LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mulle tundub, et paljud noored poisid jõlguvad päevast päeva Nansana külalismaja ümber vaid selleks, et muzungu’d nende meelt lahutaks ja õllesid kinni maksaks. Olles terve senise elu elanud vanemate rahakotist sõltuvana või üliõpilase palgaga, tunnen end kohatult, kui minult oodatakse teiste arvete tasumist. Liiati pole kuigi meeldiv mõelda, et olen kellelegi rohkem rahakoti kui sõbra eest. Seega väldin tavaliselt niisuguste poistega ringi jõlkumist. James paistab millegi poolest teistsugune; siiram, tõelisem. Loomulikult arvestan, et ostan peole minnes talle pileti, kuid ma ei tunne end selle pärast halvasti.

      Samal põhjusel ma ei nähva nüüd Jamesi esitatud küsimuse peale teravalt, vaid vastan siiralt, et elame Kullariga eraldi tubades.

      „Aga miks sa küsid? Kas mehed ja naised ei tohiks tuba jagada?“

      „Minu meelest niisama sõbrad ei tohiks,“ vastab James.

      Muigan: „Ja miks siis?“

      James hakkab pajatama viie aasta tagust lugu iseendast, kuid teeb seda anonüümsel toonil, justkui polekski lugu üldse temaga seotud.

      „Jagasin mitu aastat Jinjas elades tuba ühe sõbraga. Meie juurde kolis elama tema õde. Elasime pikalt kolmekesi ühes toas ning suhtusin tüdrukusse kui enda õesse. Aja möödudes hakkas sõber tihti Nairobi vahet käima ning jäime sageli tuba jagama vaid tüdrukuga kahekesi. Olime kui õde ja vend. Ühel õhtul tuli sõber koju koos oma tüdruksõbraga. Nad magasid kõrvaltoas, kuid öösel teatud hääli kuuldes muutus sõbra õde ärevaks ning puges minu juurde magama. Ja nüüd on meil tütar.“

      Ma ei suuda Jamesi uskuda: „Kas sa teed nalja praegu?“

      Ma ei kõhkle ta jutu sisus mitte sellepärast, et tal ei võiks last olla, vaid ma ei suuda uskuda, et James räägib oma isaks saamise lugu kui õpetlikku valmi.

      Minu küsimuse peale hakkab James naerma: „Miks ma peaksin nalja tegema? Ma olen isa. Mul on terve ja kaunis tütar. Aga vot just sellepärast ei tohiks mehed ja naised samas toas magada.“

      „Kas sa siis polegi õnnelik, et sul on tütar?“ ei saa ma küsimata jätta.

      „Ühest küljest loomulikult olen, aga ma pole võimeline tema eest hoolitsema ja see teeb mulle väga haiget. Olen kogu elu püüdnud hästi elada, aga nüüd olen isa, kes ei suuda isegi oma lapse õppemaksu maksta.“

      „Kuidas su tütrel praegu läheb?“

      „Ma ei teagi päris kindlalt. Kui ma temaga viimane kord telefonis rääkisin, siis ta küsis, kas olen tõepoolest elus. Ema olevat talle öelnud, et olen surnud.“

      Ka seda lausub James stoilises rahus.

      Oleme jõudnud orus asuvale allikale, kust naised ja lapsed kanistritega vett välja vinnavad.

      SORRY, SORRY, AGA ASJAD HAKKAVAD LIIKUMA

      Kampalat veel hästi tundmata näin enesele meie koosolekutel niisama targutajana. Nüüd, pärast Davidiga kohtumist, saan ometigi näidata peale suure motivatsiooni ka mingit reaalset tulemust. Lisaks käisin Mukonos Sanderi külalismaja vaatamas ja sooviksin ka sel teemal mõtteid jagada. Olen põnevil.

      Kohtumine Sami ja Godwiniga on kokku lepitud Makerere ülikooli õuel asuvas välikohvikus. Olen elevil, et jagada uudiseid Kyagalanyi kohta, kes lubab kohvikule tasuta kohviube, ja jõuan kohtumispaika esimesena. Kolm minutit pärast kohtumise kokkulepitud algust helistab Godwin, et jääb paar minutit hiljaks. Muigan ning annan omaette Jürile inimeste tundmise eest kümme punkti. Godwin on tõepoolest euroopalike kommetega.

      Loomulikult vastab laias laastus tõele, et aafriklased ei ela kella järgi ning enamik kohtumistest hakkavad plaanitust hiljem, kuid võrreldes minu Sitsiilias elamise kogemusega jagatakse siin siiski arusaama, et kohtumisele hilinedes on tarvis mingit vabandust. Kasvõi väljamõeldud ja valet. Palermos sain niisuguse põhjenduse järele pärides vastu hoopis süüdistuse, et tekitan pisiasjast probleemi.

      Pool tundi pärast kokkulepitud aega on kõik asjaosalised kohal ning entusiasmist pakatades olen valmis kohvikut puudutavad teemad lauale lööma. Tervitan Sami kiirelt viisakusküsimusega „Kuidas läheb?“ ning olengi juba asja juurde asumas, kui taipan, et oodatud „hästi“ asemel vastab Sam midagi muud: „Mitte just väga hästi. Katsumused, katsu-mused.“

      „Mis juhtus?“ uurin Samilt.

      „Vabandust, et hiljaks jäin. Ma ei saanud koolist tulema, kuna meid süüdistatakse elektrivarguses. Ma tean, et me pole süüdi ja me pole midagi valesti teinud, kuid nendele elektriettevõtte esindajatele on seda väga raske selgitada. Ugandas käivad asjad nii, et see, kellel on võim, sellel on õigus. Nad ähvardavad elektri välja lülitada ja võivad hakata ka mind kui vastutavat isikut taga kiusama.“

      „Sorry,“5 vastan õpitud kombe kohaselt, eeldades, et sellega on Sam lõpetanud ja liigume kohviku teemade juurde. Kuid Sam jätkab: „Ja kui lõpuks koolist minema sain ja siiapoole liikuma hakkasin, siis kukkusin boda-boda’ga. Nüüd lonkan.“

      Olen sõnatu. Mis ma nüüd ütlema peaksin? Uuesti vabandamine kõlab kuidagi tobedalt. Inimestel on siin kombeks pidevalt ja pisiasjade peale kaasa tunda. Olen harjunud ingliskeelset sõna sorry kasutama vabandusena, kuid siin pobisetakse „sorry, sorry“ peamiselt kaastunde avalduseks. Ja seda absoluutselt igas võimalikus olukorras. Kui oled haige, lohutatakse sind „sorry, sorry“ – pobinaga, kui oled ärritunud, patsutatakse sulle õlale, heatahtlikult rahustades „sorry, sorry“.

      Sellega esimest korda kokku puutudes üritasin ikka vastata, et rahu-rahu, see pole ju sinu süü, et ma pea oma kohmakusest kõmaki vastu marsruuttakso lage löön. Liiatigi ei mõju see sugugi lohutavalt, kui niisuguses piinlikus olukorras peavalu taludes 13 reisikaaslast haledalt sinu poole vaatavad ja kooris sorry ütlevad. Individualistliku põhjamaalasena eelistan, et nad keeraksid pea vastassuunas ja teeskleksid, et pole üldse märganudki, et keegi valge inimene bussi kohmerdama on sattunud. Siiski, oskamata midagi paremat ette võtta, vastan ka nüüd Sami mure peale: „Sorry.“

      Nüüd avab ka Godwin suu: „Inimesed ei oska siin autodega sõita ja liiklus on seetõttu tõepoolest ohtlik. Täna hommikul sõitis naaber meie kooli värava maha ning keeldub seda kinni maksmast. Pidime politsei kutsuma.“

      Godwin muigab.

      Avaldan jälle kaastunnet, kuid mõtlen omaette, kas on üldse võimalik, et kellegi hommik Ugandas ei alga mõne õnnetuse või ähvardusega ja et inimesed võivad lihtsalt muretult mangopuu all hommikuteed lürpida ja pilvitusse taevasse vahtida, nagu meil Euroopas on kombeks aafriklaste elu ette kujutada.

      „Elu on täis katsumusi,“ võtab Sam vestluse kokku.

      Olen üpris kiiresti selgeks saanud, et ugandalased räägivad väga harva probleemidest. Selle asemel pulbitseb nende elu katsumustest. Lausesse „I have a problem“6 suhtutakse pea sama negatiivselt kui vandumisse. Tundub, et selline sõnavalik väljendab järjekordselt ugandalaste optimistlikku meelt, sest katsumused on ületamiseks. Katsumus võib olla näiteks AIDSi-haige ema maksmata haiglateenuste arve, koduomaniku ähvardus sind tänavale tõsta või diagnoositud malaaria.

      Koosoleku päevakava juurde jõuame tund pärast kohtumise planeeritud algust. Mehed kuulavad Kyagalanyi uudist tunnustavate peanoogutustega, kuid ilma suuremaid emotsioone välja näitamata. Ehkki valmistusin optimistlikumaks vastu-kajaks, aktsepteerin ka tagasihoidlikku lähenemist. Ilma suurte ootusteta on lihtsam mitte pettuda. Ja ka seda on enamik ugandalastest õppinud elukogemusest.

      „Käisime Kullariga Mukonos Sanderi külalismaja vaatamas, et hinnata, kas võiksime kohvikuga seal alustada,“ juhatan sisse uue teema. Sam on külalismajas käinud ning pikemat selgitust ei vaja, kuid Godwin kuulab minu muljeid tähelepanelikult.

      Mukono asub Kampalast ligi 30 kilomeetrit ida suunas, teel Niiluse jõe lättele. Ligi Narva-suuruse rahvaarvuga ja kolm korda väiksema

Скачать книгу