Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi

Скачать книгу

varjulises puudesalus peatselt uue tänuliku omaniku.

      Elu peidetud külas läks uuele ringile.

      ASKEES AMEERIKA MOODI

      „Joanie juba oskab endast head muljet jätta,” teatas kübarat meenutava daamiliku nokkmütsiga keskealine naisterahvas asjatundlikult oma lauanaabrile ja pistis käe krõpsupakki ilmel, et nüüd on kõik vajalik öeldud, ning kühveldas endale suhu peotäie maiust. Tema sääse suusahüppetrampliini meenutava nina all laual laiutas lontis ilmega poolik võileib, bambustikk reipalt sees püsti.

      „No küllap mina seda juba tean,” noogutas teine proua vandeseltslaslikult kaasa. „Ta on ju Jacki endale täielikult ümber sõrme keeranud!”

      Me istusime nende lauale ebamugavalt lähedal, luuni lõikavalt jahedatel metalsetel õuetoolidel umbes 50 sentimeetri kaugusel keelepeksu-epitsentrist. Seetõttu polnud mul võimalik seda ülearustest kõnekujunditest pikitud vestlust täielikult ignoreerida. Kuigi mõnikord on ju põnev teiste inimeste jutte pealt kuulata, jälgida vestluspartnerite omavahelise suhtluse dünaamikat ja ette kujutada, milliseid elusid nad elavad, on samas päris ebameeldiv kellegi privaatsesse tsooni tungida. Eriti kui sa oled kuidagi eriti piinlikult sinna surutud. Istusime lastega kolmekesi kahel toolil ja olime kamba peale võtnud ühe quiche’i – ma eeldasin, et see on ameerikalikult hiiglaslik, aga oli minu suureks üllatuseks hoopis koduselt klassikalise korvikese mõõtu.

      Meist teisel pool istus seltskond nooremaid inimesi, võibolla siinsamas lähedal asuva Boxi või Evernote’i või Google’i või tõenäolisemalt siiski mõne vähem tuntud kohaliku ettevõtte töötajad lõunapausil. Tean seda inimtüüpi juba päris hästi. Need, enamasti kahe-kolmekümnendates eluaastates noored mehed, kelle hulgas on kindlasti mõni india või hiina päritolu insener või programmeerija, arutlevad tavaliselt mingi minule arusaamatu tehnilise lahenduse üle. Nad kannavad alati oma firma logodega T-särke, lohvakaid teksa- või khakipükse ja mugavaid sandaale või tosse. Väga harva näeb Silicon Valleys selliseid Eesti meestele nii omaseid staatusesümboleid nagu uhked käekellad, peenest Itaalia villast pintsakud või peeneninalised maonahksed kingad.

      California Avenue ei ole küll kõige menukam kohalik söögitänav – teadaolevalt toimuvad olulised kohtumised, salvrättidele kritseldatud äriplaanide koostamised, ühinemiste ja ülevõtmiste arutelud ning strateegiate planeerimised siit paar tänavat edasi University Avenue sunnitult sundimatu olekuga kohvikutes-restoranides –, kuid paras melu käib päevase tipptunni ajal siingi. See on just see, mis mulle (ja miljonitele teistele siiasaabunutele) Ameerika juures kõige enam meeldib – siinse keskkonna tohutu vastuolulisus ja võimaluste paljusus. Siinsamas kohvikus kohtuvad niivõrd erinevad sotsiaalsed kihid: klatšivad koduperenaised, rahvusvaheliste ettevõtete nohikutest töötajad ja idaeurooplastest turistid. Ja kõik on samas võrdsed.

      Enne sinna kohvikuistmetele vajumist olime lastega lõõskava päikese all üha kerkiva temperatuuri kiuste kõmpinud maha hämmastavalt pika maa – Google Mapsi andmetel 3,2 miili –, et heita pilk peale meie pere pesamuna Etta tulevasele lasteaiale, Ameerika mõistes koolile. Juba kevadel distantsilt asju ajades olime saanud Gustavile koolikoha Stanfordi ülikoolilinnakus meie kodule väga lähedal, aga kuna 3–4aastaste vanuserühm pidavat olema Stanfordiga seotud vanemate laste seas kõige arvukam, siis Ettale üheski Stanfordi lasteaias kohta ei jagunud. Nii panimegi ta kodust oluliselt kaugemal asuva erakooli lasteaiarühma nimekirja.

      Olin hommikul korraks isegi mõelnud, et ehk peaks minema autoga, sest õppeasutus on meie kodust päris kaugel, aga otsustasin siiski jalutuskäigu kasuks, sest Etta tahtis väga sõita oma uue jalgrattaga ja üks korralik matk toonuks järjekordselt enne päikesetõusu ärganule loodetavasti korraliku lõunaune ning annaks mulle võimaluse lastekarjatamisest hinge tõmmata.

      Teisel pool El Camino Reali (ajalooline misjonäride liikumise tee, mis on kindlasti üks maailma pikimaid tänavaid, kulgedes väikeste pausidega pea tuhandekilomeetrisel lõigul San Franciscost põhja poole jäävast Sonomast Lõuna-Californias olevasse San Diegosse) laiutab nii-öelda vana Palo Alto, madaltihe eramajade rajoon. Madal – see tähendab, et vaid vähestel majadel on teine korrus; ja tihe – paarisajaruutmeetrine aed maja taga on juba ilmselgelt üleliigsete miljonite dollarite tunnus. Siinsetest ehitistest ei saagi täpselt aru, kas nad on ehitatud kaks või kakskümmend aastat tagasi, sest maavärinasõbralik puitarhitektuur on stiililt ajatu, ning suuremalt jaolt sugugi mitte maitsetu. Paljudel majadel on katusel päikesepaneelid, mitmel on vihmavee kogumissüsteem, mõne küljes uhkeldab koguni silt „See maja toodab, mitte ainult ei kuluta energiat”. Mitme maja ees on ka elektriautode kiirlaadimispunkt.

      Erinevalt San Josest, kus ma kunagi lapsekäruga jalutades sattusin elurajoonis sõna otseses mõttes tupikusse – jalakäijatele mõeldud tee lihtsalt lõppes raudtee alla suubunud tunnelis –, on Palo Altos korralikud kõnniteed ja väga paljud sõidavad ka jalgrattaga. Pole siiski just uudne avastus, et ameeriklased on vaieldamatult autousku ja kahe lapsega kaugemale kui naabertänavasse jalutav pereema on kummaline nähtus isegi Californias kui ühendriikide üldtunnustatud eriti eesrindlikult keskkonnateadlikus osas.

      Kui veel neli aastat tagasi valitses California ehk Kuldse osariigi asfaldipildis ülekaalukalt hübriidsõiduk Toyota Prius, siis praeguseks on kohalikud (ja suurema kubatuuriga) automargid jõudsalt oma turuosa tagasi võtnud. Palo Altos ja tema sõsarlinnades Menlo Parkis ning kõige paremal järjel oleva elanikkonna armastatud Athertonis on kindlasti maailma suurim Teslade kontsentratsioon. Neid ülimoodsaid elektriautosid toodetakse siinsamas Californias ja neist on saanud Silicon Valley tehnoloogialembuse, keskkonnasäästlikkuse ja jõukuse sümbol. Meie perel ei ole küll Teslat, kuid keskkonnasõbralik on meie auto ikkagi – ta seisab suurema osa ajast parklas maja ees, põhiliselt kasutasime seda vaid Ettat transportides, poeskäikudeks ja nädalavahetustel väljasõitudeks.

      Jalutamise boonus ilmneb lastele ka selles, et iga natukese aja tagant leiavad nad teepervelt mänguasju.

      „Ohhoo, näe, karupoeg Puhh!” hüüatas Etta ja noppis põõsast kummist karukese. Eks ole, ega see elu Ameerikas erinegi palju Super Mario mängust, kus mehike peab vaid peaga õhus rippuvaid kuubikuid puudutama, kui neist kukuvad välja kõlisevad kuldmündid! Ma kujutan ette, kuidas see lelu on mõne möödasõitva auto aknast välja lennanud, ja võimalik, et sihtpunkti jõudes ei mäletanudki ei tagaistmel istuv laps ega roolis olnud lapsevanem, et neil oli kunagi mingi selline mänguasi, ja nad ei tunne sellest ka puudust. Ühe rämps on teise varandus. Etta surus järjekordse leiu õnnelikult rattalenksu küljes olevasse kotti ja ma lubasin, et koju jõudes pistame selle pesumasinasse.

      Samamoodi näeb teepervedel igasugu riideesemeid ja pean lapsi takistama, et nad neid üles ei nopiks. See oli minule nende esimeste jalgsimatkade ajal täiesti arusaamatu nähtus: ma saaks veel aru, et kellegi dressipluus kukub lahtisest kotist välja või müts lendab tuuleiiliga peast, aga kuidas kaotavad inimesed autoga sõites nii palju sokke ja aluspükse?! Abikaasa seletas siis mulle, et pesu lendab teele, sest inimesed viivad lahtise pesukorviga asju pesumajadesse, mida leidub samuti igal tänavanurgal. Ah soo! Ausalt öeldes mõtlesin ma päris tükk aega neid sagedasi Coin Washi ehk Mündipesu silte nähes, et küll siin kandis elab palju numismaatikuid, kes tahavad, et nende kogude pärlid ikka ilusad ja läikivad oleks; alles hiljem taipasin, et need on ju riiete pesemiseks mõeldud pesulad, kus lihtsalt masinad töötavad müntidega.

      Minus endas tekitab vastikust mõte oma pere musta pesu teiste ees pesta ja seega pole ma kunagi käinud avalikes pesumajades. Nii oli ka ülikoolilinnakusse kolides meie pere esimene suurem ost pesumasin. Ja see ost oli tõesti suur, sest miskipärast ei pakuta Ameerika turul eriti selliseid väikeseid eesttäidetavaid masinaid, millega on harjunud kokkuhoidlikud eestlased.

      Üldse näib „suurus on määrav!”-põhimõte vähemalt Ameerika kaubanduses vägagi töötavat. Kosmeetilised näopadjakesed on umbes neli korda suuremad, kui Euroopa naistel meigieemalduseks vaja läheb, või proovi sa osta šampooni, mis oleks väiksemas kui liitrises pudelis. Kohvitassid on kaks korda suuremad kui need, millega olin

Скачать книгу