LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõnelda, nii Eestis kui ka siinsamas Ugandas.

      Kui Jüri koos Sami ja Godwiniga kaks aastat tagasi kohviku äriplaani koostas, siis oli Sander lahkelt nõu jaganud ning ligi kuu aega tagasi kinnitas ta meili teel, et on valmis hakkama kohviku juhatuse liikmeks. Tundub, et kohtun viimaks ometi kellegagi ärivaldkonnast, kes sellesse ideesse usub ja mind hulluks ei pea.

      Poolteist tundi hiljem istume hinge tõmmates Sanderi külalismaja katusel baaris, joome kohvi ning ootame maja peremeest. Külalismaja on Kampala müra, heitgaaside ja heitlike tänavatega võrreldes tõeline paradiis. Meie Nansana koduga võrreldes on see sõna kõige otsesemas tähenduses villa: koridore kaunistavad peeglid, kraanist voolab sooja vett ning katuseterrassil naeravad oma sülearvutitega internetis surfavad hollandi noored eelmise õhtu tipphetkede üle. Ärevustunne uue ja võõra keskel iseenda leidmisest ei paista siia ulatuvat. Õhkkond on muretu.

      Pärast pooletunnist ootamist ilmub välja ka peremees ise koos pikka kasvu ja kõrvuni naeratusega kaasmaalasega.

      „Tere! Rõõm sinuga lõpuks kohtuda! Saa tuttavaks Henrikuga, kes on minu äripartner,“ tutvustab Sander ning nad seavad end mugavalt meid ümbritsevate, sülearvutitega hollandi noorte vahele istuma.

      „Mis see kõige olulisem asi siis on, mida Ugandas asju ajades meeles peab pidama?“ uurin kärsitult. Sander ja Henrik muigavad. Saan aru, et olen ka nende silmis siiski noor naiivne tütarlaps, kes on saabunud Kampalasse hullumeelse plaaniga.

      Sander vastab lõpuks muheledes: „No Ugandas võib kõike juhtuda. Sa lihtsalt ei kujuta ette! Ma olen siin viis aastat olnud ja näinud igasuguseid olukordi. Inimesed valetavad ja petavad. Kui tahad midagi teha, pead maksma pistist. Sult küsitakse näiteks hommikusööki, lõunat või õhtu-sööki. Nende kõigi sõnade taga on tegelikult kokkulepitud hind.“

      Vana tuttav jutt. Noogutan osavõtlikult kaasa, lootes, et ehk jõuame sellest faasist kuidagi edasi imereeglite juurde. Ta on ju Kampalasse ometi toimiva külalismaja püsti pannud. Kuidagi peab see kõik tehtav olema.

      „Aga kui sa siin asju ajad, siis närvi pole küll mõtet minna. Kui sa endast välja lähed, siis ütlevad kohalikud, et muzungu läks roosaks, ja siis nad rohkem sinu kõnedele ei vasta. Siis nad lihtsalt ei taha enam sinuga tegemist teha,“ jätkab Sander, kuid vahetab kiirelt teemat.

      „Kui palju sul vahendeid on?“ küsib ta otse.

      „Umbes 9500 eurot.“

      „Soovitan sul alustada väikeselt. Harjutage kuskil vaikselt söögitegemist ning siis saate ehk linna laieneda. Üürihinnad on linnas meeletult kõrged, rumal oleks kohe selline risk võtta. Kui palju sa üüri plaanid maksta?“

      „Umbes 150 eurot kuus,“ pobisen häbelikult.

      „Seda on väga vähe. Linnas on üür umbes 600 eurot. Uganda šilling on nõrk valuuta ning viimase kahe aastaga on inflatsiooni tõttu hinnad hüppeliselt tõusnud. Äri aetakse seetõttu šillingite asemel sageli dollarites.“

      „Võiksite näiteks alustada minu teises külalismajas Mukonos. See on Kampalast umbes tunnise autosõidu kaugusel. Võid seda järgmisel nädalal Henrikuga koos vaatama minna.“

      Loomulikult olen ettepanekuga nõus. Vahetame Henrikuga telefoninumbreid ning lepime kokku väljasõidu aja ja koha.

      „Kui juba numbritest räägime, siis kas oskad mulle ka hinnanguliselt öelda, kui suur võiks olla keskmine ettekandja palk?“ uurin.

      „Arvan, et korralikumates kohtades umbes 60 kuni 100 eurot kuus, aga kohalikes restoranides ilmselt 15 kuni 35 eurot.“

      Pärast Samilt kuuldud õpetajate palku polegi ma enam väga üllatunud.

      Veel enne minekut uurin Sanderilt, kuidas ta üldse Ugandasse elama sattus.

      „Mu naine on ugandalane. Kolisime perega siia kuueks kuuks. Tulime Ugandasse, et avada mu abikaasa ema sünnikülas kliinik. See oli juba viis aastat tagasi, kuid kliinik pole ikka veel avatud.“

      Sander naerab, justkui jutt ei käikski tema elust, vaid hoopis mõnest põnevast raamatust.

      „Kas see tähendab, et peaksin ka umbes viie aastaga arvestama?“ uurin.

      Sander kehitab õlgu.

      „Kas sa plaanid Hollandisse tagasi ka minna?“ pärin julgelt edasi.

      „Ei usu, meie kodu on nüüd siin. Väga raske on lihtsalt tagasi minna. Kolimine on väga kulukas. Me pole vahepeal kordagi terve perega koos Hollandis käinud.“

      Sanderi külalismaja väravast välja kõndides kurdan Kullarile, et kohtumine ei mõjunud mulle paraku väga innustavalt ning õigupoolest ei saa ma aru, miks hollandlane end üldse selle projektiga siduda on tahtnud. Hiljem saab Sanderist siiski mõnus koostööpartner ja nõuandja.

      Alles üheksa kuud hiljem saan aru, et Sander paljastas meie esimesel kohtumisel imereegli, mis Ugandas asjaajamise võimalikuks teeb. Kuid praegu ma seda veel ei tea. Pean ise kogema, õnnestuma ja äparduma. Ning selle jaoks on tarvis tegutseda.

      Edasi!

      LINNAVALITSUSE KÕLEDAD KORIDORID JA RISTIPIDINE BÜROKRAATIA

      Kampala linnavalitsuse kolossaalse hoone väravate poole kõndides pulbitsen ebameeldivast ärevustundest. Mulle pole asutuste vastuvõtulaudade järjekorras kunagi meeldinud oodata.

      Pika igavlemise preemiaks veedad pooltunni ametniku seltsis, kelle eesmärk on sinust võimalikult kiiresti vabaneda ning kutsuda enda juurde uus igavleja esitama samu vanu küsimusi. Seejuures on kogu pika protseduuri tagajärg tihtipeale vaid see, et asutuse ust sulgedes, veel enne kergendustunde saabumist meenub, et kõige tähtsam küsimus jäi siiski küsimata.

      Linnavalitsus on suur pikkade, kõledate ja räämas koridoridega maja, kus iga ukse taga käib kärme asjaajamine, ent pole kuigi lihtne arvata, millise ukse taga mis asju ja millal aetakse. Õnneks olen hoonega tutvumas koos projektipartneri Samiga, kes satub oma õpetajaameti tõttu siia hiigelsuurde majja üsna sageli ning koridorides teed küsides suudab teha vahet hoone külastajatel ja töötajatel.

      „Sam, mitmendale korrusele me minema peame?“ uurin hoonesse sisenedes. Sam juhatab mind sõnagi lausumata relva kandva turvamehe poole.

      „Madam, palun näidake oma kotti!“ nõuab turvamees.

      Kotist arvutit, märkmikke ja rahakotti välja tõstes ning neid turvamehele näidates otsin eksleval pilgul seinalt korruste plaani, kuid edutult. Juba kuulengi, et Sam pursib laua taga istuva naisterahvaga luganda keelt ning selgitab, et otsime osakonda, mis tegeleb linnas müügilubade väljasta-misega.

      Sam on Kampalas elanud juba vähemalt kümnendi, kuid kohalikku keelt räägib ta vaid vastu tahtmist ja ohtrate vigadega. Uganda sai oma nime Kampalat ümbritseva vana Buganda kuningriigi järgi. Siin elab bagandahõim, kelle üht esindajat kutsutakse mugandaks ja kes räägib lugandakeelt. Samasugune eesliidetega sõna tähenduse muutmine on oma-ne riigi lõunaosas kõneldavatele bantu keeltele. Riigi president on näiteks pärit Ankole kuningriigist, tema hõimukaaslasi kutsutakse banjankoledeks, ise on ta munjankole ning räägib runjankolekeelt.

      On levinud, et Uganda kirju hõimutaustaga pealinna elanikud keelduvad luganda keelt rääkimast, kuna tõlgendavad ühe hõimukeele domineerimist ebaõiglase bagandade võimutsemisena.

      Ilmselt on Sami luganda keelest arusaamise oskus kõneoskusest siiski parem, sest ta paistab olevat selgitustest aru saanud ning teab, kuhu edasi liikuda. Siban treppe ja koridore mööda Sami ja Kullari sabas, olles veendunud, et ise ma siit enam väljapääsu ei leiaks.

      Kõigil ustel on numbrid ja selgitused; mõne ukse taga on pikad järjekorrad, teised on hoopis tugevalt lukus. Koridorides liigub palju inimesi, keda kõiki teretame viisakalt kui vanu tuttavaid. Suur osa neist on ülikondades härrad või kontskingadel prouad. Trepinurgal müüb aga maani seelikut ja neoonkollast vesti kandev vanem naisterahvas mobiiltelefoni kõneaega.

      Müügilubasid väljastavas osakonnas töötavad võrdlemisi abivalmis inimesed. Euroopa stiilis brošüüre ja dokumente selgete

Скачать книгу