Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi

Скачать книгу

tähistatud rombikujulise märgiga, mis tähendab car pool lane’i ehk „jagatud autode sõidurida”, kus võivad sõita ainult need autod, kus on kaks või enam reisijat. Sageli on see rida autodest üsna tühi, mis näitab omakorda, et ameeriklased sõidavad autodes enamasti ühekaupa.

      Ameerika kiirteede rägastikus seigeldes tekib tunne, nagu oleksidki ise sattunud Disney/Pixari animafilmi „Autod”. Kohati tekib himu kõrvalreas juba sajandat kilomeetrit sinuga samas tempos kulgevast sõidukist ette rebida või siis mõnele eesreas aeglaselt põristavale autole tulesid vilgutades märku anda, et ta võiks eest ära kolida. Kahe- või enamarealised kiirteed on USAs omaette kultuurinähtus kogu oma märgisüsteemi ja reeglitega, nad on lahutamatu osa amerikaniseerumisest. Sa kas lähed sellega kaasa või sinust sõidetakse üle, sõna otseses mõttes. Kuigi inimesed kipuvad alati kiruma Eesti liikluskultuuri, tundub California liiklus mulle kohati märksa hullumeelsem ja nahaalsem. Ilmselt on põhjus siin jällegi selles, et inimesi on kokku tulnud üle maailma ning igaüks toob kaasa oma koduse kultuuri(tuse).

      Täiesti omaette reeglid on aga kitsastel mägiteedel. Kuna siin varitseb oht sõna otseses mõttes iga kurvi taga, tuleb sõita väga ettevaatlikult. Möödasõidu jaoks on iga natukese aja tagant „taskud”, kuhu aeglasem sõiduk enamasti viisakalt kõrvale tõmbab, et lasta kiiremal vasakult poolt mööduda. Pärast suuremat vihmasadu tuleb arvestada, et mägiteede servad on siin-seal minema uhutud ja on vaja olla ekstra ettevaatlik. Samuti võib mägedest teele kukkuda suuri kivimürakaid. Kuigi käänulised mägiteed on väga põnevad, eelistab valdav osa liiklejaid võimaluse korral alati kulgeda mööda kiirteid.

      Kui California pinnal tuletavad liiklusmärgid pidevalt meelde, et „slower traffic keep right”ehk aeglasemad autod hoidku kõige parempoolsemasse sõiduritta, siis Oregoni osariigis selliseid märke eriti silma ei hakanud – igaüks valis meelepärasema sõidurea ning sageli oli just parempoolseim rida see kõige kiirem. Muidu aga oli kiirtee teisel pool osariigi piiri selline nagu kiirtee ikka: kilomeetripostide asemel palistavad kiirteeserva pikkade metallmastide otsa pistetud reklaamtahvlid, kandes peamiselt tuntud kiirtoidu- ja odavhotellikettide ning bensiinijaamade logosid, eriti närvidele hakkas käima ühe end lausa kaheksandaks maailmaimeks tituleeriva alkoholipoe plagu. Oregoni pool reklaamitakse rohkem ka kasiinosid, sest nagu Californias ja suuremas osas USA osariikides, on kommertseesmärkidel lubatud hasartmänge korraldada vaid põlisrahvastele eraldatud maa-aladel ja sääraseid kasiinondusele spetsialiseerunud „indiaanlaste reservaate” on Oregonis märksa enam kui Californias.

      Samas on USA kõige suurem kasiinode kontsentratsioon hoopis teise seadusandlusega kõrvalosariigis Nevadas keset kõrbet asuvas Las Vegase linnas. Vegas on maailma tipparhitektuuri järele aimavate ehitistega tõeline kitš, kus käivad raha luhvtitamas nii Hollywoodi staarid kui täiesti tavalised inimesed. Meilgi on üks tuttav singapuri perekond, kes sõidab kord aastas terve suguseltsiga Vegasesse, sest see on koht, kus saab pidutseda nii, et maa on must ja keegi sind ei pildista ega muul moel sega. Teada-tuntud on ju ütlus „Mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse”.

      Aga tagasi Oregoni. Eriti mägisemal maastikul segavad sujuvat kulgemist kümned ja sajad veokid, mis järsematel tõusudel tulesid vilgutades teosammul mäkke ronivad. Ameerika treilerveokitel on võrreldes Euroopa samalaadsete masinatega märksa suuremad gabariidid (kabiini peab ikkagi mahtuma kahekohaline voodi ja külmkapp!) ning samuti on keskmise veokijuhi gabariidid suuremad kui Euroopa kolleegidel. Sõnaka sõnumiga T-särgi peale tõmmatud lehvivate hõlmadega ruuduline flanellpluus ja lemmikjalgpalliklubi logoga nokkmüts on lahutamatu osa selle elukutse imagost. Iga paarikümne miili järel on kiirteede ääres treilerite puhkealad, kus rekkajuhid saavad oma sõiduki kabiini mugavusi puude vilus nautida.

      Teine ning veelgi lahutamatum osa kiirtee-elust on matkabussi subkultuur. Väidetavalt on tervelt kaheksal miljonil Ameerika majapidamisel vähemalt üks matkabuss ehk RV5, millest igaüks läbib aastas keskmiselt 4500 miili ehk 7200 kilomeetrit ehk umbes vahemaa San Franciscost Sydneysse. Ühe galloni kütusega läbib üks selline sõiduk keskmiselt 6,5 miili (kui eurooplased mõõdavad, mitu liitrit kütust kulutab sõiduk kilomeetri kohta, siis ameeriklaste arvamine käib teistpidi – mitu miili suudab masin läbida ühe galloniga), sellal kui tavalise uue sõiduauto keskmine kütusekulu on 26,4 miili galloni kohta. Ameeriklaste suurushullusest annab aimu ka see, et uhkemad RVd on sisustatud marmorpõranda, nahksohvade, mitme teleka ning täismõõdus voodiga. Ometi ei ööbigi paljud nende „kodu on seal, kuhu sa ta pargid”-majade omanikest oma elamutes, vaid liiguvad ühe luksushotelli juurest teise. Nii et RV-omanike jutud nende säästliku elustiili kohta väga ei kehti.

      Nagu kõik turismiteatmikud ja veebilehed kinnitavad, ei saa Põhja-Californias mööda rannikut ülespoole kulgedes imeliste loodusvaadete puuduse üle sugugi kurta. Mida kaugemale sõita San Francisco lahe piirkonnast, läbi Sonoma ja Napa uhketest veinipiirkondadest põhja poole, seda kõrgemaks muutuvad mäed, tihedamaks metsad ja nigelamaks majad. Palju võib näha sissevajunud katustega vanu talusid ja kinninaelutatud akendega endisi kauplusi või motelle. Madalamate mäeküngaste vahel meenutab pilt kohati vägagi unustuse hõlma vajunud Lõuna-Eesti külakesi. Esimeses väljaspool Silicon Valleyt külastatud kaupluses taban endalt kõigi kaasostlejate pilgud ja taipan: ma paistan silma kui selle poe kõige saledam naisterahvas!

      Minu kodulinnas Palo Altos naljalt juba ülekaalulisi inimesi ei näe ega osta nad ka suurte kastidega odavaid krõpse, Coca-Colat või sügavkülmutatud pitsat. Siin, päris Ameerikas, on ilmne, et enamasti on rahakoti paksus ja vööümbermõõt omavahel pöördvõrdelises seoses.

      Oregoni osariigi piiri ületamist ei pannuks me muidu pimedas tähelegi, kui järsku polnuks teeserval hoiatusmärki „6250 dollarit trahvi prügi mahaviskamise eest”. See on jahmatav number, kuna Californias on prügiloopimise trahv kõikjal „kõigest” ümmargused tuhat dollarit. Ja nüüd järsku sellised summad osariigis, mis muidu on tuntud kui maksuparadiis! Paljud California ettevõtted registreerivad end siin, kuna Oregon on üks viiest USA osariigist, kus puudub käibemaks. Sissetulekutelt peab siin tasuma astmelist tulumaksu vahemikus 5–9,9 %. Lisaks maksavad kõik USA kodanikud nii föderaal- kui ka kohaliku omavalitsuse kehtestatud makse.

      Californias on astmelise tulumaksu vahemik märgatavalt laiem: olenevalt sissetulekust 1–12,3 %, millele lisandub omakorda kõigile võrdne protsent sissetulekust. Kuldse osariigi kodanike suurim maksukoormus tuleb aga hoopis kinnisvaramaksust: olenemata maja vanusest tuleb igal aastal maksta osariigile omaenese majas elamise eest 1 % selle väärtusest. „Vaene” Larry Ellison, tarkvarafirma Oracle asutaja, kes ehitas endale 400 miljonit dollarit maksva maja – ta peab igal aastal maksma puhtalt selle omamise eest eri nõudjatele osariigist vallani üle nelja miljoni, ja mõistagi ei ole Portola Valley maja tema ainus kinnisvara! Väidetavalt laekub suurtes võlgades ägava osariigi tulubaasi kinnisvaramaksust igal aastal üle 40 miljardi dollari.

      See võib seletada ka seda, miks näeme vahetult pärast Oregoni osariigi piiri maanteeserval kümnete kilomeetrite kaupa vaid vagunelamute linnakuid – ilmselt hoiavad need inimesed Oregoni aladel elades kõvasti raha kokku, käies samal ajal iga päev üle piiri Californias tööl.

      Et pikemaid sõite ikka jaguks, siis sattusime viimase talve jooksul mitu korda ka California surfipealinnana tuntud Santa Cruzi (jah, neil on seal isegi surfimuuseum!). Suvel on siinne rand paksult täis kalipsodesse rüütatud surfajaid – meri on ju jääkülm ka suvekuudel – ja sellega käib omakorda kaasas kõike muretult homsesse lükkav elustiil, rastapatsid, kootud lodumütsid, hipilikult kirevad riided ning kanepisuitsupilved siin-seal tänavanurkadel. Californias on küll pea 20 aastat legaliseeritud meditsiiniliseks tarbeks mõeldud kanep, kuid „rekreatsiooniline” ehk mõnuainena tarvitatav marihuaana, mis 2014. aasta alguses seadustati näiteks Colorado osariigis, on Californias siiani ametlikult keelatud aine.

      Santa Cruzi linn meenutab kangesti Pärnut või mistahes

Скачать книгу

<p>5</p>

Recreational vehicle – puhkesõiduk. (inglise k)