgusega hääles. Ma palun tal korrata ja rääkida veidi aeglasemalt, sest mul on raskusi prantsuse keelest arusaamisega, kui seda sel moel kiiresti räägitakse.

      Proua heidab mulle hävitava pilgu, tõeliselt hävitava, ning viipab siis käega seinal olevale sildile. Sealt ma loen, et müüjat tuleb enne hoiatada, kui tahad sajaeurost võitu välja võtta, sest tal ei pruugi nii palju raha kassas olla, ja kui on enne hoiatatud, siis ta teab selle valmis panna.

      „Ah bon?“9 ütlen ma.

      „Mais oui!“10 heidab ta mulle vastu, ent asub siis kassas raha lugema. Samal ajal ei katkesta ta mu põrmustamist: „Muidu prantsuse keelest aru ei saa, aga näe, sellest saab aru küll, et on 100 eurot võitnud, sellest arusaamisega polnud raskusi… Vedas, et mul see raha siin oli…“

      „Säh!“ heidab ta mulle viis 20eurost üle leti. „Järgmine kord ei pruugi enam nii hästi minna, proua, praegu teil lihtsalt vedas, jätke meelde!“

      Kui proua Miniére mulle sealt võidust 20 eurot ulatab, siis keeldun ma alguses kategooriliselt. Aga ega ta ei lase mul ei öelda.

      „Kurat võtaks, kui ma sulle ütlen, et võta, siis sa võtad!“

      Ja nii ma olen selleks päevaks peatäie sõimu ja alanduse ning 20 euro võrra rikkam.

      ELU ON ÜKS SUUR ÕPPETUND

      Kõige paremini õpib inimene oma tehtud vigadest. Igatahes – nüüd ma lukustan alati oma autouksed, juba enne, kui mootori käivitan.

      Kui palju kordi on Serge mulle öelnud: pane autouksed lukku, kui sõidad; ära hoia oma käekotti süles; pane käekott istme taha!

      Lugematuid kordi. Ta laulis ja nääkus sellest kogu aeg, nii et ma oleks tahtnud oma kõrvad kinni toppida. Ja mõnikord ma tegin ka nii, väikese demonstratsioonesinemise, toppisin oma nimetissõrmed kõrva ja laulsin „Tant qu’il y aura des jours…“11.

      Ilmselt mu alateadvus keeldub seda omaks võtmast ja normaalseks pidamast. Miks peaks keegi tahtma kellegi kotti vägisi ära võtta? Miks peaks keegi tahtma kellelegi vabatahtlikult halba teha?

      Mulle öeldi Kanadas ka: hoia oma auto uksed sõidu ajal lukus! Minu küsimuse peale, miks ometi, seletas üks armas eesti proua mulle: „Tavaliselt varitsevad nad valgusfooride juures, sa seisad punase tule taga ja korraga hüppab üks mees sulle autosse, paneb püstolitoru meelekohale ja käsib sul sõita, kuhu tema tahab.“

      „Tõesti?“

      „Oojaa, oojaa.“

      Ma ei tea, miks, aga ma ei võtnud ka selle proua soovitust kuigi tõsiselt. Ma sõitsin ikka autouksed lukustamata ja tõsi on, et vahel unustasin ma need isegi terveks ööks lukust lahti.

      Midagi ei juhtunud. Mul

Скачать книгу