LITMIR.BIZ

      Online-kaubandus oli minu jaoks üks Ameerika-elu esimesi suuri „avastusi” ja elustiili radikaalseid muutjaid. Internetist tellida on siinmail poeskäimisega võrreldes oluliselt lihtsam ja mugavam, pealegi ei pea püsikliendina isegi transporditasu maksma. Ka suurema osa vajaminevast toidukaubast saab tellida koduselt diivanilt püsti tõusmata. Ja milline rõõm on tulla koju, kui ukse taga ootab taas hunnik pappkaste, isegi kui nende sisuks on midagi nii igavat nagu uus keedupott või pesukäsnad. Nagu jõuluvana oleks käinud!

      Säärane kergus, mugavus ja pealtnäha ka odavus tõi muidugi kaasa ebameeldiva kõrvalnähu: ostusõltuvuse. Kui meie elamine oli aasta alguses askeetlikult lage, siis pidevalt ukse taha laekuvad saadetised tekitasid aasta lõpuks olukorra, kus tillukestes tubades ei mahtunud enam ringi liikumagi. Alguses oli meil neid asju tõesti vaja, sest Eestist saabusime ju vaid kahe kohvriga. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes kolivad ümber maailma oma mööblit, mänguasju ja kööginõusid, see tundub mulle kohutava kütuseraiskamisena. Küll asjad leiavad omale uue kodu ka siis, kui inimesed kolivad, ja samamoodi saab uues kohas osta kellegi teise kasutatud asju. Riietest kasvavad lapsed nagunii paari hooajaga välja, kuigi Ameerikas avastasin esimest korda ka sellise nähtuse, et rõivad läksid enne katki, kui nad väikeseks jäid. Näiteks lisandus minu Amazoni netipoe regulaartellimusse värviliste tugevast presendist lapikeste komplekt, millega ma vähemalt korra nädalas paikasin katkisi püksipõlvi. Ma ei usu, et asi on kvaliteedivahes, pigem on lapsed tänu California kliimale oluliselt liikuvamad – ronivad, jooksevad ja kukuvad rohkem. Ka mina ise kandsin aastaga kaks paari kingi ja ühed tennised nii ribadeks, et viskasin nad pikema jututa prügikasti.

      Mis mind internetiostlemise puhul häirib, on aga tohutu hulk prügi, mis see endaga kaasa toob. Paari väikese ostu kohta tekib terve hunnik kartong- ja plastprügi. Ükskord ma isegi saatsin Amazonile kurja kirja ning illustreerisin selle fotoga tillukesest rullikeeratud lastevaibast, mis oli pakitud hiiglaslikku pappkarpi, mille ülejäänud ruum oli kuhjatud täis hiiglaslikku mullikilet. Kohutav raiskamine! Meie maja ees parklas oli küll seitse eri liiki prügikonteinerit, kuid juba ainuüksi mõnd vana ja katkist mööblitükki ning uue ümbert võetud pakendit ära visates täitusid need servani. See hiiglaslik hunnik peamiselt netipoodide logodega karpe, mis igal nädalal nagu nõiaväel nende vanade majalogude vahele kerkis ja monstrumina üle kartongi kogumiskasti serva ajama hakkas, meenutas mulle natuke samasugust nähtust Tallinnas Mustamäel viiekorruseliste paneelmajade vahel, kus ma lapsepõlves sageli vanaema juures aega veetsin – ühel hetkel asendusid sealsed Žigulid ja Zaporožetsid tutikate Mercedeste ja BMWdega, kuigi oluliselt avaramates oludes elavad inimesed sõitsid pigem vana Audi või Opeliga. Ela sa pealegi postsovetlikus siirdeühiskonnas või maailma vanimas demokraatias, reegel näib olevat sama – kui sa elad kitsastes oludes, siis tekib vajadus (üle)kompenseerida.

      MAAILM PEOPESAS

      Alustasin siis ka kooliskäimist, Stanfordi continuing studies’i ehk õhtuse õppe programmis. Kuna ma polnud õigel ajal esitanud vajalikke pabereid ega tahtnud käia õppejõude palumas, ei tulnud päris ülikoolis õppimine kõne alla. Aga ka õhtuprogrammis on palju asjalikke loenguid ning mis peamine – see võimaldab õppida muude tegemiste kõrvalt. Nii saab teha kursusi täpselt endale sobivas tempos ja maksta iga aine eest eraldi. Kui tavaline Stanfordi tudeng peab kulud tasuma aasta peale ette (keskmine õppemaks on aastas umbes 45 000 dollarit, millele lisandub veel ligi 20 000 dollarit majutus- ja õppematerjalide kulu), siis õhtuses õppes maksab iga aine olenevalt punktide arvust ja iseseisva töö mahust vahemikus 275–700 dollarit. Tavalise 1–2aastase magistriprogrammi asemel võib niimoodi omandada vabade kunstide magistri kraadi 4–5 aastaga.

      Registreerisin end ettevaatuse mõttes esialgu vaid ühte ainesse. „Moodsa Hiina demüstifitseerimine” pidanuks süllabuse järgi täpselt täitma need tühikud minu teadmistes, mis kevadel Tallinna ülikooli „Hiina majandus” sinna oli jätnud. Aga pärast esimest loengut sain aru, et see pakub märgatavalt enamat. Juba lektor ise oli omaette kuulamisväärsus, ametilt ajaloolane (kirjutamas raamatut Hiina trükikunsti ja kirjasõna hilisemast ajaloost), olid tal ka teravad poliitilised vaated. Kahetunnise loengu käigus haaras ta linnulennult kaks sajandit Hiina ajalugu Mingi dünastia langemisest oopiumisõdadejärgse majanduskaoseni ning mina – kui konkurentsitult noorim „tudeng” auditooriumis – taipasin, et minu ettevalmistus on piinlikult nõrk ja tööd tuleb teha märksa enam kui lihtsalt kohustuslik kirjandus läbi lapata. Järgmiste nädalate jooksul neelasin Hiina ajalugu nii raamatutest kui filmidest.

      Võib tunduda paradoksaalne, aga minu maailmapilt ongi Ameerikas elades avardunud eelkõige Hiina kohalt. Californiast vaadates tundub Euroopa nii geograafiliselt kui eelkõige mõtteliselt märksa kaugemal kui Hiina, mis on vägagi „kohal”. Nii et seda teemat ignoreerida ei oleks siinmail nii või teisiti võimalik.

      Vähe sellest, et ameeriklased teadvustavad Hiinat kui üha kasvava tähtsusega (kaubandus)partnerit ja samas ohuallikat, on hiinlased ise ka siin tegelikult väga kohal. Juba raudteede ehitamise ajal, 19. sajandi lõpul, hakkas Californiasse tulema massiliselt odavat tööjõudu Hiinast ning praeguseks on miljonid inimesed, kelle esivanemad on pärit Hiinast, Jaapanist või Koreast, märksa enam californialased kui näiteks Ameerika idakaldalt siia hiljuti kolinud Euroopa taustaga inimesed, keda ametlikus rassikategoorias nimetatakse kaukaaslasteks.

      USA rahvastikubüroo andmetel tõuseb California Aasia päritolu elanike arv vaikselt, kuid järjepidevalt. 2012. aastal oli 38 miljonist selle osariigi asukast iga seitsmes Aasiast pärit, nende osakaal on Californias üle kahe korra suurem kui Ameerika ühendriikides keskmiselt. Samas on Californias USA keskmisest kaks korda vähem mustanahalisi ehk african american kodanikke, alla 7 %. Kõige enam on Californias siiani „valgeid” ehk „kaukaaslasi”, 40 %, kuid vaid napilt jäävad alla hispanic’uehk latino päritolu kodanikud, teisisõnu eelkõige mehhiklased. American indian’i alla lähevad kokku kõik California põlisasukad, näiteks ohloni ja mohave hõimu esindajad, kelle osakaal on siinse osariigi rahvastikust ametlikult vaid 1,7 %.

      Kuigi statistikast puuduvad mõistagi illegaalsed immigrandid, tasub täpsustada ka seda, et meie kodukant Silicon Valley asub Põhja-Californias ja siin on pilt hoopis teine kui osariigi keskmine. Latiinod siin tänavapildis eriti silma ei hakkagi, neid näeb valdavalt teenindusasutustes leti taga, iluaedades muru rehitsemas või ehitustöödel betooni kallamas. Ja kuigi see, et mustanahalised teevad aina sporti ja kannavad ainult dresse, on stereotüüp, siis vähemalt ülikooli territooriumil see tõesti just nii silma hakkabki.

      Hiljuti juhtus üks rassistliku hõnguga lugu, mis hoidis Stanfordi-rahvast mitu nädalat ärevil. Ülikooli infokanalites räägiti korduvalt „tundmatust meesterahvast”, kes käis pimeduse kattevarjus ühiselamute vahel naistudengeid ebasündsalt krabamas. Pealtnägijaid oli mitu, kuid süüdlast miskipärast tabada ei õnnestunud, ilmselt just seepärast, et tema avalikus kirjelduses üritati olla äärmiselt poliitiliselt korrektne. Alles umbes kolmas selleteemaline uudis täpsustas, et „meesterahvas oli umbes poolteist meetrit pikk, tüseda kehaehitusega ning kandis pikka tumedat patsi ja tunkesid” ehk teisisõnu oli ilmselt mehhiko päritolu. Seda muidugi ei saanud uudistes otse öelda.

      Täiesti ebateadusliku empiiria raames märkasin omakorda huvitavat tendentsi oma laste koolides: Gustavi munitsipaalkoolis olid selges ülekaalus hiina, korea, jaapani ja singapuri päritolu lapsed; Etta erakooli kaasõppurite juured olid silma järgi hinnates pigem Hindustani poolsaarel. Küsisin mitmelt oma india

Скачать книгу