LITMIR.BIZ

      Bonnie ja tema abikaasa Dave on suureks kasvatanud kaks tütart, kellest ühe nad adopteerisid. Lisaks võtsid nad 1995. aastal enda juurde Rotary klubi kaudu vahetusõpilasena Californiasse sattunud idaeurooplase Steni, kes on nüüd juhtumisi minu abikaasa. Ilmselt oli Stenile toona see kokkupuude Silicon Valleyga elumuutev kogemus, olid ju Ameerika keskkoolis hästi sisustatud arvutiklassid ja küllap aitas ka toona tarkvarafirmas töötav Dave kaasa „ajutise poja” tehnikahuvi arendamisele. Vahetusõpilasel lubati isegi pärast koolipäeva käia vabatahtlikul tööl kohalikus arvutipoes ja kuna palka maksta ei võinud, sai Sten töötasuna arvuti, mille ta aasta lõpus juppidena Eestisse taris ja mis sai tema veel teismeeas asutatud digitaalmeediaettevõtte esimeseks põhivaraks.

      Ameerika „kasuvanematega” pidas Sten aga aastaid kirja teel sidet ning korra külastasid nad meid ka Eestis. Nüüd Californias elades käime regulaarselt üksteisel külas ja meie lastele on nad nagu taevast kukkunud lisapaar vanavanemaid. Ausalt öelda näevadki nad Bonniet ja Dave’i praegusel eluperioodil sagedamini kui päris mammasid ja papat.

      Bonnie ja Dave elavad Cupertino linnakeses Pear Tree Lane’il ehk Pirnipuude alleel. Cupertinos asub ka Apple’i peakorter ja maailma väärtuslikem ettevõte plaanib sinna ehitada uue, hiiglaslikku rõngast meenutava klaasist kompleksi. Juba praegu käib Cupertinos pidev ehitustöö ja linna ilme muutub iga aastaga. Iga kord, kui me Bonniele ja Dave’ile külla sõidame, meenutab Sten, et kesklinna suurte majade kohal asus 20 aastat tagasi ilus roheline park ning nurgapealne pood, mille juures ta koolist rattaga koju sõites alati peatus, et limonaadi osta, on praeguseks muidugi asendunud hiiglasliku kaubanduskeskusega.

      Tulles tagasi Bonnie ja Dave’i kodutänava nime juurde – need õuna- ja pirninimed ei ole siin kandis juhuslikud, sest veel pool sajandit tagasi laiusid praeguste majade asemel lõputud puuviljaistandused. Praeguseks on Santa Clara orule kunagi nii omastest imeliselt lõhnavatest aprikoosi- ja õunaaedadest järel vaid üksikud viljapuud, enamasti jõukamate kodanike tagaaedades. Näiteks Bonnie ja Dave’i aias kasvab üks hiiglaslikke sidruneid kasvatav puu, apelsinipuu ja paar aprikoosipuud. Dave’i omatehtud aprikoosimoos on parim, mida ma olen elus saanud.

      See on üks omamoodi kurb, kuid paratamatu lugu, kuidas Silicon Valley oma tehnoloogiabuumiga need õitsvad viljapuuaiad sõna otseses mõttes välja juuris. Et selle looni jõuda, tasub aga kõigepealt heita pilk kaugemale ajalukku.

      California jõudis „valge inimese” maailmakaardile täpselt pool sajandit pärast seda, kui Christopher Columbus „avastas” Ameerika. Kui kasutada Silicon Valley terminoloogiat, siis polnud itaallasest Columbus miskit muud kui entrepreneur (ettevõtja), kes pitch’is (müüs lühikese ja lööva kõnega) potentsiaalsele VC-le (riskikapitalistile) oma idee leida otsetee Euroopast India rikkusteni. Kui Portugali kuningas ei võtnud investorina vedu, siis Hispaania kuningakoda otsustas Columbuse hullu ettevõtmisse investeerida ning – nagu ülimalt kõrge riskiga investeeringute puhul vahel juhtuda võib – see usaldus sai tuhande- või lausa miljonikordselt tasutud. Muidugi tasus see ära hiljem ja teada-tuntud on lugu, kuidas Kariibi mere saartel maabunud Columbus oligi esialgu veendunud, et on jõudnud kohale Indiasse, ning nimetas kõiki „uue maailma” asukaid ühtse nimetusega „indiaanlased”. Ja kuigi ta tegi sinna kanti kokku neli merereisi, suri ta üksikuna vaesuses.

      Hispaanlased riisusid praeguse Mehhiko ja Peruu aladelt aga üüratuid rikkusi ning pöörasid siis oma pilgud põhja poole.

      Esimene Hispaania konkistadoor, kes tänapäeval Californiaks nimetatud pinnal jala maha pani, oli Juan Rodríguez Cabrillo. See juhtus aastal 1542 kusagil praeguse San Diego lähedal, täpselt kümme aastat pärast inkade ja 21 aastat pärast asteekide impeeriumi purustamist, sest nüüd himustasid hispaanlased juba uusi ja veel rikkamaid asumaid. Uue maaga esmakohtumist kirjeldas Cabrillo oma laeva logiraamatus vaid ühe sõnaga: „delicioso!”ehk „suurepärane!”. Cabrillo endaga siiski asjad niisama suurepäraselt ei läinud. Pigem hoopis nii, nagu Columbuse ja paljude teistega, kes eluajal oma „avastusest” suurt kasu ei lõiganud. Cabrillo suri pool aastat hiljem California kõige läänepoolsemal, San Migueli saarel ilmselt üsna pettununa, sest libises ja kukkus Vaikse ookeani rannikule omastel järskudel kaljudel ning tüüris oma gangreenis käega mööda San Francisco lahe suudmest, mis jäi tal udu tõttu lihtsalt märkamata.

      Nii jäi ka tema uue maa avastus mitmeks aastakümneks suurema tähelepanuta. Vahepeal jõudis California rannikule küll ka legendaarne Briti meresõitja Francis Drake, kuid tema ülemus, mõjuvõimas kuninganna Elizabeth I pidas paremaks see avastus (sealhulgas Hispaania laevade röövimine) maha vaikida, kuna Inglismaa ja Hispaania suhted olid sel hetkel niigi pingelised. Nii püsis California – see nimi pärineb muide 1510. aastal ilmunud hispaania romaanist, kus kirjeldatakse sellenimelist müstilist imedesaart – veel aastasadu puutumatuna ja siinses lokkavas looduses elas vabalt umbes 300 000 erinevatesse hõimudesse kuulunud põlisasukat, sellal kui USA idarannik oli „indiaanlastest” juba puhtaks pühitud ja Euroopast pärit uusasukad valmistusid sõjaks oma kunagise emamaa Suurbritannia vastu.

      Ohlonite, tšumaššide, šastade ja teiste põlisrahvaste paradiisielu sai läbi 1770. aastatel, kui meresõitja Gaspar de Portolá (kelle järgi on nime saanud maaliline ja ülirikas Portola Valley linnake) tõi Hispaania kuninga käsul siia kanti ristiusku kuulutama frantsiskaani ordu mungad. Munk nimega Junípero Serra – temanimelisi tänavaid on siin kandis pea igas linnas – rajas mitu misjonikeskust, mille eesmärk oli pöörata paganaid ristiusku, kuid eelkõige tagada

Скачать книгу