LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mina, Sam, ei suudaks üksi saavutada elus mitte midagi. Samuti ei saaks see kool areneda, kui poleks lahkeid ja suuremeelseid inimesi, kellele kooli käekäik korda läheb.“

      Kuulan Sami suure huviga, kuid samal ajal kujutan ette, milline võiks olla tavaline Uganda kool. Ehkki KSPH on suurel alal ning tal on mitu lisahoonet, siis võrreldes Eesti koolidega tundub kogu kompleks siiski väga kõle. Klassiruumideks on ruudukujulised paari aknaga enam-vähem tühjad ruumid. Kõik hädavajalik on kooli territooriumil justkui olemas, kuid ma ei kirjeldaks seda hästi varustatud koolina.

      Olen küll juba varem kuulnud, et ka KSPH puhul on tegu erakooliga, kuid katsun siiski mõista kooli majanduslikku mudelit: „Kuidas kool end ära majandab?“

      „Sissetulekud tulevad peamiselt õppemaksudest, kuid aeg-ajalt ka toetustest. Ühe semestri, see tähendab kolme kuu õppemaks on kuni 535 000 šillingit (umbes 167 eurot). Peamiselt maksavad seda lapsevanemad, kuid mõne lapse õppemaksu tasuvad ka erinevad organisatsioonid. Lisasissetulekut saame teinekord ka annetustest. Näiteks hiljuti ostsime koolile ühe Hollandi erivajadustega inimeste organisatsiooni annetuste eest minibussi.“

      „Kas riik ka toetab teid?“

      „No mitte just väga. Kõik, mis sa siin näed, on ehitatud erarahaga.“

      „Riik ei maksa siis koolis mitte millegi eest?“ olen üllatunud, kuna Godwin väitis eile vastupidist.

      „Riik maksab kaheksa õpetaja palga, kuid kokku töötab koolis 46 inimest. Riigi panus võiks olla oluliselt suurem.“

      Olen kui küsimusi lajatav ajakirjanik, kuid kuna Sami ei paista see häirivat ning soovin olukorda tõepoolest paremini mõista, siis jätkan pärimist: „Kui suur on Uganda keskmine õpetajapalk?“

      „Üle kogu riigi varieerub see päris palju, sest erakoolide võimalused on väga erinevad. Riigi makstud õpetajapalk on praegu umbes 300 000 šillingit (umbes 94 eurot) kuus, kuid on antud lubadusi, et paari kuu pärast palku tõstetakse.“

      Katsun teha peas paar kiiret arvutust. Lõunasöögi eest kohalikus teeäärses restoranis maksin eile 1,25 eurot, bussipilet Nansana külalismajast linna maksab 30 senti, tass kohvi linnas kaks eurot. Uganda õpetajapalgaga saaksin kuus 25 päeva lõunatada ja sõita linna tassi kohvi jooma. Kuu viimased viis päeva oleksin rahata. Rääkimata üürist, õhtusöögist, telefoni kõneajast, mõnest vajalikust uuest riidehilbust, hügieenitarvetest.

      „Aga kuidas selle rahaga toime tuleb?“ olen sunnitud küsima.

      Sam muigab: „No peab lihtsalt tulema. Õpetajate suureks eeliseks on see, et nad saavad riigilt ka tasuta majutuse kooli territooriumil ja ei pea üüri maksma.“

      Meie juttu sekkub Sami poole pöörduv kolleeg, kes tutvustab kooli esimest korda külastavat perekonda. Sam jätkab nendega vestlust meie juuresolekul. Pärast tasasel häälel formaalseid tervitusi uurib hästi riietatud ja jõuka mulje jättev pereisa ettevaatlikult, kas nad saaksid oma poja kooli sisse kirjutada.

      „Oleneb, kui õpivõimeline ta on ja kui palju ta asjadest aru saab. Kas ta korraldustele allub?“ uurib Sam.

      Poisist räägitakse, justkui ta ei seisakski samal ajal meie kõrval. Koolipinki pürgija, nagu ta vanemadki, jätab väga argliku mulje. Ema ja isa lausuvad, pea õlgade vahel, Samile vastuseks vaid üksikuid sõnu. Ma ei suuda mõista, kas see tuleneb nende häbist erivajadusega lapse pärast või on tegu aukartusega Sami ees.

      Erivajadustega inimestesse suhtutakse Ugandas ettearvamatult. Sageli ei paista inimesed üldse mõistvat, et ka erivajadusega inimene on inimene. Esimene asi, mis Ugandas erivajadustega inimeste puhul silma jääb, ongi tegelikult hoopis see, et nad ei jäägi silma. Neid justkui polekski olemas. Nende olemasolule viitavad vaid üksikud vabaühenduste teeviidad mõnes teeservas. Ka Eestis kipume kuulma erivajadustega inimeste edulugudest ja probleemidest enam meedia vahendusel ning tänaval, poes või kontserdil nendega kokku ei puutu. Erivajadustega inimesed on nii Eestis kui ka Ugandas ühiskonna äärealale omapead probleemidega heitlema jäetud. Olukord ühiskonna äärealal on siin aga Eesti omast oluliselt kehvem. Samuti puuduvad Ugandas toimetulekutoetused.

      Godwin käib aeg-ajalt erivajadustega laste kodudes nende olukorda hindamas. Ta rääkis mulle kohkunult, kuidas nägi söömata ning tuppa kätt- ja jalgupidi kinniseotud, vanemate poolt hüljatud lapsi. Oma pika kogemuse põhjal kinnitab Godwin, et korraliku õpetuse läbinuna oleksid lapsed siiski võimelised tulevikus iseseisvalt toime tulema. Paraku on arvestusväärset haridust pakkuvad koolid Ugandas tasulised ning vanemad eelistavad oma suurte pingutustega kõrvale pandud raha investeerida teiste laste tulevikku. Jõukamad või need, kellel on mõne rahvusvahelise organisatsiooni programmi kaudu õnnestunud õppetoetus saada, saadavad oma erivajadustega lapse erakooli. Kuid sellest ainuüksi ei piisa, et pärast kooli lõpetamist tööd leida ning tugevas konkurentsis edukalt toime tulla.

      Sam hakkab mures lapsevanemate poja oskusi testima.

      „Jookse sinna puu juurde, võta maast pall ja too see siia ema juurde tagasi!“ kamandab ta.

      Poiss kõhkleb küll hetke, kuid teeb, nagu kästud.

      „Minge Mulago haiglasse ja laske seal teda kontrollida ning siis tulge vastava tõendiga koos tagasi,“ juhendab Sam. „Siis kohtume uuesti ja arutame asja edasi.“

      Perekond tänab ning lahkub tuldud teed.

      Sam paistab koolis hinnatud mees olevat. Ta on ase-õppealajuhataja, koordineerib vabatahtlikke ning annab õpetajana koolitunde. Olenemata ametinimetustest ja otsestest kohustustest on ta tegelikkuses direktrissi parem käsi, kes tegeleb kõigega, mis lahendamist vajab. Ilmselt on see Sami uhke ja enesekindel hoiak, millega ta kolleegide lugupidamise välja on teeninud.

      Meie vestlus puuvarjus kestab kauem, kui oleksin oodanud. Jutulõng käib ringi aeglases tempos ning aeg-ajalt täieneb detailidega. Aeg peaaegu seisab. Mul pole aimugi, kas oleme plasttoolides istunud ühe tunni või juba kolm tundi. Olen oma pilgu Sami silmadele naelutanud ja muudkui kuulan. Kohvikust pole me seejuures jõudnud veel sõnakestki rääkida. Tunnen piinavat väsimust ja silmad kipitavad eredast päikesest. Lükkaksin silmadele päikeseprillid, kuid kardan, et see ei pruugi vastata kohalike viisakusreeglitele. Sooviksin hüpata basseini ja juua hiigelsuure tassi kohvi ning pärast seda jätkata vestlust kasvõi päikeseloojanguni, kuid reaalsuses vahetan vaid istumisasendit ning kõik jätkub vanaviisi. Katsun meie jutujärge kohviku poole liigutada: „Kas õpilased söögitegemist ka õpivad? Nad võiksid ju ise kogu koolile lõunat valmistada?“

      Sam muigab: „Ei, süüa nad ei tee. See ei tooks üldse raha sisse, sest kõik, mis õpilased ise valmistavad, söövad nad ju kohe ära.“

      Tahtmatult märkan, kuidas Kullar Sami muige peale suured silmad teeb. Mõtlen sama. See võib küll kohvikule saatuslikuks saada, kui töötajad ise kõik valmistatud road nahka pistavad.

      Samas ei taha ma uskuda, et noortele pole võimalik õpetada professionaalsemat suhtumist toiduvalmistamisse. Eeldan, et tegelik põhjus, miks õpilased ise KSPHs süüa ei valmista, on see, et kool soovib säilitada kokkade töökohti. Oma arvamusele ma siiski kinnitust ei leia, kuna jätan viisakusest oma nina kooli siseasjadesse toppimata.

      Rohkem me kohvikuprojektist rääkida ei jõuagi. Sam tõuseb püsti ning pakub, et teeb meile veel kord kooli territooriumil ringkäigu, tutvustab meid direktrissile ja teistele töötajatele. Kuna keeldumine ei tuleks kõne alla, siis asumegi uuele jalutuskäigule.

      Küllap eelistab Sam kohviku teemal vestelda siis, kui ka Godwin kohal on. Kaks päeva hiljem koguneme selleks Ida-Aafrika vanima ülikooli Makerere kohvikus.

      Esimene ametlik koosolek kohviku teemadel on sisukas. Võttes aega, et rääkida iseendast, organisatsioonidest, motivatsioonidest, eesmärkidest ning isegi konkreetsemalt kohvi-ku asukohast, venib koosolek nelja tunni pikkuseks. Makerere ülikooli kohvikusse saabudes, veel enne koosoleku algust, tellin endale kohvi. Neli tundi hiljem endiselt tühja laua taga istudes veendun, et Uganda teeninduskultuuris on

Скачать книгу