LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ugandalased.“

      „Mulle meeldivad katsumused,“ naeratan kergelt punas-tades.

      „Mõtlesin, et võiks seda hullumeelset ideed ka kuidagi toetada ja anname neile selleks tasuta kohviube.“

      Hrishi kuulab viisaka osavõtlikkusega, vahepeal noogutades, just nii, nagu mulle keskkoolis inglise keele tunnis õpetati. Õhkkond oma peensuses ja viisakusžestides meenutab vanu Briti filme ning paratamatult avastan end mõttelt, et küllap hakkame peagi ka ilmast rääkima.

      David jätkab: „Ja mis veelgi põnevam. Nad on pärit Eestist. Oled sa kunagi kuulnud, et selline riik olemas on?“

      Hrishi manab ette mõtliku näo ning mõne hetke pärast pakub kõheldes: „See on kusagil Euroopas? Balti riik?“

      „Ja mis Eesti pealinn on? Või ehk oskad pakkuda, palju seal inimesi elab?“ kiusab David edasi. Eelmisel kohtumisel olin andnud talle Jüri tehtud Eesti visiitkaardi, kus on kirjas kõik tähtsamad faktid Eesti kohta. David sattus sellisest riikide tutvustamise ideest vaimustusse ning luges huviga kõik faktid läbi.

      Hrishi tunneb end ilmselgelt ebamugavalt. Sekkun, et teda Davidi tekitatud olukorrast päästa, ning ulatan üle laua sinise visiitkaardi.

      „Väga vähesed inimesed teavad Eestit, kuna riik on väga väike. Sellepärast jagangi riigi tutvustamiseks visiitkaarte. Kust sina pärit oled?“

      „Ma olen Ugandas sündinud hindu,“ vastab ta tagasi-hoidlikult.

      David täiendab: „Hrishi tegeleb Jinja lähedal suhkruäriga. Võib-olla oled kuulnud Kakira suhkrust?“

      „Ilmselt olen seda näinud küll, kuid päris kindel ei saa ma olla,“ annan mittemidagiütleva vastuse.

      Vahepeal pöördub meie poole teenindaja, kes uurib, kas soovime einestada ja istuda diivanitelt ümber õhtusöögilauda. Teenindus on laitmatu. Ma pole Ugandas oldud aja jooksul veel nii head teenindust kohanud. Kui muidu kirutakse sageli, et Eesti klienditeenindajad pole kuigi viisakad, siis keskmiselt rõõmustab Kampala teenindaja klienti juba sellegagi, kui tal õnnestub õige tellimus lauda tuua. Kui ettekandjad ei kanna vormi, siis on väidetavalt võimalik neid klientidest eristada laiskade liigutuste järgi. Nii et kui ei tea, kelle poole oma tellimuse sisseandmiseks pöörduda, siis vali kõige aeglasemalt mööda jalutav inimene ning küsi temalt menüüd. Huvitavaks eripäraks on ka see, et paljud toidukohad on kvaliteedi märgiks välja trükkinud paksud nahkkaantega menüüd, kuhu pannakse kirja kõik road, millest kokk on kunagi üldse kuulnud, kuid millel pole midagi pistmist reaalselt köögi laos olevate toorainetega. Tellimine algab tavapärases Kampala restoranis seega küsimusega „Mida teil pakkuda on?“. Sellele võib järgneda teenindaja visiit kööki reaalse menüüga tutvuma ning alles seejärel on mõistlik langetada otsus. Loomulikult sõltub teeninduse kvaliteet toidukohast ning menüü ignoreerimine võib nii mitmeski kohas solvanguna mõjuda. Olenevalt restorani kvaliteedist on neis erinevad viisakusreeglid ja etikett. Nakasero mäejalamil asuvas kuulsas restoranis, kus hetkel istume, kehtivad peened kõrgklassi reeglid. Õhtusöögi eel tuleb juua kerge aperitiiv ning siis alustada eelroast ja lõpetada kohvi ja magustoiduga.

      Aeg on vahetada lauda ja liikuda eelroa juurde.

      Lobiseme Kampala eluolust ning sõbrad loobivad kordamööda näiteid sellest, kuidas linn aastatega muutunud on. Sujuvalt liigub jutt siiski Aafrikale omastele probleemidele, mis on paratamatult ka Kampala igapäevaelu osa: vaesus, ebaausus, arstiabi puudumine, madal haridustase, HIV. David jälestab Aafrikas tegutsevate abiorganisatsioonide tööd, kuna peab seda ebatõhusaks ja küüniliseks. Ta loetleb näiteid ebaefektiivsetest projektidest nagu võitlus malaariasääskede vastu, milleks kasutatakse Euroopas keelatud mürke. Hrishi kuulab vaikides.

      Nõustun Davidiga, et tema mainitud projektid pole olnud kuigi tõhusad, kuid minu jaoks on tema maailmavaade siiski liialt kriitiline. See, et kõikidel tegudel pole suurt mõjutegurit ning et ka arengukoostöö valdkonnas tegutseb ebaausaid inimesi, ei saa olla ometi põhjus lüüa käega veendumusele, et maailm saab olla õiglasem ja parem paik, kui ta seda praegu on.

      Avaldan oma arvamust ettevaatlikult: „David, usun, et sul on absoluutselt õigus, et praeguses arenguabis esineb puudujääke, kuid keegi ometi peab niisuguste ülemaailmsete probleemidega tegelema. Minu arvates on peamine põhjus, miks inimesed maailmas näiteks ikka veel nälga ja haigustesse surevad, see, et puudub tegelik huvi neid probleeme lahendada. Hästi, Uganda loodus on nii rikkalik, et siin ilmselt naljalt keegi nälga ei sure, kuid maal elavatele perekondadele on tõeliseks probleemiks laste haigestumine, sest arstiabi on kallis. Või mis teie arvate, miks on nii, et ka Uganda kõige kaugemas ja eraldatumas külas on võimalik nautida jääkülma Coca-Colat, aga pole võimalik minna arsti juurde?“

      „Sest Coca-Cola on oma logistikas väga tugev olnud,“ vastab David.

      „No justnimelt! Aga selle asemel, et oma ettevõtte heategevusena lasteüritusi korraldada, võiksid nad ju oma logistikakogemust jagada ja aidata viia näiteks arstiabi inimestele lähemale?“ muutun aina emotsionaalsemaks.

      Kohvieksportijana tegeleb ka David peamiselt logistikaga, see tähendab kohvi kokkuostuga väikestelt talunikelt üle riigi. Kohvi kasvatatakse peamiselt pisikestel maalappidel, millest igaühelt saadakse aastas kokku umbes kolm kotti kohviube. Kõik need kotid tuleb üle riigi kokku osta ja ekspordiks Kampalasse toimetada. Teisisõnu peaks Davidil olema päris tugev arusaam Aafrika külade vahelisest logistikast. Hrishi ja Davidi vahel süttib aktiivne mõttevahetus ja planeerimine, kuidas nemad arstiabi igasse külla toimetaks. Kahjuks kaotan nende liialt kiire ja minu jaoks võõraid sõnu kasutava vestluse järje. Järjekordset veinilonksu alla neelates mõnulen teadmises, et olen vähemalt sellisegi mõttevahetuse tekitanud.

      Äärmiselt viisaka härrasmehena soovib David meid pärast õhtusööki autoga koju sõidutada. Püüame küll vastu põigelda ning selgitada, et elame linnast väga kaugel, kuid meiegi viisakus ei lase pikalt vastu vaielda. Koduteel viib David jutu tagasi Hrishile: „Hrishi on Madhvani perepoeg. Tegu on väga auväärse Ugandas elava hindu perekonnaga. Kui Amin oma valitsusajal 1970ndatel kõik asiaadid riigist välja ajas, siis tuli ka nendel ära minna. Hrishi isa oli esimene hindu, kes juba Amini perioodi lõpul tagasi tuli.“

      Kuna lugu tundub paeluv ja põnev, siis otsustan koju jõudes Madhvani perekonna kohta internetist infot otsida. Pimedas toas sääsevõrgu all sülearvuti klaviatuuri klõbistades leian Wikipediast pika nimekirja perekonnale kuuluvatest äridest üle maailma. Mõistan, et tegu on tõepoolest rikka perekonnaga, kellele kuulub peale Jinja suhkruäri ka peaaegu kõik muu Ugandas: alustades tööstustest ja ülikoolidest ning lõpetades peente majutusasutustega.

      Kuid hiljem koos Davidi ja Hrishiga tulevase kohviku õuel cappuccino’t rüübates mõistan, miks David meid üldse tuttavaks tegi ning nõnda kirglikult hindu perekonnast rääkis. Hrishi on poissmees. Ta kutsub mind ettevaatlikult nende perekonnale kuuluvasse naaberlinnas asuvasse ratsabaasi ratsutama. Kutse juures on kõige hämmastavam see, et ilma igasuguse naljata plaanib ta sinna lennata oma eralennukiga. Loobun siiski uskumatuna kõlavast pakkumisest ning sõidan samal päeval hoopis teise kõrvallinna botaanikaaeda suurte puude alla loodust nautima.

      Õhtusöögile järgneva päeva veedan Nansanas. Loodan vähemalt ühe päevagi vältida Kampala hullumeelset linnaliiklust ja kära. Satun kokku meie naabripoisi Jamesiga ning otsustame teha väikese jalutuskäigu naabruskonna allikani.

      James on nutikas poiss, kes elab külalismaja vastas pisikeses toakeses, mille omanik teda pidevalt maksmata üüri pärast välja tahab visata. James on nimelt juba üle aasta käinud riigile kuuluvas veevärki juhtivas ettevõttes ilma palgata tööl, ise lootes, et ta kohe-kohe ametlikult palgale võetakse. Täna on nädalavahetus ning nagu minagi veedab James päeva Nansanas.

      „Kas te elate Kullariga ühes toas?“ küsib ta ootamatult.

      Ehkki James pöörab mulle samamoodi nagu iga valge tüdruku ja kohaliku poisi vahelise sõpruse puhul liiga palju tähelepanu, tunnen, et ta hoolib minust kui sõbrast. Ta paistab päriselt mõistvat, et ma pole tulnud Ugandasse peikat otsima.

Скачать книгу